Ande's Blog, page 4
January 30, 2022
Mia on koduloomade eest hoolitsemisest tüdinenud. Viskub ...
Mia on koduloomade eest hoolitsemisest tüdinenud. Viskub ohates voodile ja kurdab: “Mul on selline tunne, et AINULT MINA hoolitsen Vilburi ja Iti eest!”
Iris: “Usu, kõik tunnevad vahel nii, et AINULT nemad tegelevad millegagi…”
Mia: “AINULT MINA tegelen loomadega!”
Iris: “Ja issi tunneb, et AINULT TEMA tegeleb maja paberitega. Ja mina tunnen, et AINULT MINA teen süüa ja koristan.”
Iko poetab vahele: “Ja mina tunnen, et mitte keegi ei TEGELE minuga!”
December 20, 2021
Käisime perega Gran Canarial puhkamas. Matkasime palju, ...
December 7, 2021
Harry Potteri aardejaht
Sel aastal üllatas Mia meid sellega, et soovis oma sünnipäevale kutsuda päris lastekirjaniku – kellegi, kes räägiks natuke oma tööst ja raamatutest ja teeks ka mõne põneva töötoa.
Küsisin Mialt, kas ta tahaks, et ma ka mõne aktiivsema mängu või tegevuse korraldaksin. Muidugi tahtis. No ja kuna tal on praegu meeletu Harry Potteri vaimustus, siis otsustasin teha Harry Potteri teemalise aardejahi.
Aga kõigest järgemööda.
Kõigepealt tuli muidugi laud katta. Ka siin olid Mial oma soovid – ta ütles, et tahab teha tervisliku(ma) pidulaua. Nii et komme ei olnud, suu tegid magusaks hoopis puuviljavardad ja Veri Beri snäkid.
Natuke sai lauale ka Harry Potteri temaatikat. Juurviljad tõi kohale Sigatüüka ekspress:
Juustu- ja soolapulkadest meisterdasime aga hoopis luuad:
Lasteraamatutest rääkima kutsusime ajakirja Hea Laps peatoimetaja Kätlin Vainola. Ja ega ainult rääkimisega piirdutud – Kätlin tegi lastele ka loovkirjutamise töötoa. Eks see omajagu väljakutsuv oli – mõned külalistest ei osanud veel ei lugeda ega kirjutada. Aga enamustel oli see tarvilik kunst siiski kenasti käpas. :)
Samal ajal, kui lapsed raamatukogutoas kirjanduse imelise maailmaga tutvusid, seadsin mina aardejahti üles.
Kui väljamaal on üsna populaarne, et aardejahi vihjed antakse pisikeste luuletustena, siis Eestis ei ole ma seda väga kohanud. Aga nagu tõeline eestlane, otsustasin ka mina lääne kommentest snitti võtta.
Kuna see aardejaht on (ilmselt küll väikeste kohendustega; eks iga kodu ja sealsed ruumid on erinevad) ka korduvkasutatav, siis toon siin kõik vihjed ära. Äkki on kuskil veel mõni Potteri fänn, kes tahaks samuti raamatu vihjete järgi seigelda.
Igaks juhuks ütlen, et Mial olid tolleks hetkeks läbi loetud esimesed viis raamatut, nii et vihjetega ma ka kaugemale ei läinud.
Enda õigustuseks ütlen veel, et ma ei ole suurem asi luuletaja ja kogu see aardejaht sai välja mõeldud ühe õhtuga – nii et riim longab ja rütmist pole juttugi. Aga lastele meeldis ja eks see vist olegi peamine!
Esimese vihje andsin lastele kätte:
See jaht on mõeldud kõigile,
ole võlur sa või mugu.
Jõuad kindlalt võidule,
kui endasse sa usud.
Et ootab Sigatüüka loss,
sai Harry teada kirjast.
Uuri, kuhu postipoiss
meie maja kirjad pillab.
Nagu üks mees tormas lastekari loomulikult postkasti juurde – ja seal ootaski järgmine vihje.
Mitmemahlamögin uue välimuse annab
kui segad kokku õiged karvad.
Hermioniel käppadeks said kannad,
tekkisid vurrud, kadusid varbad.
Nüüd luusib mööda maja,
ütleb: „Olen Iti, all right!“
sinna läheb, kui on vaja
üht mõnusat kõhutäit!
Iti on meie kass – nii et järgmine vihje peitis end Iti söögikausi all:
„Sopavereline!“ sõimab Draco,
„Sa pole nõid! Su vanemad on mugud!“
Hermione nuttes lahkub:
„Leiate mind
22-21-21-23-21-24-25-26-27-28-25-29-24!“
A = 3 x 7
G = 31 – 7 + 4
K = 17 + 7 + 3 – 1
M = 18 + 19 – 14
O = 3 x 9
R = 48 – 17 – 9
S = 9 + 9 + 9 + 9 – 7
T = 2 x 10 + 4
U = 52
See vihje põhjustas parajat peamurdmist aga kuna külaliste hulgas oli ka üks kiire arvutaja, sai seegi lahendatud.
Matemaatika on kolmanda klassi alguse tasemel – enamus külalisi olid Mia klassikaaslased.
Vastuseks on “RAAMATUKOGUST” – kuna enamus kodudes vaevalt raamatukogutuba on, siis ilmselt pead selle lahenduse veidi ringi tegema. :)
Aga edasi:
Reisida võib mitmel moel,
Luuaga on kõige julgem,
Molly aga hüüab: „Poeg,
viska SINNA floopulber!“
See ei tekitanud lastes mingit küsimust – kiiremini kui Nimbus 2000 tormati kamina juurde.
Harry perekonnanimi on Potter,
eesnimeks Lily tema emal.
Ja kuigi see kõlada võib totter –
järgmine vihje seal, kus elab TEMA:
Olles ristsõna raamatutegelaste perekonnanimedega täitnud, tuli lahenduseks “MYRTLE”. Mäuguv Myrtle elab teatavasti WCs – ja prill-laua alla peidetud järgmine vihje tekitas omajagu elevust ning “fuih!” hüüdeid.
Igaks juhuks mainin – selle vihje kleepisin kohale alles siis, kui lapsed tormasid kamina juurde ja asusid ristsõna lahendama. Ei saanud ju riskida sellega, et keegi tahab varem WCd kasutada ja avastab ennatlikult vihje.
„Loll Dobby! Loll Dobby!“
hüüdis majahaldjas.
Kuni sai ta Harrylt SOKI –
siis ta ei olnud enam paljas.
Ma arvasin, et see vihje osutub keerulisemaks, aga võta näpust – lapsed tabasid kohe ära, et järgmist vihjet tasub otsida Mia sokisahtlist.
On käike ja tegusid, mida keegi ei tohiks näha.
See poleks lihtsalt üldse mitte hea.
Nähtamatuks tegevat mantlit meil pole, mis teha
Kuid kui oleks, ripuks ta just seal.
Tuleb välja, et kohti, kus võiks rippuda üks nähtamatuks tegev mantel, on meie kodus hulgim. Lõpuks jõudsid lapsed siiski ka esikus oleva riidekapini ning seal ootas neid ees paras pähkel.
Lisaks vihjele olid kapis peidus ka neli õhupalli, punane, kollane, sinine ja roheline, igaühe sees volditud sedel.
Nüüd viimne vihje ootab ees
Ja eksida ei tasu
Vaid ühe õhupalli sees
On koht, kuhu teele asu!
#00FF00
#00FF00 on rohelise värvi kood ja rohelise õhupalli sees peitus vihje, mis viis aardeni.
Lootsin aga, et lapsed seda ära ei arva ja hakkavad õhupalle suvaliselt katki tegema. Ning siis on ülekaalukalt tõenäoline, et esimesena tehakse katki vale pall. Ka neis olid vihjed, aga need juhatasid hoopis Dementori juurde (plakatil oleva foto leidsin internetist):
Ja mu lootused ei petnud mind! Lapsed ei taibanud vihjest mõhkugi ja hakkasidki õhupalle suvaliselt purustama. Esimesest potsatas välja sedel, kus seisis:
Mis Harry Potter? Tõeline kangelane on Käru-Kaarel! Aare on Käru-Kaarli kogutud varanduse juures.
Käru-Kaarel on Kristiina Kassi raamatust pärit poiss, kes kogus vanarauda. Nii teipisingi Dementori meie vanaraua tünni külge.
Järgmine õhupall sai purustatud ja seal seisis:
Aare on seal, kuhu Hagrid oma halvaks läinud kõrvitsad viskab.
Ka kompostihunnikus ootas lapsi Dementor.
Mis siis ikka, järgmine katse:
Harry Potter on tegelikult raamat. Päriselt. Aare on Harry Potteri raamatu vahel.
Muidugi ei olnud raamatu vahel mingit aaret, hoopis kuri Dementor.
Jäi viimane õhupall:
Aare on seal, kus Harry Dursleyde juures elab.
Trepialusest konkust leitigi lõpuks aardekirst!
Ka aare tekitas omajagu elevust. Tahtsin, et see oleks samuti Potteri-temaatiline, aga samas midagi sellist, millest igaüks võiks osa saada. Õnneks leidsin Mabrikist Bertie Bott’si kõikvõimalike maitsetega oakommid. Ja maitsete virr-varr oli tõesti mitmekesine: banaan, must pipar, mustikas, ninakoll, suhkruvatt, kirss, kaneel, muld, vihmauss, kõrvavaik, roheline õun, sidrun, vahukomm, käärinud muna, vorst, seep, tutti-frutti, okse ja arbuus. Ütleme nii, et päris oksele ei ajanud, aga parajalt vastikud olid mõned kommid küll.
Lisaks sai kirstu ka peotäis samast ostetud Potteri kleepse.
Kui tahad samuti Harry Potteri aardejahti korraldada, võid alla laadida Wordi dokumendi koos kõigi vihjetega. Vihjete kirjutamisel kasutasin sellist tasuta fonti nagu Magic School Two – tegu on Potteri-laadse fondiga, kus on kenasti olemas ka kõik täpitähed.
November 15, 2021
Tallinna Maratoni lastejooksud meie aias
Kuna ma hakkasin jooksmas käima siis, kui Iko sündis (ja Mia oli kohe-kohe kolmeseks saamas) ei teagi lapsed minu elust seda perioodi, mil mu suurimaks sportilikuks saavutuseks oli enne uste sulgumist trolli peale jooksmine.
Nii on ka rahvajooksud jms üritused olnud meie pere lastele igapäevaelu lahutamatuks osaks.
Oma esimese maratoni jooksin ma 2016. aastal Tallinnas ja sestpeale ei ole mul ükski Tallinna Maraton vahele jäänud. Alati suurepärase ilmaga kodulähedane jooksupidu – no miks peakski puuduma! Ka lauge rada on mulle väga mokkamööda. Eriti kui see oli üks pikk ring – aga loodetavasti saab ka koroonapandeemia ometi läbi ning tuleval sügisel saab taaskord “päris” üritust nautida.
Ja ega ma siis üksi ei jookse – alates minu teisest Tallinna Maratonist oleme lastega alati ka lastejooksudel käinud.
Tallinna Maratoni lastejooks, 09.09.2017.
Ülaloleval fotol on Iko saanud just kaks ja Mia kohe-kohe viieseks saamas. Erilist entusiasmi nende nägudelt ei just ei peegeldu; ju vist toimus jooks ka üsna täpselt laste uneajal. Aga mida aasta edasi, seda lõbusamaks läks. :)
Tallinna Maratoni lastejooks, 08.09.2018.
Järgmisel, 2018. aastal hakati ka lastele medaleid andma. Ikka korralikke, metallist – samasuguseid, nagu ka pikemate distantside jooksjatele, ainult väiksemaid.
Tallinna Maratoni lastejooks, 07.09.2019.
No ja eks ole ikka uhke tunne finishi poole lipata, kui raja ääres on ergutav ja kaasa elav rahvamass. Ning pärale jõudes ootamas kingikott ning medal.
Siis jõudis kätte aga 2020 kurja koroona ning erinevate piirangutega. Tallinna maraton toimus virtuaalsena – ütlen ausalt, et jooksin ise seekord puht seepärast, et töö poolt pakuti tasuta osalust. Muidu poleks vist läinud (kuigi Marathon100 korraldatavatel virtuaaljooksudel olen osalenud juba ammu; lihtsalt nii pikka distantsi ei kisu väga virtuaalselt jooksma).
Küll aga oli kahju lastejooksude ärajäämisest… Ka lastele pakuti võimalust jooksta virtuaalselt ja saada medal pärast postiga. Aga… No see ei ole ikka see!
Otsustasin siis, et korraldan enda ja sõprade-naabrite lastele hoopis jooksu meie aias. Kirjutasin Tallinna maratoni korraldajatele, et kas medaleid oleks võimalik ka varem kätte saada, et need siis kohe pärast jooksu lastele kaela riputada. Muidugi oli – laste jaoks on ju pärast jooksu mitu-mitu päeva postiga medalit oodata ilmatu pikk aeg.
Niisiis mõõtsin raja maha, tähistasin selle värskelt riita laotud puuhalgudega, printisin diplomid-rinnanumbrid ja panin igale lapsele kokku ka väikese auhinnakoti suupärasega.
Mustkunstiteater oli lahelt valmis laenama tossumasinaid (need olid laste seas tõeliseks hitiks!), Mia ja Iko joonistasid stardisildi ning raja äärde sättisin ka pisikese mullimasina.
Osa võttis seekord kaheksa last ja lastejooksu võis igati kordaläinuks lugeda.
Nii et kui seegi aasta selgus, et lastejooksud toimuvad vaid virtuaalselt, oli juba kindel, et korraldame jooksupeo oma aias. Seekord pakkus Tallinna maraton juba eos võimalust registreerida terve grupp ja saada medalid/diplomid juba enne jooksu pakiautomaati. Või siis võistluskeskusest kätte – seda võimalust kasutasingi, kui oma maratoni stardimaterjalidel järgi käisin.
Juba medal ainuüksi on piisav põhjus, miks lastejooksul osaleda. Tegu on päris medalitega – metallist, mitte šokolaadist ja fooliumist. Mitme lapse jaoks oli tegu elu esimese medaliga – diplomeid jms on küll varem saadud, aga medaleid mitte. Ja eks seegi ole vahva, et kui keegi vanematest jookseb mõnel pikemal distantsil (10K, 21K, 42K), riputatakse tallegi kaela samasugune medal. Nagu käbi, nii ka känd, eksole.
Stardis oli sedapuhku 13 last.
Päeval enne jooksu märkisime Ikoga raja maha. Kui eelmisel aastal läbis rada ka hoovi ja naabri aeda (neil oli siis maja ehitus pooleli ja meie aedade vahel polnud mingit tara, nii et oli hea lagedal väljal lipata), siis seekord tegin käänulise raja ainult aeda. Nii olid jooksjad kogu aeg nähtaval – ja neile oli parem kaasa elada ning ergutada.
Muidugi said kohale toodud ka tossu- ja mullimasinad. Ma arvan, et neid ootasid lapsed sama palju, kui medalit. Hehee.
Foto: Marko Habicht
Seekord katsin osalejatele ühise laua hea-paremaga. Aga lapsed ütlesid, et finishis näppu antav nännikott meeldis neile rohkem – nii et järgmine aasta siis lähen ilmselt jälle seda teed.
Stardipaugu andmiseks laenasin Iko tongipüssi – ja läkski kogu lastekari teele. Suuremad lapsed (need, kes juba koolis käivad) pidid jooksma kolm ringi. Väiksematele piisas ühest – aga muidugi võis ka rohkem.
Foto: Marko Habicht
Kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja liikuv pilt veelgi rohkem, siis annab jooksu enda emotsioone edasi vast kõige paremini video:
Pärast jooksu tuli muidugi ka puuhalud tagasi riita laduda. Aga sellega läks ludinal, oluliselt kiiremini, kui raja maha märkimisega. Aga eks muidugi oli ka hea hulk abilisi. :)
Foto: Marko Habicht
Kui alguses olid need oma aia jooksud planeeritud ajutise lahendusena, kuni koroona jälle pärisüritusi korraldada lubab, siis nüüd enam ei teagi… Kuigi ka ametlikud lastejooksud on vahvad, on oma aias toimuval jooksupeol mingi eriti mõnus hõng.
Ma kipun arvama, et kui tuleval sügisel on võimalik osaleda nii virtuaal- kui ka pärisjooksul, korraldan ikkagi jooksu oma aias. Ideid, kuidas veelgi paremini teha, juba on. :)
November 12, 2021
Iko on haige. Jube köha ja nohu. Iris uurib: “Kuidas sul...
November 10, 2021
Lugemiselamused – Oktoober 2021
Oktoobrikuu algas üsna kena lugemusega. Kuu lõpus aga läksid koroonanumbrid jälle nii kõrgeks, et olin sunnitud ühistranspordi hülgama ja autoga (ostsin endale põrnika, hahaa!) tööl käima hakkama.
Loetud sai siiski üsna tublisti – 7 raamatut 2075 lehekülge.
Teeme matemaatikat kah; ühe raamatu lugemiseks läks neli ja pool päeva ning iga päev lugesin umbes 67 lehekülge. Mõnus!
Nagu ikka haarasin raamatuid igasugustelt riiulitelt. Läbi lugesin:
kaks krimkat (Anatoli Bezuglov & Juri Klarov “Mõrv raudtee eraldusribas”, 1982 ja Alex Michaelides “Neidised”, 2021)kolm lastreaamatut (Mark Twain “Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused”, 1884; Henrik Tamm “Ninja Timmy ja valge ahvi saladus”, 2015 ja Hannu Mäkelä “Härra Huu teeb aiatööd”, 2000)ühe luulekogu (Viivi Luik “Kogutud luuletused 1962-1997”, 2006)ühe artiklikogu (Egon Erwin Kisch “Pöörane reporter. Valimik reportaaže”, 1955)Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Seekord oli ka raamatute tase kõikuv. Enamik olid õnneks väga head, aga sekka sattus ka üks nõrk ning kaks päris halba raamatut.
Nagu ikka, toon välja ka oma kolm lemmikut:
Mark Twain – “Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused” (1844) (Goodreadsis)
Suurepärane raamat, millele elasime kaasa kogu perega. Tasub kindlasti (taaskord) kätte haaramist – kasvõi seepärast, et mõista, kui õnnelikul ajal me elame. ja teisalt ka, kui palju vahvat vabadust oleme kaotanud…
Alex Michaelides – “Neidised” (1983) (Goodreadsis)
Alex Michaelides tõusis oma debüüdiga (“Vaikiv patsient”) komeedina (krimi)kirjandustaevasse. “Neidised” on tema teine romaan. Romaan, mida ma väga ootasin ja ei pidanud pettuma.
Oli küll tunda, et edust tingitud pinge all kirjutatud, aga ootusi see ei petnud. Nüüd on staatus põlistatud ja mis muud kui jääb järgmist romaani oodata.
Egon Erwin Kisch – “Pöörane reporter. Valimik reportaaže” (1955) (Goodreadsis)
Üle poole sajandi võib küll nende ridade kirjutamisest möödas olla, aga inimloomus on ikka sama. Hästi kirjutatud reportaažid ja eks nad ole ka omajagu maailmapilti avardavad.
October 26, 2021
Iko arutleb, kelleks suurena saada: “Mis sa arvad, kas mi...
Iko arutleb, kelleks suurena saada: “Mis sa arvad, kas minust saab suurena insener, tuletõrjuja või laulja?”
Iris: “No sa võid olla mõlemat – töötad insenerina, aga oled ka vabatahtlik päästja.”
Iko: “Ma arvan, et ma nii teengi!”
Iris: “Aga siis pead sa vahepeal ka öösiti valves olema…”
Iko: “Ei, see ei sobi. See ei meeldiks S-le”
(S on Iko lasteaiakaaslane, tüdruk)
Iris: “Miks tema arvamus oluline on?”
Iko: “No me oleme siis ju abielus ja ta ei tahaks, et ma öösiti ära olen!”
October 24, 2021
Lugemiselamused – September 2021
Septembris jätkus suvi ka raamatute rindel.
Nagu viimasel kahel suvekuulgi, sai läbi loetud kaheksa raamatut. Lehekülgi kogunes aga mõnevõrra vähem – 1459.
Uue raamatu järele haarasin keskmiselt kolme ja kolmveerandi päeva järel; päevas lugesin ca 49 lehekülge.
Ka sügise esimese kuu raamatud olid mitut masti. Läbi lugesin:
ühe krimka (Olav Osolin “Kus lendab part”, 2021)kaks lastreaamatut (Adam Bahdaj “Matk naeratuse eest”, 1964 ja Eduard Uspenski “Krokodill Gena ja teised muinasjutud”, 1983)kaks ulmekat (Clifford D. Simak “Nagu õieke väljal”, 1965 ja Helju Rebane “Väike kohvik”, 1986)ühe Eesti autori teose (Mihkel Mutt “Mehed”, 1981)ühe novellikogumiku (“Kevadsonaat” (Valimik SDV kirjanike novelle), 1966)ühe ajaloolise jutustuse (Sergei Narovtšatov “Absoluut”, 1982)Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Kui suve lõpp õnnistas mind vaid heade ja väga heade raamatutega, siis seekord sattus sekka ka sellised, mis mulle nii väga ei meeldinud. Pooled said küll hindeks 5/5, ent sekka sattus ka üks “kolm”.
Nagu ikka, toon välja ka oma kolm lemmikut:
Helju Rebane – “Väike kohvik” (1986) (Goodreadsis)
Kui eelmisel kuul kiitsin Helju Rebase kogumikku “Õige valik”, siis tuleb tunnistada, et autori debüüt meeldis mulle isegi rohkem. Kuigi suurelt osalt raamatutes olevad lood kattuvad, on ka üht-teist uut. Ja tervikuna töötas minu jaoks “Väike kohvik” veel paremini kui “Õige valik”.
Eduard Uspenski – “Krokodill Gena ja teised muinasjutud” (1983) (Goodreadsis)
Väga mõnus põige lapsepõlve! Haarasin selle raamatu kätte oma tütre soovitusel – vahva, et on raamatuid, mis kõnetavad üle põlvkondade.
Peaks nüüd üks õhtu ette võtma ja ka need lapsepõlves armsaks saanud multikad üle vaatama…
“Kevadsonaat” (Valimik SDV kirjanike novelle) (1966) (Goodreadsis)
Raamatukaante vahele on koondatud 22 novelli, millest enamiku tegevus toimub II maailmasõja järel või ajal.
Ma arvan, et minu jaoks langes kogumiku lugemine väga õigesse hetke. Ka praegu on olukord kaootiline ja killustatud, aga võrreldes sõja-aja jubedustega… Ikkagi paganama hästi elame!
Kogumikus oli mitmeid lugusid, mis mind väga kõnetasid ja puudutasid. Eks oli ka neid, mis niiväga ei istunud, aga raputus oli igal juhul üsna tugev.
October 5, 2021
Iko oli tänase õpetajate päeva puhul lasteaias majandusju...
September 24, 2021
Lugemiselamused – August 2021
Nagu juuligi, oli ka august üks ütlemata tubli lugemiskuu. Raamatuid sai loetud sama palju (kaheksa), ent raamatud olid õhemad. Lehekülgi kogunes seega neljasaja võrra vähem (1584).
Nagu juuliski sai ka augustis uus raamat kõtte võetud umbes iga nelja päeva järel. Päevas lugesin keskmiselt 51 lehekülge.
Kuna haaran raamatuid riiulist üsna suvaliselt, olid need seegi kord üsna eriilmelised. Läbi lugesin:
ühe meremeheloo (B. Traven “Surmalaev”, 1926)ühe lastreaamatu (Kätlin Vainola “Poiss, kes joonistas kaarte”, 2017)ühe spioonika (Adam Hall “Quilleri memorandum”, 1965)ühe Eesti autori teose (Heino Kiik “Maria Siberimaal”, 1988)ühe autobiograafilise twisted tripi (Jerzy Kosiński “Kohtamine tundmatuga”, 1977)kolm ulmekat (Isaac Asimov “Kivike taevas”, 1950; Andrei Beljanin “Lendav laev”, 2000 ja Helju Rebane “Õige valik”, 2021)
Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.
Sarnasused juulikuuga jätkuvad ka raamatu tasemete juures – kõik loetud raamatud olid head või väga head. Viis kaheksandikku said Goodreadsiks hindeks 5/5, ülejäänud neljad.
Toon seegi kord välja oma kolm lemmikut. Tegelikult kaalusin nelja raamatu vahel, aga kuna Andrei Beljanini tsaar Gorohhi sarja olen juba juunikuus kiitnud, siis jäi seekord “Lendav laev” top kolmest välja. Kuigi ei saa mainimata jätta, et minu hinnangul läheb sari iga raamatuga järjest paremaks – ning “Lendav laev” on siiani loetud kolmest mu lemmik.
No ja muidu oleks pilt ka väga ühe kirjastuse keskne – kaalutud neljast raamatust kolm on välja andnud kirjastus Fantaasia. Seega – aplaus tubli töö eest!
Aga sõelale jäid:
Isaac Asimov – “Kivike taevas” (1950) (Goodreadsis)
Tegu on ulme suurmeistri esimese avaldatud romaaniga. Juba see on piisav argument, miks igal ulmehuvilisel tasuks ta kätte haarata.
Ja kuigi ta ei küündi Asimovi parimate teoste tasemele, on tegu ometigi väga hea lugemisega.
Jerzy Kosiński – “Kohtamine tundmatuga” (1977) (Goodreadsis)
Ma ei ole veel nii vana, et otsiksin igalt poolt tuttavat & turvalist. Seega olen alati rõõmus, kui mõni raamat suudab mind üllatada millegi uue ja ootamatuga.
“Kohtamine tundmatuga” oli mõnus raputus – nii veidral ja haiglasel rännakul ei olnud ma väga pikka aega käinud. Kui üldse.
Helju Rebane – “Õige valik” (2021) (Goodreadsis)
Suurepärane! Täpselt minu maitsele ulme ja et veel Eesti autorilt – mida sa hing veel tahta oskad!
(Ääremärkusena pean küll tõdema, et autori esikkogu “Väike kohvik”, mille ka praeguseks läbi olen lugenud, oli veel parem. Kuna suures osas teemad kattuvad, siis soovitaksin pigem seda. Või mõlemat.)
