Ande's Blog, page 2

Lugemiselamused – November 2022

Novembrikuus ma eriti lugeda ei jõudnud. Raamatuid kogunes küll sama palju kui eelmisel kuul (5), aga need olid oluliselt õhemad. Lehekülgi tuli tervelt pea poole tuhande jagu vähem! 745 kui täpne olla.

Ühe raamatu sain loetud kuue päevaga; päevas lugesin keskmiselt 25 lehekülge.

Kuigi viiest raamatust olid kolm siniste kaantega, siis tegelikult olid nad kõik ikka parajalt eriilmelised. Läbi lugesin:

kaks lasteraamatut (Kaja Prügi “Me elame Tuulemäel”, 1997 ja Hannu Mäkelä “Härra Huu reisimas”, 1994)ühe Eesti autori jutukogumiku (Ernst Peterson-Särgava “Jutustusi”, antud kogumikuna avaldatud 1959, kirjutatud 1901)kaks ulmekat (Roger Zelazny “Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud”, 1964 ja Siim Veskimees “Taevatagune suurem ilm”, 2008)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Sedapuhku juhtus nii, et üks raamatutest sai hindeks 2/5 ja üks 3/5. Täpselt kolm raamatut hindasin aga 5/5 vääriliseks, nii et kolme lemmiku välja toomine pole seekord sugugi keeruline. Niisiis, minu seekordsed lugemissoovitused:

 

Kaja Prügi – “Me elame Tuulemäel” (1997) (Goodreadsis)

Väga vahva ja soe raamat igapäevaelust 90ndate mägises Tallinnas.

 

Ernst Peterson-Särgava – “Jutustusi” (1959; kirjutatud 1901) (Goodreadsis)

Kaante vahel on kaks lühijuttu – “Tulge appi!” ja “Oheliku-onu jõulunägemine”. Esimene neist oli minu jaoks kuidagi väga mõjus; raputas ikka täitsa vahvalt läbi.

 

Roger Zelazny – “Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud” (1964) (Goodreadsis)

“Tema silmnäo…” koosneb viieteistkümnest lühijutust; mõni pikem, mõni vaid mõne leheküljeline. Autor on saanud palju ainest müütidest religioonidest. Julgen soovitada ka neile, kes muidu ulmekaid (või fantaasiaromaane?) väga kätte võtta ei riski. Minu lemmiklooks oli Marsil aset leidev “Koguja roos”.

Lugemiselamused – Oktoober 2022

Oktoober oli selle aasta viljakuselt kolmas lugemiskuu. Läbi sai loetud 5 raamatut ja 1243 lehekülge. Kuna endiselt oli ka muudel rinnetel üsna palju tegutsemist, ei ole see sugugi halb tulemus.

Traditsiooniline matemaatika ka: ühe raamatu lugemiseks kulus napilt alla nädala; päevas lugesin ca 40 lehekülge.

Enamus raamatuid olid küll ulmehõngulised, aga tegelikult võib igaühe neist määrata erinevasse kategooriasse. Läbi lugesin:

ühe mereromaani (August Mälk “Õitsev meri”, 1935)ühe techno-thrilleri (Michael Crichton “Sauruste park”, 1990)ühe õuduskogemiku (E. F. Benson “Õudusesarv”, kogumikuna 1974, kirjutatud palju varem)ühe ulmeka (John Scalzi “Lõhenenud inimkond”, 2013)ühe lasteraamatu (Katre Šperova “Haldjad minu südames”, 2022)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Kätte võtmist väärivad kõik viis loetud raamatut, aga toon siiski väja ka oma kolm lemmikut, nagu tavaks on saanud:

 

John Scalzi – “Lõhenenud inimkond” (2013) (Goodreadsis)

(Siiani) viimane eesti keeles ilmunud “Vanamehe sõja” sarja raamat. Taaskord suurepärane lugemine. Soovitan tõesti kogu sarja ette võta; veidi pikemalt kirjutan sellest oma septembrikuises kokkuvõttes.

 

Michael Crichton – “Sauruste park” (1990) (Goodreadsis)

Vana lemmiku korduslugemine; sedapuhku lastele unejutuks. Ja oli sama põnev ja seikluslik, kui aastaid tagasi lugedes.

 

August Mälk – “Õitsev meri” (1935) (Goodreadsis)

Romaan armastusest mere vastu ja inimestest, kes armastavad merd.

Lugemiselamused – September 2022

Septembrikuus olin igast küljest ümbritsetud tulnukatega. Üht ehitasin garaažis (kinodes millalgi 2024), raamatulehtedel seiklesid inimesed ringi aga vaenulikus universumis.

Läbi lugesin kolm raamatut (#2-4) John Scalzi “Vanamehe sõja” sarjast.

Lehekülgi kogunes 732 – ehk siis ühe raamatu lugemiseks kulus 10 päeva ning päevas lugesin ca 24 lehekülge. Vähe, aga tegelikult ei olnud septmbris eriti aega magamisekski, mis siis veel lugemisest rääkida.

Nagu juba öeldud, olid kõik loetud raamatud pärit John Scalzi sulest ning kuulusid Vanamehe sõja sarja:

“Tondibrigaadid” (2006)“Viimane koloonia” (2007)“Zoё lugu” (2008)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Kuigi kõik raamatud väärivad ka eraldi esile tõstmist, moodustab “Vanamehe sõja” sari väga tugeva terviku. Nii et soovitan hoopis kõik raamatud läbi lugeda; alustada võiks muidugi esimesest.

Eesti keeles on neid ilmunud seni viis, kuues on Fantaasia kirjastusel plaanis ja ilmub “Sündmuste horisondi” sarja 92. raamatuna. Ehk siis üle-ülejärgmisena. On, mida oodata!

Tasub ka mainida, et iga sarja raamat (on vähemalt siiani) olnud eelmistest erineva stiili ja ülesehitusega. Nii et värsked ei ole mitte ainult tegevused, vaid ka kirjakeel.

 

Lugemiselamused – August 2022

Veel viimane pilguheit möödunud suvesse – olen siiani jäänud võlgu oma augustikuised lugemiselamused.

Peab ütlema, et august oli suvistest lugemiskuudest kõige viljakam – läbi lugesin 5 raamatut ja 1454 lehekülge. Mitte just liiga palju, aga samas (suve kohta, mil on palju muudki teha) täitsa okei tulemus.

Numbritest veel: ühe raamatu lugemiseks kulus veidi alla nädala ja päevas lugesin 47 lehekülge.

Kui juulikuus ei sattunud raamatute hulka ühtegi ulmekat, siis sedapuhku olid lausa 80% raamatutest vähemalt ulmehõngulised. Kui mitte puhastverd ulmekad. Aga samas ka piisavalt erinevad. Läbi lugesin:

ühe novellikogu (IvanKlíma “Armastajad üheks ööks”, 1967)ühe õuduka (Stephen King “Hiilgus”, 1977)ühe lasteraamatu (Nikolai Nossov “Totu Päikeselinnas”, 1958)ühe ulmekogumiku (“Isaac Asimov 100. Ulmeantoloogia”, koostaja Raul Sulbi, 2019)ühe ulmeka (John Scalzi “Vanamehe sõda”, 2005)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

 

Loetud raamatutest oli vaid üks täiesti nadi, nii et esile võiks tõsta tegelikult ka viiest neli. Aga jääme siiski kolme juurde, nagu tavaks. Minu seekordsed kolm lemmikut olid:

 

Nikolai Nossov – “Totu Päikeselinnas” (1958) (Goodreadsis)

Minu hinnangul parim Totu-sarja raamat. Ja oi kui täpselt on autor suutnud tulevikku ette ennustada!

 

John Scalzi – “Vanamehe sõda” (2005) ()

Kui võtta noore inimese keha & tervis ning lisada sellele vana mehe elutarkus & iroonia, on tulemuseks puhas võidukombinatsioon. Ja seda tõestab ka “Vanamehe sõda”.

 

“Isaac Asimov 100. Ulmeantoloogia” (koostaja Raul Sulbi) (2019) (Goodreadsis)

Eesti autorite kummardus ulme suurmeitri sajandaks juubeliks. Soovitan eelkõige neile, kes Asimovi loominguga on juba hästi tuttavad.

Lugemiselamused – Juuli 2022

Sügis koputab juba uksele, aga olen oma suvised lugemiskokkuvõtted täitsa võlgu jäänud. Egas midagi, tuleb see viga (?) parandada!

Juulikuus sain läbi sama palju raamatuid kui juuniski. Ehk siis kolm. Raamatud olid aga omajagu paksemad, lehekülgi kogunes pea kaks korda rohkem. 1009, kui täpne olla.

Ausalt öeldes, ega ma enam päris täpselt ei mäleta, miks neid raamatuid nii vähe kogunes. Ma arvan, et vist viisin lapsi autoga hommikuti vanaema juurde ja seetõttu ei olnud ka pikki bussisõite. Aga päris pead just anda ei julgeks.

Olgu kuidas oli; umbes kümne päevaga sain ühe raamatu läbi ja päevas lugesin ca 33 lehekülge.

Tegelikult statistika muidugi valetab, nagu alati. Jules Verne “Kakskümmend tuhat ljööd vee all” sain läbi küll juulis, aga tegelikult lugesin seda lastele õhtujutuks ning alustasime sellega juba maikuus. Sellega sai meil kogu kapten Nemo triloogia loetud.

Huvitaval kombel olid ülejäänud kaks raamatut jutukogud. Ja ei ühtegi ulmekat seekord (kuigi okei, Verne osas võib ju vaielda; ja tegelikult oli Soome kogumikus vähemalt üks ulmehõnguline lugu ka). Niisiis, läbi lugesin:

ühe novellikogu (“Soome novell”, koostanud Jüri Seilenthal, 1968)ühe lastejuttude kogumiku (Jüri Parijõgi “Jutte”, 1982)ühe seiklusromaani (Jules Verne “Kakskümmend tuhat ljööd vee all”, 1870)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Kolme lemmikut ma seekord välja ei too. Toon ainult ühe. Aga tahaksin eraldi esile tõsta Pentti Holappa lugu “Boman” kogumikust “Soome novell”. See oli tõesti super!

Niisiis, minu juulikuu lemmik (trummipõrin ja jalavärin):

 

Jüri Parijõgi – “Jutte” (1982) (Goodreadsis)

Mind ikka hämmastab, kui vähe on inimesed ajas muutunud. Ja käesolev jutukogu on selle elav tõestus – kuigi tegevused toimuvad sada aastat tagasi, võiks need vabalt aset leida ka tänasel päeval. Tõsi, ühiskond ja tehnika on muutunud, aga inimesed mitte.

 

 

Ikol oli täna esimene koolipäev.Iris sättis enne aktusele...

Ikol oli täna esimene koolipäev.

Iris sättis enne aktusele minekut Iko juukseid ja lasi ka mingit juuksespreid.

Iko: “Mis see oli?! Issand, ma lõhnan nüüd nagu leebe vihm!”

On unejutuaeg. Iko lesib voodis ja lutsutab/närib teki nu...

On unejutuaeg. Iko lesib voodis ja lutsutab/närib teki nurka.

Mina: “Iko, ma saan aru, et on palav, aga ära tekki siis ära söö!”

Iko: “Söön küll! Vanasti pidid spioonid kõik asitõendid ära sööma.”

Mina: “Jah? Ja mille asitõend su tekk siis on?”

Iko: “Selle, et ma olen siin maganud!”

Käisin täna nahaarsti juures kontrollis. Lihtsalt igaks j...

Käisin täna nahaarsti juures kontrollis. Lihtsalt igaks juhuks, iga paari aasta tagant ju soovitatakse.

 

Arst: “Kuidas teil muidu päikesega lood on? Kas päevitate ka?”

Mina: “Ei. Aga ma käin jooksmas, vahel maratone ja pikemaltki. Siis võin küll mitu tundi lõõskava päikese käes olla.”

Arst: “No aga joostes on teil vähemalt riided seljas.”

Mina: “Haa!”

Lugemiselamused – Juuni 2022

Üliviljakale maikuule järgnes üsna nadi juuni. Läbi lugesin vaid 3 raamatut ehk 527 lehekülge.

Aga ega siin ka midagi imestada ei ole – üks juuni nädal oli mul puhkus, mille veetsin lastega Rakveres etenduse “Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas” proovides. Ja üks teine nädal oli jaanipäev, mis tõi sel aastal kaasa ülipika nädalavahetuse. Võtsime siis ette ühe Lõuna-Eesti tripi, mis tähendab, et ega sealgi lugemiseks eriti mahti ei olnud. Ja joostud sai kah – Munamäe tipust Pirita TOPini ning Torilt Pärnusse. Ühesõnaga – lugemine on vahva, aga suvel on palju muudki vahvat!

Numbrite keeles: ühe raamatu lugemiseks kulus mul sedapuhku täpselt 10 päeva ning päevas lugesin veidi alla 18 lehekülje.

Mis siis, et ainult kolm raamatut – õnneks olid nad kõik kas head või väga head. Ja parajalt eriilmelised ka, nagu mul juba tavaks on saanud. Huvitaval kombel sattusid päikeselisse juunisse kõik kollase või kollaka kaanega raamatud. Mine võta kinni, oli see nüüd juhus või mingi alateadlik valik. Aga igatahes, läbi lugesin:

ühe Eesti autori romaani (Raimond Kaugver “Kas ema südant tunned sa?”, 1988)ühe (pseudo)ajaloolise jutustuse (Ľudo Zúbek “Varjatud allikas”, 1963)ühe detektiivi(?)romaani (Alain Robbe-Grillet “Kummid”, 1953)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Kolme lemmikut on seekord väga lihtne välja tuua – täpselt nii palju raamatuid ju läbi loetud sai ja kuna kõik olid head või väga head, tasub nad ka ära mainida:

 

Alain Robbe-Grillet – “Kummid” (1953) (Goodreadsis)

Ilmunud pool sajandit enne Nolani põnevamaid filme, aga mingi sarnane fiiling on seal täitsa olemas. Loe ja saa aru kuidas tahad.

 

Ľudo Zúbek – “Varjatud allikas” (1963) (Goodreadsis)

Kuna olin juunikuus tänu “Ivo Schenkenbergile” nagunii ajaloolistel faktidel põhinevate jutustuste lainel, oli Levoča altari valmimisest rääkiv “Varjatud allikas” mulle väga mokkamööda.

 

Raimond Kaugver – “Kas ema südant tunned sa?” (1988) (Goodreadsis)

Mulle meeldib, kuidas Kaugver kirjutab. Teda on hea lugeda (kuigi tõsi, ma ei ole seda just ülemäära palju teinud).

Päris 5/5 ei olnud, aga ikkagi kaasav pilguheit 30+ aasta tagusesse aega.

Tagaaia takistusjooks 2022

Millalgi aprilli alguses sain e-kirja, et maikuus on tulemas virtuaalsed LHV Maijooksu lastejooksud ja et kas ka meie ei tahaks oma pundiga osaleda. Tõtt-öelda kaalusin pikalt; ühest küljest on need aias toimunud lastejooksud alati toredad olnud, aga teisalt oli parajalt kiire…

Samuti kipuvad asjad oma võlu kaotama, kui nad toimuvad liiga tihti. Eks ikka on erilisem, kui on midagi, mida oodata.

Ühel hetkel turgatas aga pähe, et võiks seekord tavalise jooksu asemel teha takistusjooksu. Sügisel oleks siis tavaline lastejooks ja kevadel takistusjooks. Nii oleks mõlemil natuke oma nägu. Mõeldud, tehtud!

Tööpealkirjaks oli alguses tegelikult “Maijooksu mudajooks”, aga kuna ma ei osanud aimata ka, kui soe siis juba on, otsustasin igasugused märjad ja mudased takistused siiski välja jätta. Nii sündiski “Tagaaia takistusjooks”.

Foto: Marko Habicht

Allpool kirjutan veidi detailsemalt ka sellest, mida seekord teisiti tegin, kui varasematel kordadel. Ja käin läbi ka kõik rajal olnud takistused – noh, et kui keegi tahab ka oma aias midagi taolist teha ja soovib inspiratsiooni ammutada.

Aga parema üldpildi annab ikkagi üks vahva video – seega lubage esitleda, Tagaaia takistusjooks 2022 aftermovie:

Üldisest korraldusest

Peamiseks erinevuseks varasemate aastatega oli see, et lapsed läksid rajale väikeste intervallidega, mitte korraga. Kuna jooksjaid oli väga erinevas vanuses, oleks lihtsalt muidu takistusel trügimiseks läinud ja paratamatult oleks mõni väiksem haiget saanud.

Foto: Marko Habicht

See pikendas muidugi ka jooksu enda aega, mis on igati tervitatav. Kui muidu on jooks ise võtnud paar-kolm minutit, siis seekord läks sellele nii kümne minuti kanti. Keegi sõpradest rääkis, et olid ka käinud kuskil lastejooksul – ja kui jooksule endale läks nii minut, siis suhkruvati sabas seisti julgelt üle poole tunni. Kuna aga tegu on ikkagi jooksuüritusega, siis on ju tore, kui see võtab enda alla rohkem, kui mõned loetud minutid.

Takistusjooks oli ses suhtes ka hea formaat, et rada oli laste jaoks põnev. Enamus, kui mitte kõik, jooksid selle ikka mitu korda läbi. Ja mitte ainult lapsed, ka täiskasvanud katsusid seal oma osavust. Mina ise pean küll tunnistama, et lapsed olid minust pea poole kiiremad. Ilmselt olen liiga ettevaatlik ja sealt ka see aeglus. :)

Foto: Marko Habicht

Aga erinevustest veel. Kui esimesel aastal tegin igale jooksjale väikese mahla-kommikoti ja teisel korral katsin ühise laua, siis seekord pakkusin vaid juua (mahla ja vett) ning rentisin jäätisemasina.

Kuigi jäätis õigustas end igati, tundub, et parim lahendus oleks siiski mingi combo – ühine jook, jäätisemasin ja ka pisuke nännikott. On ikka hea tunne, kui finisheerides lisaks medalile veel midagi pihku surutakse. :)

Samuti tegime jooksu seekord nädalavahetusel. Varasemalt olen selle teinud mõne tööpäeva õhtul – nädalavahetused kipuvad ikka planeeritud olema ning tegu on piisavalt lühikese üritusega, et see tööpäeva õhtusse mahutada.

Nädalavahetus andis aga võimaluse sauna soojaks kütta ja pikemalt istuda. Noh, tegelikult kujunes nii, et lapsed mängisid, naised käisid saunas ja mina koristasin rada kokku. :) Oleksin muidugi ka ise sauna läinud, aga olin just paar päeva varem üsna koledasti & sügavalt sõrme lõiganud, nii et ei hakanud värske haavaga kuuma kätte ronima.

Midagi on aga ka muutumatuks jäänud. Kõigepealt muidugi suure hiti, tossumasinatega, aitas taaskord Mustkunstiteater. Aitäh!

Foto: Marko Habicht

Aga ka negatiivse poole pealt – alati on olnud hilinejaid. Ja ikka nii ca pool tundi hiljem jõudjaid. Eks muidugi lastega perede puhul ole see paratamatu. Eriti kui on väiksemad, kes veel lõunaund magavad. Aga sellise tobeda ooteaja on see tekitanud alati…

Esimesed saabujad saavad oma aega sisustada küll rinnanumbri värvimisega, aga  üle poole tunni ei maali seda ka püüdlikuim väike kunstnik.

Foto: Marko Habicht

Kuna osalejaid ka liiga palju ei ole, siis oleks muidugi igati loogiline ka ära oodata. Eriti, kui on teada, et ollakse juba teel ja kohe-kohe jõudmas…

Kuna sellest va hilinejate probleemist jagu saab (iga kord on hilinenud erinevad perekonnad; muidu võiks lihtsalt ühele öelda pool tundi varasema algusaja), oleks ilmselt vaja leida mingi ajatäide. Soojendusvõimlemine näiteks. Või mingid soojendus(jooksu)mängud.

Aga tegelikult ongi hea, et on veel kitsaskohti – nii saab paremaks minna ja on ka väljakutseid, millele vastata!

Rada & takistused

Et kõik ausalt ära rääkida, pean tõdema, et ma ei ole ise kunagi ühelgi takistusjooksul osalenud. Veidi üritasin küll internetist inspiratsiooni leida, aga enamus selliste jooksude takistused kipuvad olemas üsna vee- ja mudapõhised. Ja kuna olime just pool hoovi üles kaevanud ja kinni ajanud (saime kanalisatsiooni, jee!), ei kippunud eriti selles suunas tegutsema.

Niisiis hakkasin lihtsalt kolm-neli päeva enne üritust vaatama, mis mul kodus leidub ja mida saaks ära kasutada. Ja leidus täitsa mõnusalt; minul kulus raja läbimiseks pea kaks minutit, suuremad lapsed said hakkama poole kiiremini.

Esimeseks takistuseks olid palgid. Vedasin need lihtsalt aeda ja panin risti rajale maha.

Järgmiseks tuli veidi turnida. Kruvisin euroalusele külge toed – sellest pidi siis üle ronima.

Sellele järgnesid kaheksa rehvi (neli neist on igati okeid naastrehvid 185/60/15 ; kes tahab võib ära osta) ja paku najale kummuli pandud redel, millest pidi üle ronima.

Järgmiseks jõuti kiikede juurde. Esmalt pidi redelite alt läbi pugema, siis jooksma slaalomit ümber rippuvate kiikede ning lõpuks mööda mägironimisseina üles ronima.

Mägironimisseinaks muideks on mingi vana uks, millele on kruvitud Thingiversest leitud prinditud “nagad”. Nii et seegi on kodukootud vahenditega tehtud. :)

Järgmiseks tuli tasakaalukiik, millest tuli üle joosta. Selle kruvisin paku külge nii, et rippkiikede poolne ots oleks pikem. Nii on ta ka raskem ja langeb alati maha, valmis järgmist jooksjat vastu võtma.

Pärast kiike järgnes kurviline rada – lihtsalt palju sikk-sakke ja slaalom ümber kändude.

Ja oligi kätte jõudnud eelviimane takistus – kahele palgile kruvitud euroalus, mille alt pidi läbi pugema (suurematel, kes tõesti ei mahtunud, oli siiski lubatud ka üle minna).

Viimaseks takistuseks oli poom – lihtsalt kahe paku peale kruvitud pruss, aga üks populaarsemaid elemente. Selle jätsime ka aeda alles; mõnus turnida ja tasakaalu hoidmist harjutada.

Jäi veel viimane sirge – ja oligi medal auga välja teenitud!

Foto – Marko Habicht