Ande's Blog, page 3

Lugemiselamused – Mai 2022

Tuleb tõdeda, et maikuu oli üks läbi aegade parimaid lugemiskuid. Läbi lugesin tervelt 11 raamatut ja 2257 lehekülge. Vot need ongi need ühistranspordi võlud!

Võrdluseks – sama palju raamatuid lugesin ma eelneva nelja kuu jooksul kokku. Selle aja jooksul, kui olen Goodreadsis oma lugemispäevikut pidanud, olen vaid märtsis 2017 rohkem lugenud.

Nii et – jehhui! On põhjust endaga rahul olla.

Aga et liiga humanitaariks kätte ära ei läheks, siis veidi arvutamist ka: ühe raamatu lugemiseks kulus tiba alla kolme päeva ning päevas lugesin keskmiselt 73 lehekülge.

Nagu ikka, olid loetud raamatud parajalt eriilmelised. Mis aga veelgi rõõmustavam – enamust neist olid ka väga head. Tervelt seitse raamatut said Goodreadsis hindeks 5/5; kolme puhul jäi midagi natuke puudu (4/5) ja ainult üks oli täiesti jube (2/5).

Aga konkreetsemalt, läbi lugesin:

ühe ulmeka (Isaac Asimov “Tähed kui tolmukübemed”, 1951)ühe muinasjutulise (teatri)ajaloolise elu(de)loo (Andrus Kivirähk “Liblikas”, 1999)ühe (autobiograafilise) sõja- või noorpõlve jutustuse (Jerzy Stefan Stawiński “Adami jälil”, 1964)ühe Eesti autori romaani (August Mälk “Kevadine maa”, 1965)kaks lasteraamatut (Reet Kudu “Pöialvalguke ja kass, kes sööb häält”, 1988 ja Madis Raju “Kalevõrgust noodani”, 1956)ühe fantaasiaromaani (Andrei Beljanin “Jaht pruutidele”, 2002)ühe klassikalise fantaasiaromaani (Jules Verne “Saladuslik saar”, 1875)ühe absurdiulmeka (Anar “Kontakt”, 1976)ühe ulmekogumiku (Isaac Asimov “Nägemused robotitest”, 1990)ühe väga kummalise, aga inspireeriva kogumiku (Indrek Koff “Saja rahva lood”, 2016)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Kolme lemmikut on seegi kord väga raske välja tuua. Kui ikka seitse raamatut said hindeks “suurepärane”, siis üle poolte välja jätmine on kuidagi… Karm. Kõige lemmikuma osas ei olnud seekord küll küsimust, aga millised ülejäänud kaks võtta..

Igatahes, valik sai tehtud; napilt jäi välja Anari “Kontakt”. Ja Asimovi robotijuttude kogumik samuti – aga seda olen juba oma veebruarikuises postituses esile tõstnud, isegi enne lugemist.

Niisiis, minu kolm lemmikut:

 

Andrus Kivirähk – “Liblikas” (1999) (Goodreadsis)

Tegu oli küll korduslugemisega, aga alles seekord taipasin, kui suurepäraslt on Kivirähk sõnadesse valanud midagi kirjeldamatut – teatrimaagia ja isegi selle päritolu.

Üks parimaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen.

 

Jules Verne – “Saladuslik saar” (1875) (Goodreadsis)

Samuti korduslugemine, sedapuhku seiklesime Lincolni saartel koos lastega (lugesin seda neile unejutuks). Oli sama põnev kui lapsepõlves. Õpetlik muidugi ka.

Verne parim teos, ma ütleks ikkagi.

 

Indrek Koff – “Saja rahva lood” (2016) (Goodreadsis)

Inspireeriv ja tabav.

Tasub lugeda uuesti. Ja pärast seda veel uuesti. Ja ilmselt siis veelgi kord.

Tasub lugeda erineva tempoga (üks muinasjutt päevas vs raamat ühe jutiga).

Tasub lugeda erinevas emotsionaalses seisundis.

Tasub lugeda erinevas vanuses.

Tasub lugeda.

Iris tahab minna garaaži tööasju toimetama. Selleks, et h...

Iris tahab minna garaaži tööasju toimetama. Selleks, et hakata seal veel ka lapsi kantseldama ja keelama, pole üldse energiat. Samas ei taha ta ka, et nad tunneksid, et ei või seal käia.

Seadis ennast minekule ja ütles, et kui nad tahavad, võivad ka tulla, aga peavad siis seal midagi normaalset ette võtma. Lootes, et nad jäävad oma mängu juurde.

10 minuti pärast oli Iko garaažis.

Iris luges talle sõnad peale – niisama laga/lima/muud seesusgust kokku ei sega, penoplasti pudi niisama ei tekita ja midagi ei lõhu.

Iko mõtles natuke ja hakkas rahulikult oma puust kilpi värvima.

Möödus veel 5 minutit ja saabus Mia, et Iko endaga mängima kamandada. Iko ei viitsinud. Mia otsustas, et jääb siis ka garaaži.

Iris luges talle samad reeglid ette, mille peale Mia lõi käed rinnal risti ja teatas solvunult: “Iko, kuulsid või, emme ei luba siin ju midagi teha. Lähme ära tuppa!!!”

Lugemiselamused – Aprill 2022

Aprillikuu oli üle pika aja üks täitsa tubli lugemiskuu. Hülgasin oma põrnika ja hakkasin jälle ühistranspordiga tööl käima – ja eks see andis ka mahti rohkem lugeda.

Midagi väga ulmelist siiski ei olnud; läbi sain 5 raamatut ja 1214 lehekülge. Samas, kui jätta veebruarikuu korduslugemised arvestamata, lugesin aprillis sama palju raamatuid, kui eelneva nelja kuuga kokku. Nii et läheb vaikselt jälle ülesmäge, ma loodan. :)

Arvude keeles rääkides – ühe raamatu lugemiseks kulus 6 päeva ning päevas lugesin ca 40 lehekülge.

Ja mis veel toredam, kõik loetud raamatud olid ka väga eriilmelised. Läbi lugesin:

ühe mälestusteraamatu (“Tallinna 32. Keskkooli juubeliraamat”, koostanud Triin Viiron, 2022)ühe ulmeka (H. G. Wells “Ajamasin. Maailmade sõda”, 1895 & 1898)ühe proosakogumiku (Jānis Sudrabkalns “Kas teie usute amulettidesse?”, 1965)ühe lasteraamatu (Silvia Truu “Murra”, 1959)ühe huumorikogumiku (“Ankeet”, 1966)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Üle pika aja saan välja tuua ka oma kolm lemmikut. Tuleb tõdeda, et seda on seekord üsna raske teha – loetud viiest raamatust neli meeldisid mulle väga. Ainult “Kas teie usute amulettidesse?” oleks võinud kätte võtmata jätta; teised said ka Goodreadsis hindeks 5/5. Aga mingi valik tuli teha ja selline see esikolmik sai.

 

H. G. Wells – “Ajamasin. Maailmade sõda” (1895 & 1898) (Goodreadsis)

Tegelikult oli see korduslugemine – esimest korda haarasin Wellsi klassiku kätte kunagi lapsepõlves.

Erinevad tõlgendused neist lugudest on mind saatnud läbi elu. 2002 aastal “Ajamasina” ainetel tehtud film oli pikka aega üheks mu lemmikuks. Ning Jeff Wayne “Maailmade sõja” aineline album/muusikal/rock-ooper on mul püsivalt playlistis.

Kuulsin just, et “Maailmade sõja” ainetel on valminud ka üsna värske seriaal, peaks sellegi ette võtma.

 

“Tallinna 32. Keskkooli juubeliraamat” (koostanud Triin Viiron; 2022) (Goodreadsis)

Olen ise nimetet kooli vilistlane (2006) ning raamatu kaante vahelt võib leida ka minu mälestusi.

Üldiselt kipub olema nii, et selliseid kogumikke (eriti kui nad on pea 500 lehekülge paksud) eriti otsast lõpuni läbi ei loeta. Kui oled vilistlane, siis loed vaid enda kooliaastaid. Kui aga kooliga seotud pole, siis ei võta kättegi.

Tegelikult aga ei ole see raamat ainult 32. keskkoolist. Tegu on läbilõikega ühiskonnast, eesti koolisüsteemist, noortest läbi viie aastakümne.

 

Evald Tooms, Riho Lahi, Harri Abel, Ivar Etverk, Evald Jõgis, Kalju Kass, Harri Kõiva, Kalju Lomp, Erich Pedmanson, Guido Raudver, Georg Sepp, Aksel Soots, Enn Vahemets, Ilmar Vaino, Eduard Vajakas, Paul Vassar – “Ankeet” (1966) (Goodreadsis)

Praegusel ajal, mida iseloomustavad vist eelkõige ebakindlus, rahulolematus ja hirm, oli üks huumorikogumik paslik nagu rusikas silmaauku.

Päris naerma ei ajanud, aga muhelema küll ja tekitas üldse sellise mõnusa ja helge oleku.

Eraldi väärivad esile tõstmist Paul Vassari lood – ma tõesti loodan, et mul on õnne ka kaks autori sulest ilmunud raamatut kätte haarata.

Lugemiselamused – Märts 2022

Märts oli üks parajalt jube kuu. Kuigi tegelikult jäi sellessegi helgeid ja ka väga helgeid hetki, varjutas kõike Venemaa ebainimlik julmus Ukraina vastu. Ei olnud vähe neid õhtuid, mis möödusid justkui mingisuguses hämus. Ei teinud midagi, sest lihtsalt mitte mingisugust tahtmist ei olnud. Jõud oli lihtsalt otsas…

Kõik toimuv tundus lihtsalt liialt uskumatu ja absurdne. Ja valus.

Nii ei ole ka midagi imestada, et ka raamatute lugemine ei tahtnud edeneda. Statistiliselt sain küll läbi ühe raamatu ja 192 lehekülge. Päevas võiks tee teha ca 6 lehekülge, aga tegelikult alustasin tolle ainuma raamatu lugemist juba jaanuari alguses ning läbi sain ta üsna märtsi esimestel päevadel.

Nii et noh, statistika statistikaks – ega ma tegelikult suurt midagi ei lugenud.

 

Kolme lemmikut ma seekord välja ei too. Ühte ka mitte – loetud Viivi Luige “Seitsmes rahukevad” (1985) (kui irooniliselt see pealkiri käesoleval kevadel kõlab, eksole) ei suutnud mind kõnetada. Kõnekeel ja kujundid olid küll suurepärased ja tekstiliselt oli väga nauditav lugeda, aga sisu jäi minust kaugeks…

Raamatusoovituste saamiseks võid pilgu peale visata mu Goodreadsi profiilile või Raamatuvahetuse blogile. Viimase kuue aasta jooksul olen lugenud väga eriilmelisi raamatuid ning kirjutanud pea 400 arvamust, nii et midagi meelepärast peaks leidma igaüks.

 

Lugemiselamused – Veebruar 2022

Veebruarikuu lugemus oli nadi, nagu juba tavaks saanud. Aga vähemalt oli see tublim, kui jaanuaris – ja kui päris aus olla, siis parim tulemus alates sügisesest koroonalainest ja ühistranspordi hülgamisest.

Läbi jõudsin neli raamatut – tõsi, neist kaks olid korduvlugemised ning ülejäänud kaks lugesin lastele unejutuks.

Lehekülgi kogunes 937.

Päevas lugesin keskmiselt 33 lehekülge; ühe raamatu lugemiseks läks statistiliselt täpselt nädal.

Autorid jagunesid seekord täpselt pooleks – kaks olid eestlased, kaks maailma kirjandusklassikud. Läbi lugesin:

ühe seiklusromaani (Jules Verne “Kapten Granti lapsed”, 1868)ühe lasteraamatu (Henno Käo “Väike rüütel Rikardo”, 2004)kaks ulmekogumikku, korduslugemised mõlemad (Isaac Asimov “Kadunud robot”, 1965 ja Helju Rebane “Väike kohvik”, 1986)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Kolme lemmikut ma seekord välja ei too. Põhjus pole aga selles, nagu poles loetud raamatud head olnud – kaugel sellest. Pooled neist (mõlemad ulmekogumikud) olid lausa suurepärased. Ent neid olen juba esmalugemisel esile tõstnud.

Kapten Granti otsijate ning rüütel Rikardo seiklused olid küll põnevad ja toredad, ent siiski mitte päris teemantid.

 

Teen seekord hoopis erandi ja tõstan esile raamatu, mida ma veel isegi lugenud ei ole. Nimelt on minu lemmikkirjastusel “Fantaasia” ilmunud trükisoe Isaac Asimovi kogumik “Nägemused robotitest”.

Raamatu kaante vahele on koondatud umbes pooled Asimovi robotijuttudest (sealhulgas ka pea kõik “Kadunud roboti” lugudest, vaid “Pääsemine” on välja jäänud), lisaks veel robotiteemalised esseed.

Olles lugenud ka Asimovi (populaarteaduslikke) esseid ja arutlusi, olen üsna kindel, et need ei ole oma aktuaalsust minetanud ja on pea sama põnevad, kui tema ilukirjanduslikud jutud.

Ühesõnaga, tegu on mahuka (400+ lk!) kogumikuga, mida mina olen juba ammu eesti keeles igatsenud. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis ootab see mind hetkel pakiautomaadis, nii et on üsna tõenäoline, et järgmiseks raamatuks võtan ette just selle.

 

 

Käisin eile ehituspoes. Mind huvitava riiuli juures asjat...

Käisin eile ehituspoes. Mind huvitava riiuli juures asjatas üks tore vanapaar. Rõõmsameelsed, elutervelt üksteist aasivad.

Olid seal vist juba kaua kaupa uurinud, naine muutus juba kärsituks: “Endel, aga äkki võtame vahepeal muud asjad ära ja tuleme siis siia tagasi?”

Mees uurib kaupa edasi: “Oota, ma kohe…”

Möödub veel veidi aega.

Naine: “Endel, aga mis sa arvad, läheks võtaks vahepeal rotimürgi ära?”

Mees: “Ma vist juba tean, mida meil siit vaja on. Oota natuke.”

Möödub veel veidike.

Naine: “Endel, aga ma lähen võtan rotimürgi ära ja tulen siis siia tagasi. Mis sa arvad?”

Mees muheleb: “No eks sa mine… Aga enne ostmist proovi ka kindlasti!”

Lugemiselamused – Jaanuar 2022

2022 algas nii, nagu 2021 lõppes. Seda nii raamatute rindel (nii vana aasta viimasel kui ka uue aasta esimesel kuul lugesin läbi vaid ühe raamatu) kui ka üldisemalt. Kui tavaliselt on ikka uue aasta tulekuga seotud mingi uue alguse & lootuse & parema tuleviku tunne, siis see aasta seda ei olnud. Lihtsalt number vahetus ja kõik.

Muidugi võib põhjuseks olla see, et olen lihtsalt ise vanemaks jäänud. Ega ju ka sünnipäevad ei ole ammu enam sama erilised, kui lapsepõlves. Aga eks oma osa ole kindlasti ka pikale veninud koroonajamal. No mis plaane ja unistusi sa ikka sead, kui uus tüvi/laine tuleb ja teeb oma korrektuurid!

Vähemalt ei olnud see ainuke loetud raamat just kõige õhemate killast – 566 lehekülge teeb päevaseks lugemuseks ca 18 lehekülge. Lausa viis lehekülge rohkem kui detsembris!

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Kolme lemmikut seekord arusaadavalt välja tuua ei saa; see üks ja ainuke läbi loetud raamat väärib aga esile tõstmist küll:

 

Michel Faber – “Imelike uute asjade raamat” (2014) (Goodreadsis)

“Imelike uute asjade raamat” oli üks imelik raamat, mis tekitas minus imelikke tundeid…

Ühest küljest oli see raamat täpselt see, mida ulme minu jaoks tähendab. Lugu inimestest ja omavahelistest suhetest ja inimloomusest, mis leiab aset suvalises maailmas/ajas. Nii on autor taustsüsteemi ikkest vaba ja saab keskenduda vaid loo seisukohalt olulisele. Ei ole mingeid reaalsuse kammitsaid.

Samas ei tekitanud see minus niivõrd tugevaid emotsioone. Jah, idee oli huvitav, raamat hästi kirjutatud ka, aga no midagi jäi minu jaoks puudu.

Tegevus hakkas liikuma alles raamatu viimasel viiendikul. Ka varem oli huvitav, aga mitte nii, et naelutaks raamatu külge. Lõpplahendus jäi aga poolikuks. Otsad said küll kokku tõmmatud, järge ka nagu ei ootaks, aga oleksin tahtnud nagu mingit puänti või pööret või…

See raamat meenutas ka, kui jube on, kui naine on rase. Ei olnud rasedused minu jaoks ilusad ajad. Saad mõistusega aru küll, et pead olema toeks ja naise tujud ei ole tema kontrolli all, aga sisimas katkud endal kõik karvad peast välja…

Lugemisaasta 2021

Mida aasta edasi, seda vähem ma loen. Goodreadsis olen oma lugemispäevikut pidanud alates 2016. aastast ja numbrid räägivad selget keelt:

2016 – 85 raamatut, 18 087 lehekülge2017 – 74 raamatut, 18 037 lehekülge2018 – 74 raamatut, 16 240 lehekülge2019 – 60 raamatut, 15 230 lehekülge2020 – 58 raamatut, 12 854 lehekülge

Möödunud aastal siis veelgi vähem – 53 raamatut ja 12 129 lehekülge.

 

Ei tea, kas silmad kipuvad töntsimaks jääma või olen ise laisk… Muidugi tahaks koroonat süüdistada, nagu viimasel ajal igas asjas. Ja eks ilmselt kurja juur seal olegi – kõige vähem lugesin neil kuudel, kui tegin kodukontorit või käisin autoga tööl. Ilma ühistranspordita pole ka mahti nii palju raamatuid kätte haarata, eksole.

 

Aga mis siin ikka nuriseda, 53 ramatut on ikka parem kui viis või kolm. Seda enam, et nende hulka sattus ka tõelisi pärle ja suurepäraseid avastusi. Tegelikult tuleb tõdeda, et niivõrd kõrget keskmist hinnet ei olegi ma vist ühelgi varasemal aastal raamatutele pannud.

 

Aasta jooksul sai loetud igasugust kraami, nagu näitab ka Goodreadsi kokkuvõte. Pearõhk oli seekord aga vist lasteraamatute poole kaldu (olgu õnnistatud igaõhtused unejutu lugemised), sekka ka ulmet ja vanu raamatuid. Palju oli ka korduslugemisi, eriti just lasteraamatute puhul, aga mitte ainult.

Oma lugemispäevikut pean Goodreadsis ja Raamatuvahetuses. Lisaks hinnangule olen sinna ka iga loetud raamatu juurde mõnelauselise kommentaari lisanud, nii et mine ja heida pilk peale.

Kokkuvõtte 2021 aastal loetud raamatutest on näha siin.

Numbriliselt, aastal 2021:

Lugesin 53 raamatut, st keskmiselt üks raamat nädalasLugesin 12 129 lehekülge, st keskmiselt 33 lehekülge päevas (tegelikult vaid 2 lk päevas vähem, kui eelmisel aastal)Keskmine hinnang loetud raamatutele oli 4.4/5 (läbi aegade kõrgeim)Keskmine raamatu paksus oli 228 lehekülge (7 lehekülje võrra paksem, kui eelmisel aastal)Kõige paksem raamat oli 524 lehekülge, õhim aga 46.Vanim raamat oli aastast 1884 (“Tom Saweri seiklused. Huckleberry Finni seiklused”) uusimad käesolevast aastast (lausa 5 seekord!)

 

Nagu eelnevatel aastatelgi, toon välja 13 lugemissoovitust (suvalises järjekorras, aga boldiga märgin ära oma absoluutsed lemmikud). Alguses kartsin, et kas tulebki vähese lugemuse pealt nii palju kokku, aga tegelikult oli ikka pärle omajagu ja pidin nii mõnedki head raamatud nimekirjast välja jätma.

Minu 2021 aasta kuraditosin oleks:

Helju Rebane – Õige valik (2021) (Goodreadsis)Emma Donoghue – Tuba (2010) (Goodreadsis)Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus (ja teised sama sarja raamatud) (1999 – …) (Goodreadsis)Janek Oblikas – Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks? (2021) (Goodreadsis)Helju Rebane – Väike kohvik (1986) (Goodreadsis)Kaja Prügi – Kõige toredam pilt (1989) (Goodreadsis)Nikolai Nossov – Totu Kuul (1965) (Goodreadsis)Ferenc Molnár – Pál-tänava poisid (1907) (Goodreadsis)Clifford D. Simak – Linn (1952) (Goodreadsis)Astrid Lindgren – Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses (1964) (Goodreadsis)A.A. Milne – Karupoeg Puhh (1926) (Goodreadsis)Eduard Uspenski – Krokodill Gena ja teised muinasjutud (1983) (Goodreadsis)Kevadsonaat (valimik SDV kirjanike novelle) (1966) (Goodreadsis)

Mingeid kommentaare raamatute kohta siia lisama ei hakka, need on kenasti Goodreadsis ja ka siinse blogi varasemates postitustes olemas. Milleks ennast korrata. :)

Kui aga kellelgi peaks tekkima huvi, miks ma just mõnda neist raamatutest soovitan, siis küsige julgesti. Näteks kommentaarides.

 

Kes soovib lugeda ka minu eelmiste aastate kokkuvõteid, siis need on kenasti leitavad siit: 2016, 2017, 2018, 2019, 2020.

 

Lugemiselamused – Detsember 2021

Detsembrikuu oli lugemise suhtes üsna nadi – läbi sai loetud vaid üks raamat. Võib-olla poleks sedagi jõudnud, aga kuna käisime perega Gran Canarial puhkamas, tuli vähemalt mõni ühistranspordi kasutus ette. Noh, on ju ka liinilennuk ühistransport, eksole.

Lohutan end sellega, et tegu ei olnud kõige õhema raamatuga. 408 lehekülge tähendab, et keskmiselt lugesin päevas 13 lehekülge.

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Kolme lemmikut seekord arusaadavalt välja tuua ei saa; see üks ja ainuke läbi loetud raamat väärib aga igati esile tõstmist:

 

Stephen King – “Draakoni silmad” (1987) (Goodreadsis)

Stephen Kingi kirjutatud laste- või noorteraamat jätab juba eos kummalise mulje. Et õuduskirjanduse meister kirjutaks lastele – no mida veel?

Aga tegelikult… Kingi puhul ei olegi ju tegelikult peamine mitte see, millest ta kirjutab (kuigi ka sellel on oma osa). Vaid hoopis see, kuidas ta kirjutab. Kuidas ta loob oma maailma, karakterid; kuidas kujundab õhustiku. Ning loomulikult võib suurepärane jutuvestja luua lugusid ka lastele, miks mitte.

“Draakoni silmad” kirjutas King oma teismelisele tütrele, Naomile. Raamatu eessõnas öeldakse, et põhjuseks oli Naomi soov lugeda isa tavapäraste õuduste asemel draakonitest, printsidest ja võlukunstist. Õudusromaanid on aga tüdruku jaoks kahjuks nii ehk naa kadunud kunst – Kingi esiklapsel on harva esinev Addisoni tõbi (keha ei tooda piisavalt adrenaliini), mistõttu on õudus tema enda sõnul talle üsna kättesaamatu emotsioon.

Aga olgu põhjused millised tahes, sündis üks kaasahaarav, seikluslik ja õpetlikki romaan. Õpetlik, sest tegelikult räägib King väga olulistest asjadest – nagu ausus, ustavus, kindlameelsus ja ka see, miks on oluline einetades suurätti kasutada. Või kas poisid tohivad nukumajaga mängida.

Minu kindel soovitus – nii suurtele kui ka väikestele. Ja kindlasti ka neile, kelle jaoks muidu Kingi romaanid liiga hirmsad on.

Lugemiselamused – November 2021

Novembris olid koroonanumbrid jälle nii kõrged, et olin ühistranspordi täiesti hüljanud. Põristasin tööle ja tagasi oma põrnikaga ning eks see kajastus ka loetud raamatute hulgas. Raamatuid tegelikult niiväga vähe ei kogunenudki – lausa neli – ent need olid üsna õhukesed. Lehekülgi sai kokku vaid 637.

Iga päev leidsin aega keskmiselt 21 lehekülje lugemiseks, ühe raamatu lugemiseks kulus seega veidi üle nädala.

Täiesti juhuslikult kujunes november suurelt jaolt Eesti autorite kuuks – kolmveerand raamatutest olid kodumaised; ainus mitte-eesti raamat oli lastele unejutuks loetu. Läbi lugesin:

ühe (okei, kaks, aga ühtede kaante vahel) seiklusromaani (Arthur Conan Doyle “Kadunud maailm / Maracoti sügavik”, 1912)ühe novellivihiku (Jaan Kross “Ülesõidukohad”, 1981)ühe lasteraamatu (Kaja Prügi “Kõige toredam pilt”, 1989)ühe romaani (Raimond Kaugver “Keskpäevavalgus”, 1962)

Oma lugemispäevikut pean ikka ja endiselt Goodreadsis; seal on kenasti näha ka kõik loetud raamatud koos minu hinnangu ja arvamusega. Samuti on minu raamatuarvustused leitavad Raamatuvahetuse blogist. Seetõttu siin ka pikalt nende teemal ei heieta.

 

Põhimõtteliselt võiks ju seegi kord kolm lemmikut välja tuua. Seda enam, et Goodreadsis said täpselt kolm raamatut hindeks 5/5; üks pidi leppima neljaga.

Aga kuna loetud raamatuid oli niivõrd vähe, siis tõstan hoopis esile selle ühe, mis mind enim üllatas:

 

Kaja Prügi – “Kõige toredam pilt” (1989) (Goodreadsis)

Ma arvan, et tegu on sügavalt alahinnatud lasteraamatuga. Vist üks neist raamatutest, mis igaühel kuskil riiulil või vanaema pööningul vedeleb, aga kätte ei ole seda eriti võtma juhtunud. Goodreadsiski on hetkel vaid kaheksa hinnet (keskmine siiski võrdlemisi kõrge 4.25) ja üks arvustus. Seegi minu kirjutatud.

Tegelikult on tegu aga ääretult sooja, vahva ja lõbusa lasteraamatuga.

Ma lugesin seda ise (st et mitte lastele unejutuks). Et teada, kas tasub lastele soovitada või mitte. Miale jäi aga muidugi autori kummaline perekonnanimi silma. Jutustasin talle siis lühidalt mõne raamatus oleva loo lühikokkuvõtte – ja järgmiseks päevaks oli ta selle ise ka läbi lugenud.

Meelids talle ja meeldis ka mulle. Tõesti ääretult soe ja lõbus raaamat mõnekümne aasta tagusest olmest läbi laste silmade.