sünnipäev on tore päev

Täna hommikul ärkasin ma üles, raputasin Kardot ja möiratasin: “Mul on sünnipäev!”. Ronisin siis mina kiiresti voodist välja, et mitte enam minutitki oma sünnipäevast maha magada, panin riidesse ja astusin magamistoa uksest välja. Seal seisid Kadi, Riho ja Ivo koos säraküünalde, liiliate  ja sefiiritordiga.

“Kao tagasi voodisse,” sisistas Kadi ja nõnda ma siis voodisse, vastärganud Mari kõrvale tagasi kebisin. Siis tulid nad kenasti lauldes sisse ja Mari muheles nii rahulolevalt, et me oleme siiamaani kindlad, et ta arvab, et hoopis temal on sünnipäev. Las siis inimene arvab, ega ma kade pole.

Seega algas mu sünnipäev imeliselt – hommikusöögiks sefiiritort! Ma ar-mas-tan sefiiritorti! Maailmas pole mitte midagi paremat, kui sefiir!

Kuna sünnal tuleb ennast üles lüüa, siis just seda me tegimegi ja kebisime õue ilusaid pilte tegema. Kui ma nüüd neeruvaagnapõletiku või meningiidi saan, siis on täbar lugu, aga no paar täitsa kobedat pilti saime küll.

Koera saime nii, et mingi paarike jalutas selle ilusa kutsuga ja kui nad nägid, et me pildistasime, pakkusid ilusat kutsut ka pildile :)

Sünnipäev on ikka tõepoolest üks ilus päev. Kahju ainult, et ma pean pool sellest päevast kulutama koristamisele. Iga aasta mõtlen ma, et mis mõttega ma üldse koristan, kui homseks on see nagunii 100x hullem. Õnneks lubas koristaja esmaspäeval tulla