26, algus uus

Mul oli lihtsalt eile nii lahe päev. Esiteks alustasin ma seda sefiiritordi söömisega ja loomulikult lõpetasin selle samamoodi. Sünna puhul lubasin ma endale ka ühe hessiburksi ja kinnitasin endale, et noh, vast sünnipäevakalorid ei loe. Küll aga pani see mind mõtlema, kui palju kaloreid on alkoholis ja lisaks näitas Triinu mulle eile valmistöödeldud videot minu tüdrukuteõhtust, mis oli superlahe ja äge, aga selle lõpus olin ma lihtsalt nii purjus, et ma nägin video viimasel minutil välja nagu üks nendest eitedest, kes kell kolm öösel mäkist välja koperdavad. Jah, naljakas oli endal vaadata küll, sest ma ei ole ju kunagi ennast purjus peaga näinud. Naersin lausa nii, et pisarad silmis. Aga natukene oli kuidagi imelik kah, et noh, pidutsemine peoks, aga mingisuguse piiri võiks ju siiski sälitada. Seega otsustasin ma burksi ja video pärast oma sünnipäeva täitsa kainelt vastu võtta.

See oli päris huvitav kogemus, sest viimati olin ma peol kaine siis kui ma… Mari ootasin? Selles suhtes, et ma ei mõtle siin, et iga istumine kohe mälli panen, aga klaasikene-kaks joon kindlasti ära. Seekord pidasin aga kella kaheni vastu ja nalja sai ka ikka väga palju ja teisi pidulisi oli jumala huvitav jälgida.

Esiteks see, kui ootamatult inimesed švipsi jäävad ja kui palju komplimente seepeale nende suust kostuma hakkab. Pidu on imeline, külalised võrratud, söök suurepärane, kook imetabane, koer maailma armsaim, minu kleit universumi ilusaim ja nii edasi. Ega mul selle vastu küll midagi ei olnud.

Mängisime ühe väikse grupimängu ka, kus meeskonnad pidid vastama viktoriiniküsimustele minu kohta, panema proovile oma kiiruse ja leidmisoskused ja lisaks ka oma nõia intsu võimed. Võitis grupp üks, kuhu sattusid saatuse tahtel Triinu, Kardo, minu väikevend, Gerda, Liis ja Henrik. Kui te nüüd arvate, et loomulikult võidab Kardo meeskond, siis tegelikult teadis Kardo vaid kahe küsimuse vastust