Eestkostjad ja vaenuõhutajad

Mulle ootamatult selgus, et mu eilne postitus tekitas mõnes lugejas valearusaama, nagu kutsuksin ma üles venelasi poputama. Ei tea, kuidas saab niimoodi välja lugeda, kuid on loetud. Minu point oli täiesti teine: mingit erikohtlemist ei ole vaja ja muide ei taha seda ka venelased ise (vähemalt see osa nendest, kellega Eesti riik peaks esmajärgus arvestama).

Venelased tahavad Eesti riigilt ausat ja selgesõnalist seisukohta ning kui me räägime näiteks venekeelsest telekanalist, siis ma jälgin suure murega sõnumeid, mis selle loojatelt tulevad (inimlik lähenemine läbi tavaliste inimeste, muulased oma juuri otsimas, ei saa unustada meelelahutust, mille varjus peidetult edastada eestimeelseid hoiakuid jne). See on täpselt see, mida venelased kardavad ja vihkavad: hakatakse süütutes saadetes sisalduva salaagendaga nende ajusid loputama. Mida venelased vajavad, on ametlik informatsioon, mis kajastaks riigi ja valitsuse seisukohti aktuaalsetel teemadel. See peab olema nimelt propaganda, kuid avalik ja maskeerimata. Aus propaganda, mis rajaneks tõele, nii nagu Eesti valitsus saab sellest aru. Muuseas, selline kanal oleks ka eestlastele kasulik.

"Ameerika Hääl" (nõukogudeaegne karikatuur) Mäletan, kuidas nõukogude ajal kuulasime Ameerika Häält. Kusagil 1970. aastate lõpul tekkis rubriik "USA valitsuse ametlik seisukoht", mis oli lühikommentaar, 5-7 minutit, kuid iga päev erinev ja seda korrati mitu korda päevas. Nii teksti alguses kui lõpus tuletati meelde, et tegemist on USA
valitsuse ametliku seisukohaga. Mulle tundub, et Eesti Valitsusel oleks endalgi kasulik välja tulla iga päev ametliku seisukohaga päevakohastel teemadel ning niisukest kommentaari ei vaja üksnes venelased.

Paralleel Ameerika Häälega ei ole päris meelevaldne: suur osa Nõukogude Liidu elanikest suhtus sellesse kui vaenulikku häälde ja ka nimetas seda nii, kuid informatsiooni saada eelistasid nad sealt, mitte programmist "Vremja".

Meie vene kanali loojad loodavad, et Eestimaa venelased võtavad selle kanali omaks. See on enesepettus. Selline kanal peab olema võõras ja rääkima mitte seda, mida (tegijate meelest) venelased tahavad kuulda, vaid seda, mida on neile vaja teatada. Aga seda polegi nii vähe. Siin võivad olla saated Eesti ajaloost, aga ka teiste maade, k.a Venemaa ajaloost Eesti vaatevinklist, harivad saated demokraatia alustest (kasulik ka eestlastele) jne. Ja erinevalt meelelahutusest läheb kõik see ka palju vähem maksma.

Minu meelest on väga nördimapanev, et sellised erakonnad nagu kesk ja sotsid sihilikult desinformeerivad vene valijaid (aga ka eestlasi), andes eri keeltes erinevaid lubadusi. Tänane Sillamäe skandaal on vaid jäämäe tipp. Sotside liidrid sellest küll distantseerusid (Ossinovski üsna energiliselt, Mikser aga loiult), kuid oleks väga ekslik arvata, et tegemist on isoleeritud juhtumiga. Inna Nazarova juhtumis võib isegi näha tüüpilist keskerakondlikku praktikat, millega Sven Mikser ei ole tuttav üksnes kirjanduse kaudu ja millele ma olen korduvalt juba tähelepanu juhtinud (nt siin, siin ja siin). See on keskerakondlik rändtsirkus, kus osad on ära jagatud klounide, akrobaatide ja mõõganeelajate vahel. Kuid võib-olla veelgi olulisem on see, et venelaste väidetavad sõbrad teevad neile hoopis kahju.

Probleem on palju üldisem ja olulisem kui lõppev valimiskampaania. Nimelt kaitsjate ja eestkostjatena esinevad jõud ja organisatsioonid pahatihti ei kaitse, vaid hoopis kahjustavad oma väidetavaid kaitsealuseid.
Alustaks ilmse näitega, mis pole niivõrd seotud mu viimase, vaid eelviimase postitusega. Vähe on inimesi, kes on teinud nii palju head Eesti antisemiitlikule liikumisele kui Wiesenthali keskuse Jeruusalemma osakonna direktor Efraim Zuroff. Perestroika ajal ja võitluses Eesti taasiseseisvumise eest suhtus valdav enamik eestlasi juutidesse positiivselt või vähemalt neutraalselt. Eesti juudid põhiosas toetasid eestlaste võitlust iseseisvuse eest (sellised stalinistid nagu Esja Šur olid selges vähemuses; koloriitne Jevgeni Kogan, kes oli rahvuselt kord juut, kord venelane, kord koguni aser, oli rohkem populaarne venelaste seas). Asjad hakkasid muutuma ja sugugi mitte paremuse suunas härra Zuroffi tegevuse tagajärjel. Mõttetud ja enamasti ebaõiglased süüdistused Eesti riigi suhtes tegid oma töö, kuid veel halvem oli tema võitlus antisemitismi vastu. See oli tõepoolest edukas: antisemitism arenes hoogsalt. Ja tegemist ei ole sugugi vaid ebakompetentsusega. Kui su ülesanne on millegi vastu võidelda, siis on igati auväärsem, kui see, mille vastu sa võitled, on midagi suurt. Ma ei hakka siin arutlema selle üle, kas tahtlikult või tahtmatult, aga härra Zuroffi panus Eesti antisemitismi on palju edukam kui Jüri Lina, Tiit Madissoni, Risto Teinose jt oma. "Kahel asjal pole lõppu. Universumil ja inimlikul lollusel. ...Ja ma ei ole nii kindel universumi osas." Kuid antisemitism on Eesti elus siiski võrdlemisi marginaalne nähtus ning sellele keskendumine oleks vähemalt ebapraktiline. Kogemus aga näitab, et iga asja, ükskõik kui väike ta iseenesest pole, võib üles puhuda suureks skandaaliks, mis lõhestab olulisel määral ühiskonda. Hiljuti vastuvõetud kooseluseadus on selle tüüpiline näide. Päris huvitava tulemuse andsid Postimehe gallupid, kui valiti aasta halvimat ja parimat seadust. Kooseluseadus oli suveräänselt kõige halvem (46%, 11230 häält), mis oli ootuspärane, kuid hääletajad arvatavasti ei pidanud silmas seadusandlikku praaki, vaid olid põhimõtte enda vastu. Mitte just ootamatult aga oli seesama seadus aasta parimate seaduste seas, kusjuures saavutas koguni teise koha (27%, 5520 häält). See näitabki ilmekalt ühiskonna polariseerimist kunstlike vahenditega. Reaalselt on seaduse puhul tegemist sisutühja deklaratsiooniga, mis on rakenduskõlbmatu.

Kogu selle tegevuse tagajärg, mille deklareeritud eesmärk oli Eesti ühiskonna muutmine tolerantsemaks, on hoopiski vaenu kasv, kusjuures see vaen ei ole niivõrd suunatud aktivistide ja seaduse initsiaatorite vastu (tegelikud initsiaatorid asuvad üldse väljaspool Eestit, kuid Riigikogus olid selle seaduse läbisurujad Reformierakond ja sotsid), kuivõrd LGBT kogukonna vastu, kusjuures nii mõnigi homoseksuaalse orientatsiooniga inimene oli kogu sellest kärarikkast kampaaniast nördinud, kuna sattus kahe tule vahele.

Hocus pocus fidibus -- käteosavus, ei mingit sohki Ning lõpuks võib-olla kõige olulisem, kuna siin on vaenuõhutamine hoopis varjatum ja salakavalam. See tuleb kõige selgemini välja astmelise tulumaksu kehtestamise retoorikast. Näiliselt on see suunatud vaeste toetamiseks, sisuliselt (ja see on ammu tõestatud) kujutab see endast vaesuslõksu: paljudel on kasulikum saada väiksemat palka, millest tuleb maksta vähem makse, kui suuremat palka, mille nullib ära astmeline tulumaks. Tegemist ei ole üksnes majandusmeetmega. Vasakerakonnad, kes nõuavad astmelist tulumaksu, esindavad elanikkonna vaeseimat kihti ja on küüniliselt huvitatud sellest, et valijaid (st vaeseid) oleks võimalikult rohkem. Minu ideaal (üldse parempoolne ideaal) seisneb selles, et igaühel oleks võimalik oma tööga saada jõukaks ilma selleta, et riik rööviks märkimisväärse osa tema sissetulekutest.

P.S. Ehk kõige naljakam episood lõppevas valimiskampaanias on Jürgen Ligi lennukas fantaasia teemal, et IRL kehtestab astmelise tulumaksu. Ligi väljendab ennast peenelt ning enamikul kuulajatel võib tema sõnastusest jääda mulje, ehkki ta tegelikult seda ei ütle, et IRL kehtestab alates 500 eurost 40% tulumaksu. Tegelikult aga mingist astmelisest tulumaksust IRLi programmis juttu ei ole: tulumaksumäär jääb samaks, tõuseb vaid tulumaksuvaba miinimum. IRL pakutud maksureform hoopis vähendab maksukoormust, mitte keegi ei hakka rohkem maksma kui praegu ning nt 500-eurose sissetulekuga inimesed võidavad koguni 16% oma varasemast sissetulekust.