Terroriakt Harkivis

Hübriidsõjas, mida Venemaa peab Ukraina vastu, on terrorirünnakutel oluline roll. Kahtlased plahvatused Moskvas tõid omal ajal Putini võimule Venemaal. Suur kahtlus nende korraldamises lasub FSB-l (tšetšeenidest täideviijad vist ei teadnudki, kes neid juhib). Otsesed süütõendid puuduvad (arvestades, et juurdluse viis läbi seesama FSB, pole siin midagi üllatavat), kahtlusi lisavad esiteks Rjazani intsident, kus FSB töötajad jäid vahele lõhkeainete viimisega elumaja keldrisse (ametliku versiooni järgi oli tegu tsiviilkaitseõppusega), ning see, et FSB rolli paljastaja Litvinenko suri ise väga kahtlastel asjaoludel.

Plahvatus rahumarsi ajal Harkivis kannab minu arust kahte rolli. Esimene on nagu igal terroriaktil hirmutamine: ei ole teie turvalisus tagatud ka tagalas. Ning teiseks tähelepanu kõrvalejuhtimine. Minski kokkulepetesse vist keegi peale Euroopa Liidu tõsiselt ei suhtu. Nii Venemaa kui Ukraina kasutavad seda hingetõmbeaega jõudude ümbergrupeerimiseks, kusjuures Venemaa potentsiaal on mõistagi palju suurem. Kui enne varjas Venemaa oma relvatarneid sellega, et tarniti samu relvasüsteeme, mis on ka Ukraina armeel, siis viimase paari nädala jooksul on "kaevurid ja traktoristid" (© Putin) saanud uusimaid relvasüsteeme, milliseid Ukraina armeel pole. St jutt trofeedest on unustatud.

Putini hübriidsõja tavaline taktika on see, et rünnatakse mitte seal, kus on peamine pingekolle. Plahvatus sõjategevusest põhja poole jäävas regioonis viib tähelepanu kõrvale strateegia mõttes põhiliselt agressioonivektorilt. Putini plaan on enam-vähem läbinähtav: Venemaa vajab maismaaühendust Krimmiga, mis vähegi leevendaks tohutuid kulutusi selle poolsaare ülevalpidamiseks. Ning näeme, et põhilised jõud ja uued relvasüsteemid suunatakse Mariupoli alla. Võib karta, et see linn on agressiooni järgmine sihtpunkt.

Rahvusvaheline üldsus ei tohi seda tuimalt pealt vaadata.