Selle aasta viimased laokil sõnad. Võta kokku 2022.

29. detsembri hommik. 
Istun kuuma kohviga soojas köögis ja vaatan kohe varsti otsa saava aasta pilte. Aasta on olnud nii pikk ja juhtunud on nii palju, et aasta algus on kaunis võimsalt end hämaruse vatti mähkinud.

Nii mõndagi pilti vaadates tuleb mulle märkimisväärse üllatusena asjaolu, et SEE oli ka sel aastal. Näiteks see, et mu maailma parimad töö- ja teekaaslased ütlesid mulle veebruaris surmtõsise näoga: "Tule ruttu, mängutoas on midagi katki" ja kui ma siis uksest sisse astusin, ulatasid mulle nööpidega garneeritud kuldmedali, mis oli mänguasjamuuseumi aasta kultuurikorraldaja medal kolleegipreemiana. Või siis see, et ma kirjutasin Loomingusse Tiia Toometi juubeli auks mõned read. Või siis see, et ühes Loomingus ilmusid mu "Süda me rahu" kohta kiitvad read, mida lugedes meenus mulle omakorda, kuidas kiitvate ridade kirjapanija Leo Luks minult luule aastaülevaate jaoks raamatut paludes ütles: "Ma tegelikult juba lugesin seda, aga ... noh, oleks vaja veel lugeda." Ja igas selles meenutuses on hingele pai. 

Oli uute kohtumiste ja taaskohtumiste aasta. Lõpuks ometi jõudis üle pika aja Tartusse minu armas Ania, kelle süda on pooleldi poola- ja pooleldi eestikelseid sõnu täis ja kellega koos olemine on nagu õe kõrval seismine. Käisime temaga Peipsi ääres luusimas, "Läbi linna" teatris, Gen klubis ja Barlovas. Ja salvestasime suvesooja. Barlova hiilgas selgi aastal taas kord selle poolest, et on nagu kultuuride sulatusahi – sealsetest kohtumistest on alguse saanud nii mõnigi sõprus ja koostöö. Suvisest kohtumisest Hille, Jensu ja Reinhardtiga on juba sündinud nii mõndagi. Kasvõi näiteks see, et tuletan tasapisi meelde ununema kippuvat saksa keelt. Mis sellest meeldetuletusest saab, näeb ilmselt uuel aastal. 

. 

Must murjam Mustikas on aasta jooksul näidanud mõningaid märke sellest, et isegi tema on võimeline kord kuus täiskasvanulikult käituma. Oleme käinud jõudumööda rallikuulekuse trennis ning siinkohal au ja kiitus treener Tuulile, kes on jälginud ja oodanud, et üks kärsitusest pakatav ja aeg-ajalt ülevoolavalt hull nunnupeletis suudaks rajal püsida. 
Oleme käinud Mustikaga raamatukogudes lastele kirjandusest rääkimas. Ja koertest. Mis on mõlemad olulised teemad, sest me elame nii kirjanduse kui ka koertega kõrvuti. 
Muidugi ei saa sel aastal kuidagi mööda vaadata Ukraina teemast. 24. veebruaril tusaselt ja kurvalt taksoga sõprade poole sõites ei osanud ma mõistagi arvata, kui kaua see kõik kestab. Koroona-aastad olid juba niigi vaimne väljakutse ja poolearuliste egomaniakkide rünnak Ukrainale keeras ajale veel mitu vinti peale. Mäletan oma veebruarimõtteid stiilis "krt, nad lõhuvad ära kõik, mis on vahepeal üles ehitatud", "et neil vihmavari p***es avaneks" ja kõiki teisi mõtteid ka, näiteks "ah et seda nad siis soovivad? aga vat ei saa!" Sõda analüüsida saavad aga need, kes on selleks loodud. Mina saan teha põhiliselt neid asju, mida ma oskan – kirjutada või joonistada või kultuuri korraldada. Või inimestega rääkida. Või kuulata. 

 
Aasta on minuni toonud terve meretäie uusi tutvusi. Suur hulk on neist seotud Ukrainaga – vabatahtlikud Tartu Ukraina Majas, kes teevad tööd (minu meelest) oma unetundide arvelt; sõjapõgenikud, kes vaatamata läbielatule suudavad olla rõõmsamad kui üks hallusest räsitud eestlane iial loomu poolest olla suudab ... Ja muidugi Anja. Seekord ukraina Anja.

Sellesse aastasse jääb ka Hooandja projekt "Mustikas ja maruline jooks", mis sündis osaliselt tänu ühele kohtumisele märtsilumises sõbra aias. Sellest kohtumisest saadik oleme vahetanud Anjaga (nüüdseks juba mu raamatu illustraatoriga) sadu sõnumeid, püüdnud üksteisest aru saada eesti, vene ja inglise keeles, vahetanud kingipakke, kurvastanud ja rõõmustanud koos, söönud kooki, kasukat ja küülikut, tähistanud sünnipäevi ja teinud plaane uueks aastaks. Ja muidugi esitlenud mänguasjamuuseumis raamatut "Mustikas ja maruline jooks". Eesti ja ukraina keeles. Seda viimast tänu ukrainlannast tõlkijale Alinale. 


Minu isikliku kirjandusaasta võib kokku võtta ühte pilti ja seitsmesse raamatusse. Aasta jooksul ilmus kaks suurtele tõlgitud raamatut, kolm pisikestele tõlgitud raamatut ja üks Mustika-lugu. Teiste tõlgitud raamatuis esineb minu tõlgitud värsse, millest osade ilmumine jääb hoopis uude aastasse. Aga noh, see pole kuigi kaugel. Kirjutasin ja tõlkisin üht-teist ja isegi kolmandat veel, aga nendest asjadest on siis põhjust uuel aastal kireda ja uues aastakokkuvõttes üllatusega meenutada. 

Mida veel? 
Meie raamat "Чорниця та потужний забiг" on jõudnud päris mitmesse linna üle Eesti. Nendesse kodudesse, kus elavad sõja eest põgenenud väikesed inimesed. Ma loodan, et nad on soojas ja hoitud. 
Raamat on jõudnud ka üsna mitmesse Ukraina linna. Ma ei saa raamatuga kaasa pakkida reaalselt soojust ja valgust, aga loodan, et Anja imeilusad pildid pakuvad südamesooja. Sest meie saame teha seda, mida me oskame. Ja siis natuke veel. Õppida tegema neid asju, mida me veel ei oska. 

Слава Україні!