Kirjandus, muusadest julmim.

Kirjandus, muusadest julmim.

Olen ohverdanud liiga palju

sinu naeratuse eest.

 

Lõpuks ohverdasin perekonna.

 

Need õhtud, kui eraldusin töötuppa.

Need õhtud, kui olin ärritunud

oma naise peale.

Tegin süüa, me sõime, ma väsisin,

aga sina ootasid töötoas

ja ma isegi ei armastanud sind.

Pole iialgi armastanud.

 

Kes sa üldse oled?

Kalliope,

Euterpe,

Polymnia,

Thaleia?

Vahetad nimesid nagu petis.

Millist luureteenistust

sa esindad, kelle huve

sa kaitsed?

 

Sina pole toonud

inimkonnale tuld,

pole õpetanud ehitama maju,

küttima loomi,

tegema integraalarvutusi.

 

Või siiski?

 

Miks ei tunne ma armastust,

kuigi armastusest oled sa õpetanud

kirjutama verega?

 

Tegime süüa, sõime.

Käisime seenel, jalutasime metsas.

Mina, naine, laps.

Aga ikkagi kibelesin tööle.

Nüüd olengi su vang.

Suure järve kaldal, üksinda.

 

Kirjandus, muusadest julmim.

Sa pole iialgi naeratanud.