Asjade sees on ka elu

27.01.2019

On pühapäevahommik. Õige oleks muidugi kirjutada püha päeva hommik, sest päike paistab juba nii eredalt aknast sisse, et kirjutamiseks tuleb ruloo alla tõmmata. Päike on ilmselgelt püha. Vaba päev on püha ja logelemine on kõige püham.

Mõtlen akna all istudes kaunis tihti, et kui ma elaksin tihedama liiklusega tänava ääres, siis ma ei saakski üldse akna alt ära. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed kõnnivad - kes kiiremini, kes aeglasemalt, kellel on mingi kott käes või õlal, kellel käed sügaval taskus. Millest nad mõtlevad niimoodi rühkides? Minemisest? Kohale jõudmisest? Sellest, et või sai otsa ja pesupulber ununes juba kolmandat korda ostmata?
Mina mõtlen kõndides sageli sellest, kuidas asjade sisse tekib oma elu. Näiteks maalides või joonistades on aru saada, millisel hetkel saab pilt valmis. Sellel momendil peab viskama pliiatsi või pintsli käest ja põgenema. Tagasi tulles seisab pilt laual nagu oleks seal alati olnud. Umbes tuhat aastat. Kui õige hetke maha magad ja edasi teed, läheb pilt untsu või poriseks. Sageli tuleb pilt siis sootuks minema visata ja ta ei saagi ellu ärgata. 
Toas midagi muutes on asjad pisut visamad valmis saama. Iga kord lauda või tooli nihutades on tunne, et no nüüd on küll hästi. Pruugib aga vaid ühel vaasil või kausil end elamisse nihverdada, kui kõik algab algusest peale. Tapeedi maha kiskumine või seina panek on pisut kindlam asjade muutmise viis ja eriti hea on remont väga suurelt ette võtta. Siis on viimase liistu kinnitamine umbes nagu maali signeerimine. Paned käe alla ja rohkem ei puudu. Kui suudad. Kui ei suuda, alustad algusest. 
Raamatutega on minu meelest umbes nagu piltidega. Võibolla seepärast, et ma näen raamatuid oma peas pildina. Tekst käib siiapoole ja pilt sinnapoole. See asi sinna ja teine tänna. See pealkiri suurem ja too väiksem. Kui keegi on need sinnad ja tännad ära nihutanud, ongi ühel hetkel raamat valmis. Nagu maal. Nagu mitme lõuendiga maal, mille vaatamiseks ei pea rohkem tegema kui kätt sirutama.

Hetkel, mil ütled trükifailile nägemist, peaks raamat hakkama oma tulevase elu peale mõtlema. Hetkel, mil avad esimese trükisooja raamatu, on tema iseseisva elu esimene päev. Kõige suurem tehniline muutus, mis saab temaga siis veel juhtuda, on autogrammi lisamine.
Huvitav oleks teada, millest mõtleb raamat kellegi kotti sattununa oma uude koju minnes. Võibolla ahvatleb oma kaanevärviga tuba värvima. Võibolla innustab kunstnikuks või fotograafiks hakkama. Võibolla ei juhtu midagi ja maailm on lihtsalt sama koha peal edasi. 
On püha päeva hommik. Lumekruupe hakkab sadama umbes kolme nädala pärast. 


"Nässu ja lumekruubid". Tekst Marge Pärnits, fotod Siim Vahur, kujundus Maarja Roosi. Väljaandja Tartu mänguasjamuuseum.