sünnitad seekord ka laivis vä?

Vot, julged päeva blogimata olla ja instasse mitte pilte lisada, siis hakkab pihta see, et “appi, ma arvasin, et sa sünnitad!”.

Mul on selle sünnituse koha pealt selle suhtes kahetised tunded, et kuigi ma ei tea, mis tunne ja fiiling mul tol päeval on, siis ei oleks mul midagi selle vastu, kui kuskil haiglapalatis paar laivipoissi teha ja sellega oma mõtteid sellest valust kuidagi eemale viia, kuniks see võimalik on. Aga teisalt – ma EI TAHA olla “see vend, kes laivis sünnitas”, sest minu meelest ei teinud ma seda ka mitte esimesel korral ja ma ei tea miks, aga see häirib mind. Umbes nagu ma oleks oma auku seal lehvitanud ja Lentsu siia ilma saabumist kuidagi ebasobivalt palju jaganud, mis mulle endale küll nii ei tundunud, aga ma ei saa ka pead panti panna, sest ma pole SIIANI vaadanud neid laive, mida ma Lende sünni ajal tegin. Alguses tundus see nii õudne ja siis hiljem läks kuidagi meelest ja tundus suht lamp, aga teate mis, ma kohe lähen vaatan :D

Nii, vaatasin nüüd kahte. Ühte, kus kodus natukene kurvalt tihun, et ma kardan ja siis seda ainukest, mis enne sünnitust haiglas tehtud on. Ma ei tea, ehk on asi minus, aga minu meelest on need päris nunnud ja midagi jubedat ma seal küll ei näinud, miks ma üldse nii mäletasin, et mul seal jubedad valud olid? Näe SIIN on see live, kes ei näind. Mul on tollel hetkel vist mingi 7cm avatust, kui ma õigesti mäletan ja oma live pidin ma pooleli jätma, sest ma hakkasin taltsutamatult kettima ja muid … vedelikke väljutama. Selle kajastamine oleks vaast too much olnud, aga kui ma praegu seda live vaatasin ja neid kommentaare, siis need olid nii toredad ja julgustavad ja inimesed elasid täiega kaasa ja andsid nõu ja ma ei tea. Minu meelest polnud seal midagi väga paljastavat, peale selle, et ma live’i jooksul kaks valuhoogu üle hingasin ja vahepeal leelotasin, et issand püha jeesus aita mind