ilusad hetked mu elus – Tartu reis ja V Spa

Miks me kunagi ilusaid hetki ei hinda? Näiteks neid hetki, kus me saame vabalt nina kaudu hingata. Või neid hetki, kus kõik lihased ja liigesed ei valuta. Või neid hetki, kus nina ja kurgu vaheline ala ei kuiva ja kipita nagu vanapagan. Aga oh ei, kui need imelised hetked käes on, ei mõtle ma nende peale üldiselt kunagi ja harva (kui üldse) tuleb pähe tänulik olla võime eest nina kaudu hingata.

Nagu te võite aru saada, olen ma haige. Ei olegi kindel, kas asi oli selles, et ma keeldusin põikpäiselt endale tunnistamast, et õues on juba nii külm, et jakita enam välja minna ei sünni, või tabas mind lihtsalt mingisugune viirus, aga tulemus on käes. Nohu, köha ja õhtuti tõuseb ka väike palavik.

See kõik teeb ööd sada korda ebamugavamaks, sest praegu näevad mu “lõõgastavad ööuned” välja sellised, et ma ärkan selle peale, et nina on täiesti kinni ja hingata ei saa. Võtan sisse natukene istuvama asendi, aga selle suure liigutuse peale tuleb muidugi pissihäda. Pean ennast püsti ajama, pissile koperdama ja nuuskama. Laman uuesti voodisse ja korraks lahti läinud nina hakkab jälle kinni valguma. Vähkren, järelikult liiga raevukalt, sest ajan üles enda sees oleva Marta, kes ka vähkrema hakkab ja tekitab mulle superkõrvetised. Need, mu sõbrad, on samm edasi tavalistest kõrvetistest, sest nendega kaasneb tunne, et hakkan kohe hapet oksendama. Varem oleksin ma ennast jälle üles ajanud (ja siis juba ka pissinud), et Renniet võtta, aga nüüd hoian ma neid padja all.

Vot sellised glamuursed ööd siin meie majas. Ärge pange mind tähele, ainult 32. nädalat rase, külmetunud ja väsinud. Kuigi ma pean tunnistama, et kõige selle juures on mul tuju väga hea, sest ma olen suutnud viimastel päevadel ennast kätte võtta ja raamatu kirjutamisega usinalt edasi liikuda. Eilse seisuga oli valmis juba 230 000 tähemärki, ehk siis vajalikust 350 000 tähemärgist on suurem osa juba olemas. Mu kirjutamistuhin tuligi vist sellest, et lisaks külmetusega on ka Marta hakanud ennast väga jõuliselt liigutama ja mul tekkis vahepeal tõesti selline hirm, et appi, mul on nii kiire see raamat valmis saada, enne kui ma lapse saan! Aga noh, enam ma ei põe, sest viimased paar päeva näitasid kenasti, et kui ma natukene keskendun, läheb raamatuga ludinal ja tegelikult on Marta tulekuni veidi alla kahe kuu enivei aega. Aga südamerahu on see toimetamine siin andnud küll. Äkki ma selle pärast jäin haigeks ka? Pingelangus ja noh, see osa ka, et ma t-särgi väel ringi jooksnud olen…

Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et me käisime ju kaks nädalat tagasi V Spas ja ma ei olegi sellest siiani sõnagi kirjutanud. Pole vist ka ime, sest peale seda tulime me koju ja avastasime remondimeeste “imelise” töö, mis mind veits ära kassis ja viis mu mõtted kiirelt spast argielu peale tagasi. Eile aga otsisin telefonist ühte pilti ja leidsin hunniku telefoniklõpse, mis spas tehtud sai. Kaamerat ma sinna kaasa ei vedanud, aga ei olnud ka tarvis, sain kõik vajaliku jooksvalt telefoniga üles jäädvustatud ja üldse pürgin ma viimasel ajal sinna suunas, et pole vaja kõige muudkui pildistada ja üles riputada samal ajal, sest tahaks ju ikka nautida, mitte kohe kuskile üles laksida või nii.

Igatahes, siin on meie äge V Spa kogemus läbi suvaliste telefonipildikeste, mis minu meelest emotsiooni päris hästi edasi annavad. Esiteks sai üldse valitud V Spa, sest Triinu soovitas seda megasoojalt, seega istusime bussi ja sõitsime Tartu poole. Lux Expressiga on lastega mugav sõita, sest seal on multikavaatamise võimalus ja muidu päris ruumikas ja mugav. Sõit läks kiiresti ja üsna pea olime Tartus kohal.

Me ei teadnud täpselt, et kaugel spa bussijaamast on ja olime valmis pikemalt jalutama, mistõttu sai kaasa võetud ka kandekott Lendele, käru tassida ei viitsinud. Tegelikult tuli kohe üks vana tädikene rääkima, et ta on meid telkus näinud ja et me oleme ikka nii nunnud ja juhatas meid kenasti spaasse, mis oli suht seal samas, üle tee.

Kardol on nii suur kott, sest me tassisime pissipotti endaga kaasa :D

Tartus avastasin, et Mari pea on SUPER rasvane ja mulle jõudis kohale, et ta on endale mingit õli pähe määrinud. St ma nägin juba hommikul, et ta juuksed on mega mustad, mistõttu ma need tal äta pesin, aga kui need ära kuivasid, olid need samasugused. Seega, kui meile jäi ette juuksurisalong, siis küsisime sealt kiirelt aega, et Mari pea korralikult ära pesta ja veidi otsi lõigata. Saimegi selle umbes 30 mintsa pärast tehtud, Mari ise oli nii rahul ja ei suuda reedet ära oodata, sest siis lähme me Sarita juurde, kus ta saab endale “vikerkaare juuksed!”. Võite arvata, kui põnevil ta on