23.-24.03 Ostrava ja Olomouc

23.03
Retk Ostravasse

Ostrava on minu peatuspaigast Olomoucist (mis, tuletan meelde, on Tšehhi suuruselt kolmas linn) umbes tunnikese autosõidu kauguselt. Kuna mina avaldasin tungivalt soovi seal asuvasse mänguasjamuuseumisse minna, tulid minu praegsued kodakondsed minuga kaasa. Mul oli natuke hirm ka, et reklaamin siin innukalt muuseumi ja pärast selgub, et mingi jubetum kräpp ja me oleme pool päeva tuksi pannud.

Päev oli muuseumikülastuseks igati sobiv - hall ja tusane, päikeseta. Taevas oli vastu ja maad ja me kirusime kevadet, mida kuskil näha ei olnud. Ostrava ise oli täpselt samasugune - hall, natuke räämas ja omamoodi nagu ajas seisma jäänud. Otsisime mänguasjamuuseumi päris hulk aega, isegi infopunktis käisime küsimas. Infotibi näitas meile küll suuna kätte, aga "unustas" mainida, et peaksime seda muuseumi otsima ühe kaubanduskeskuse teise korruse sopist. Pärast pikka keerutamist ja meeleheidet kasutasime Google'i abi ja saime aru, et seisamegi õige maja ees, lihtsalt liftiga üles ei taibanud sõita.

Muuseum ise oli natuke segane ja natuke armsake ja üsna palju sõge korraga. Alguses oli kassa ja muuseumipood. Pood oli maast laeni asju täis, võimalik oli osta nii üüratu summa eest Warholi litot Miki-Hiirega kui ka mingeid odavaid vanu üllatusmuna seest tulnud mänguasju. Asja mõte oli selles, et inimeste käest neile mittevajalikke asju kokku osta või müügile võtta (see jäi mulle vähe arusaamatuks, kummal moel just) ja siis inimene saab kolmandiku müügihinnast ja muuseumile jääb kaks kolmandikku. Selle raha eest lapitakse siis kulude auke, kohatasu kaubanduskeskuses ja muid kulusid.

Muuseum ise võis mõtteliselt neljaks jagada:
* üks osa oli vanade mänguasjade kogu - põhiliselt nukud ja nukutoad ja suured mänguasjad nagu kelgud ja rattad ja hobused.
* üks osa oli päris äge Miki-Hiire asjade ja üldse Disney asjade kogu - sellesse kuulus nii mänguasju, kooliasju, plaate, igasuguseid kujukesi kui ka seepe ja isegi mingi iidvana näts. Seisin seal ja mõtlesin kogujale, kes on ostnud endale nätsu 1938. aastast, istub seal ja tunneb pöörast rõõmu. Maailm on ikka imeline.
* üks osa oli väike nurk, kus olid ajutised näitused. Mõned hästi naivistlikud ja naljakad jõulusõimed (munapühad on peagi käes!) ning siis mingi õmblemishuvilise proua nukud. Ta oli kasutanud  vanu portselannukke ja siis neile tänapäevastest materjalidest rõivad selga teinud. Need viimased polnud minu maitse, olid nagu täiesti sobimatud.
*üks eraldi osa oli veel lastele mängimiseks - seal oli vaip maas ja padjad nurgas ja oli võimalik kiikuda või niisama mängida.



Muuseumis töötav Daniela rääkis, et võibolla nad kolivad ära kuhugi linna serva. Kaubanduskeskus paneb teise korruse kinni, sest kõik inimesed viitsivad ainult esimese korruse poodides käia. Koht, mida nad kaaluvad, asuks täielikus pärapõrgus mingis vanas tööstuslinnakus. No näis.

Ostrava ise mõjus halli ilma tõttu ka märkimisväärselt hallilt. Mõtlesin, et kui ükskord puud lähevad roheliseks ja on soe ja ilus, siis on ehk linnake ise ka nunnum. Praegusel juhul käisime kohvikus turgutavaid-ergutavaid jooke manustamas ja sõitsime teistpidi koju tagasi.



24.03
Olomouc ja päikesehommik
Laupäeva veetsin põhiliselt kõndides. Tegin Olomouci vanalinnas ja selle ümbruses kena ringi, vaatasin päikest, päike vaatas mind. Kolasin kaubanduskeskuses ja ostsin šokolaadi, tulpe ja veel üht-teist, mis tundus päevaga sobivat.

Kaubanduskeskus tuli kõne alla, kuna pisikesi poode laupäeviti külastada ei saa, vähemalt mitte alles enne lõunat väljudes. Vaatasin, et poed on avatud 8-12, äärmisel juhul 9-12.30. Edasi pakivad kõik oma uksed kinni ja avatuks jäävad vaid restoranid-kohvikud. Minu plaan oli tegelikult sukelduda Koh-i-noori poodi, aga see mõistagi oli üks neist, mis läks kinni kell 12. Samuti olid kinni igasugused kribu-krabu ja krimplit müüvad poed, aga ehk siis õnnestub esmaspäeval neisse nina torgata.

Tänase päeva üks naljakamaid asju oli see, et mind võõrustaval Anial oli skaibiühendus Krakowiga. Ühenduse mõte ise oli üllas - oli vaja mingitele lapsukestele eesti lastekirjandusest ja lastekirjanduse illustratsioonidest rääkida ning naljakas osa oli see, et ootamatult olin siis ka mina üllatuskülalisena asjasse segatud. Et lapsukesed saaksid muuhulgas kuulda ka päris eesti keelt. Meil oli ette valmistatud väike pauerpoint ja näitasime Valteri ja Wiklandi ja Piret Raua pilte ja Lottet muidugi ka. Kolm esimest olid näited nende raamatute kohta, mis on poola keeles ka olemas, Lotte oli boonusena.
+ Lisaks on oht, et esmaspäeval toimub siin mingi piiblilugemine erinevates keeltes ja kuidagi olen ma juba sinna angažeeritud. :D

Ühesõnaga kõik on nagu tavaliselt - juhtuvad imelikud ja naljakad asjad, mis on täielikult planeerimatud.
Homseks oleme planeerinud Brno külastuse, aga ma ei imestaks, kui seal oleks midagi Eestiga seotut.