mis on õnn?

Kui ma mõtlen kordadele, et millal ma olen olnud tõeliselt õnnelik, siis hakkab mu peas mingi film jooksma, kus ma olen vanaisaga raamatukogus, ning me loeme koos raamatut ja kuidas tuli aasta 2000 ja ma vanaemaga toonikuklaase kokku lõin ja kuidas ma kunagi kunsti tunnis 5+ sain imeilusa karupildi eest ja otsustasin, et minust saab kunstnik. Ja see hetk, kuidas ma olin alles pubekas ja leidsin oma esimese armastuse ja tundsin kõhus liblikaid ja me kõndisime tänaval käest kinni ja ma sain sõbrannadele rääkida, et ma nüüd “käin” kellegagi ja see keegi lausa arrr-rrrmastab mind. Ja siis siis need hetked, kus ma istusin Austraalias in the middle of nowhere, sõbra farmis, keset ööd, treilerikatusel ja unistasin imelisest tulevikust. Ja see hetk, kui ma sain teada, et ma ootan Marikest ja see hetk, kui ma mõistsin, et Kardo ei lähe minu juurest ära ja see hetk, kui Mari sündis ja mu hing oli armastust ja õnne nii täis, et voolas lausa silmadest välja. Ja kuidas Kardo Marikest kussutas ja ma mõtlesin, et milline õnn, et just tema minu lapse isa on. Ja siis see, kuidas sellest minu lapse isast sai minu abikaasa ja kuidas ma ühel hommikul ärgates esimese asjana naeratasin, sest mulle meenus, et mul on lahe töö ja lahedad kolleegid ja ma teen, mida ma armastan. Ja siis see hommik, kui ma värvisin oma elutoa seina ja muudki naeratasin salamisi, sest mina teadsin, et minu sees on lempsuke, aga keegi teine veel ei teadnud ja see tundus mulle nii imeline.

Täna lisandus sinna “filmi” veel see hetk, kui pärast uue autismitesti tulemust ütles psühhiaater, et ta ei näe Maril mingisuguseid autismitunnuseid ja et kindlasti on Marjuušaga omajagu tööd, kuid mingit vaimset põhjust, miks see ei peaks vilja kandma, ta kindlasti ei näe.

Ma ei oska seda muud moodi seletada, kui et kivi langes südamelt. Kolinaga. Sest teate, kõik need ilusad hetked, kus ma olen tundnud siirast rõõmu, nende kõrval on samasugune film jooksmas, kus ma kardan. Kus mu süda lööb tugevalt ja aeglaselt, mu seest läheb õõnsaks, mu hingamine takerdub ja mu sees on hirm.

Kui ma olin väike ja ma nägin palatis, kuidas mu vanaema on surnud ja ta silmad on teibiga kinni tõmmatud ja siis, kui ma ükskord metsa lilli korjama läksin ja arvasin, et lähen ainult otse, aga tegelikult eksisin tundideks üksinda ära. Ja siis, kui me esimese armastusega lahku läksime ja ma tundsin, et mu süda on kildudeks. Ja see hetk, kus ma istusin Austraalias hosteliterrassil, tegin suitsu ja tundsin ennast maailmas ihuüksi olevat. Ja kuidas ma istusin vanaisa matustel kuuri taga ja nutsin. Ja see hetk, kui ma ütlesin Kardole, et ma olen rase. Ja see hetk, kui ma mõistsin, et ma pean sünnitama hakkama ja sellest ei ole pääsu. Ja see kord, kui ma astusin magamistuppa ja nägin, et väike Mari oli ennast voodilt maha rullinud ja nuttis seal kapi ja voodi vahel. Ja see kord, kui mulle öeldi, et teie rasedus on peetunud. Ja see hetk, kui ma lugesin, et mu lapsel on “keskmine vaimupuue”.

See viimane oli vist kõige laastavam. Need kõik teised mured. Need hirmud ja paanika, need olid ainult minuga. Minu mure ja minu pisarad ja minu meeleheide. Aga see on ju minu laps, minu kallis laps, kellel on midagi viga ja tundub, et kohe tugevasti viga ja mina… Mina polnud tähelegi pannud?!

Ma ei imesta, et ma olin talvel omadega seal augus, kus ma olin, sest ma ei osanud sellest välja tulla. Mu paanika vajus kokku süütundega ja kahetsusega ja murega tuleviku ees ja lisame sinna siis veelkord miljon korda enesesüüdistust ja kabuhirmu. Minu laps…

Ja kui see arst täna selle lause ütles, et vaimupuudest on asi ikka väga kaugel ja et isegi mingit autismikahtlust ta ei näe, siis mul oli küll selline tunne, et ma hakkan sealsamas nutma. Ma ei taha siinkohal öelda, et krt, ma TEADSIN, et tal pole midagi viga, sest mina ei ole ju mingi ekspert ja hirmul on suured silmad. Ma hakkasin meeletult kartma, et äkki ongi siis? Mu raamaturiiul on täis autismiraamatuid ja ma lugesin erinevaid elulugusid puuetega laste vanematelt. Ma olin nagu aru kaotanud ja paanitsenud ja sellega vaikselt juba leppinud, kui põnts – pole hullu miskit! Ärge muretsege!

Oeh. Veelkord – kivi südamelt!

Miks aga nii paljud arstid autismi kahtlustasid on see, et päris tavaline see Mari ka ei ole. Kes meist oleks? Tal on mingid omad kiiksud, mis talle meeldivad ja mis ei meeldi, mis on ka raudselt paljudel. Näiteks ei meeldi talle, kui võõrad teda puudutavad. Aga noh, mulle ka ei meeldi.

Ja kui me nüüd need mõningased kiiksud paneme kokku sellega, et ta kõneareng on aeglane, ta ei oska ennast väljendada ja see tekitab temas pahameelt, siis saamegi lapse, kes kuskil komisjonis pikali viskab, kellelegi otsa ei vaata ja keeldub koostööst, sest ta ei taha, ta on pahane ja ta ei soovi seal ruumis olla.

See, et ta rääkida ei oska, on ka kodus tekitanud olukorra, kus pereliikmed teda rohkem nunnutavad ja titemaks peavad, kui ta on. See tähendab siis seda, et ta ei ole harjunud kuuletuma. Tema maailmas on asjad alati olnud nii, nagu ta seda soovib. Ja kui nüüd tuleb mingi tädi ja ütleb, et näed, pane see pusle kokku ja ta EI TAHA seda teha, siis ta viskab selle maha ja jalutab minema. Mitte, et ta ei oska, aga ta lihtsalt ei taha, sest ta pole harjunud sellega, et peab kellegi käsklusi täitma. Kuna ta rääkida ei oska, siis ongi lihtsam füüsiliselt näidata, et viskabki asja minema ja jalutab ise mujale. Point made, eksole?

Muuseas, mõni kuu tagasi üks ekspert ütles, et Maril näitab autismijooni ja vaimse taseme alaaarengut see ka, et ta ei hooli asjadest. Tal on suva, kui keegi ta asju ära võtab, või keegi ta legotorni ära lõhub. Et NORMAALNE oleks reageerida. Täna siis selgus, et kuna Mari on kasvanud sellises asjauputuses, siis tema peas ei ole võimalustki, et keegi EI annaks talle asja lõpuks tagasi, või et ta ei saaks, mida ta tahab. Seetõttu ta neist kinni ei hoiagi. Ta teab, et on veel ja kui pole, siis saab kohe, kui tahab. Mitte, et ta vaimupuudega oleks. Lihtsalt käitub nii, nagu elu talle näidanud on – kui läheb katki, saab uue, kui võetakse ära, saab midagi muud asemele võtta. Et ilma ei jää nagunii kunagi.

Lisaks kahtlustasid paljud, et tal ju peab midagi viga olema, sest esimene eluaasta oli ta ju nn musterlaps. Ei nutnud, ei jonninud, ei võõristanud. Ei olnud temaga mitte mingisugust muret ja see ka ju ei ole ometi NORMAALNE. Et siin peab mingi vaimne viga olema. Aga vot, võta näpust, on hoopis nii, et mul oligi vähenõudlik titt, kes on nüüdseks kasvanud väga nõudlikuks ja pujäänikust lapseks.

Ka psühholoog ütles, et Mari ongi vähe omamoodi ja kangekaelsem, kui paljud teised lapsed. Et ta on kuidagi kindel, et see mida TEMA tahab on õige ja selle pärast on ka nüüd jonn ja solvumine kerged tulema. Hmm… kust ta küll selle pärinud on? Ja nüüd kui me selle sasipuntra kõik lahti harutame, siis ongi meil üks kolmeaastane, kes on kõne poolest vähe aeglasema arenguga, mistõttu on teda kodus ninnu-nännutatud, mis omakorda ta keerulise iseloomu tõttu on tekitanud talle arusaama, et ükski reegel siin maailmas ei pea ilmtingimata olema täitmiseks, vaid kindlasti tuleks selle üle vähe häälekamalt “argumenteerida”. Näiteks kisa, jonni ja pahameelega. Ei mingit puuet, ei mingit autismi. Lihtsalt minu kangekaelne lapsejurakas, kelle ma oma rumalusega veel suuremaks pujäänikuks teinud olen.

Ega nüüd pole miskit. Tuleb ennast kokku võtta, panna reeglid paika ja lihtsalt edasi elada, ilma, et mul kuklas kogu aeg mingi hirm tiksuks. Nii kerge on kuidagi olla, mis siis, et raske osa on veel ees, aga vähemalt nüüd ma tean, et mu süda ei valetanud mulle :) Ja kirsiks tordil oli see hetk, kui Mari mulle märku andis, et pissida oleks tarvis ja tõepoolest minuga lastehaigla WCs pissi potti tegi. Nagu… mida ma veel elult tahta võiksin?!

*Kindlasti ei taha ma selle jutuga öelda, et ärge nüüd eksperte usaldage ja pange ainult oma südametunde järgi edasi. Kindlasti on need erinevad eksperdid kasulikud ja nende nõu on kindlasti palju väärt. Kahjuks on aga neid arvamusi nii palju, kui on eksperte, seega tuleb siiski mingil määral ka enda sisetunnet usaldada.