kui palju raha peab olema, et last saada?

Arvestades enda imelist oskust panna kõike kirja sedamoodi, nagu ma kõlaks psühopaadist sõimajana, proovin ma nüüd antud sissekandes kõiki sõnu kümme korda valida, sest ma tõepoolest tahan seda teemat enda lugejatega sõbralikult arutada ja teatud inimesi mõista proovida. Lepime siis kohe alguses kokku, et mina oskan sellel teemal rääkida nii palju, kui kõrvaltvaatajana näinud olen ja nii palju, kui mina sääraste inimestega kokku puutunud olen. Igasugused erandid on olemas ja kui otseselt välja toodud pole, siis ei, ma ei taha üldistada. Kui ma seda teen, siis kogemata.

Ühesõnaga – kui palju raha peab ühel inimesel olema, et tal oleks nn õigus last saada? See küsimus hakkas mind painama eile, kui ühes beebigrupis küsis üks naine lutipudelit. See pole muidugi imeasi, sest igapäevaselt keegi kuskil midagi küsib, aga seal oli kohe kenasti ära mainitud, et kuna laps hakkas ootamatult rohkem sööma ja olemasolevad pudelid mahutavad liiga vähe ja enne uut kuud ei ole kindlasti rahaliselt võimalik uut pudelit osta, siis tekkis korraks selline…oeh-tunne peale. Ma vastasin sellele naisterahvale, et olen nõus talle lutipudeli raha kandma, aga seda juhul, kui tegu on tõesti ootamatu olukorraga rahalises mõttes, mitte järjekordse “ah, raha pole sentigi, aga lapsi võiks ju ikka saada!!!” inimesega.

Selle peale kuulsin ma kohe, et mis õigusega ma alandan inimesi ja risustan teemat…Noh, ma ei tahagi kedagi alandada ausalt, sest nagu öeldud – maailm on jumala ettearvamatu koht ja iial ei tea, millal võib igaühega juhtuda meist midagi, mille tõttu leiame ennast olukorrast, kus meil pole näiteks raha või kedagi, kes meid aitaks. Samas kui inimene ise rõhutab, et oioi, mul on kolm last, aga mul pole viite euri lutipudeli jaoks, siis mida need ülejäänud kaks last kuu lõpuni söövad? Kuidas niimoodi elada saab?

Aga vot just selle pärast olen mina ka jube skeptiline, sest ma olen ise nii emotsionaalne inimene ja ma usun alati kõiki ja mul on kõigist nii kahju, et ma alati tahaks aidata. Me ei tea ju ise iial, millal me võime ise olla need, kes abi vajavad. Eriti just lastega naised äratavad minus kaastunnet, sest ega lapsed ju süüdi pole, et täiskasvanute maailmas asjad teinekord peesse lähevad.

Samas on naisi, kes reaalselt TEAVAD, et neil ei ole absoluutselt rahalisi vahendeid, aga lapsi otsustatakse sellegipoolest saada. Minu meelest on siin ka muidugi erinevaid külgi. Selles suhtes, et ma ei arvagi, et inimene peaks olema ratsarikas! Ei pea olema nii jõukas, et osta oma lapsele vaid kõige kallimad asjad ja kõik, mida poes pakutakse, absoluutselt mitte. Lapsed on hirmus vähenõudlikud üsna pikka aega ja saavad hakkama ka kasinates tingimustes. Peaasi on siiski ju see, et lapsi armastatakse ja nende eest hoolitsetakse. See, kas ta seljas olev jope maksis 5 või 50 eurot ei loe, nii kaua kuni jope on soe. Eks?

Kuid kui inimesel ei ole võimalik osta lapsele hädavajalikke asju, siis kas on mõtet last saada? Muidugi on arusaadav see, et kui see laps siia ilma juba toodud on, siis ei olegi enam midagi teha, kui KUIDAGI hakkama saada ja nii tekivadki siis need abipalved, mis netis tihti ringlevad, eriti just beebigruppides, et kas kelllegi on mähkmeid, või piimapulmbrit või issand jumal, riideid. Kui veel esimesed kaks võivad midagi maksta, siis titeriiete küsimisest ma eriti aru saanud ei ole, sest neid saab kaltsukatest lausa paarikümne sendiga! Aga noh, küsitakse ikkagi.

Ja okei, kui ma suudan veel endale ette kujutada, et elu on keeruline ja äkki see naine sai lapse ja siis mees jättis maha ja nüüd ei toeta üldse ja mida kõike veel…noh, tahaks ju aidata, eks. Aga kui ta mainib ära, et lapsi on kohe palju, siis ongi selline kurb tunne, et miks ometi, miks?

Nii suur osa Eestist elab vaesuses, ma ei viitsi praegu seda protsenti googeldada, aga no päris võimas number ikka. Lisaks kui räägitakse, et kui paljud lapsed ei saa kodus isegi süüa, sest perel pole raha (või on joodikud/narkomaanid), see tundub mulle nii õudne, nii ahastust tekitav. Et miks selliseid lapsi on ja miks selliseid lapsi juurde tehakse? Ja ärge nüüd arvake, et ma ütlen, et see loo alguses maintud noor naine alkohoolik või narkomaan oli vms, seda ma ei tea, ega taha väita absoluutselt, ma hetkel räägin üldiselt.

Eriti õudne on vaadata neid, kes kuskil gruppides “tibule elux vajalikku” paluvad ja siis on pildid beebist juures, kus ema neid oma pikkadel geelküüntel kannab ja kunstripsmete plaksudes vaatab. Muuseas mul hiljaaegu oli olukord, kui sain meilile kirja, et kas mul oleks võimalik aidata või jagada abipalvet, et kui kellelgi on ükskõik millist piimapulbrit üle, et ta tahaks seda endale, sest soovib rinnaga toitmise lõpetada, aga hetkel pole rahaliselt võimalik. Ma siis küsisin vastu, et aga kui sul rahaliselt võimalik pole, miks sa siis lihtsalt ei tee seda, mis tasuta on – anna rinnapiima? Ja kui isegi ta leiaks nüüd kellegi, kes talle paar purki RPAd annaks, et mis ta siis edaspidi teeks, ega iga kuu ju ei saa küsida, siis ta rääkis mulle rõõmsalt, et ma edaspidi muretsema ei pea, sest kui perearstile valetada, et sa oled poes kõiki RPAsid proovinud ja laps ajab sööki välja, siis kirjutatakse sulle retsept, mille alusel saab vaid retseptitasu eest lausa 10-20 purki paari euriga!

Ma olin päris sõnatu, ausalt. Ja pean tunnistama, et tõepoolest nähvasin ja küsisin kurjalt, et kui sul on raha geelküüntele, et kuidas saab olla, et sul pole raha siis oma lapse söögi jaoks?! Selle peale sain vastuseks, et geelküüned ei ole vaid rikkuritele ja üldse, natukene tuleb ise ka elada! Olgu öeldud, et mul kadus igasugune soov seda naist aidata.

Lastest on ikka kahju. Nemad pole süüdi, et nende emmed tahavad geelküüsi ja nemad pole süüdi, et nende emad on kuskilt väikesest kolkast naised, kes on noorelt suvalise mehega lapsed saanud ja siis nelja tuule poole läinud, mistõttu see vaene tüdruk nüüd olematu haridusega ja Maxima kassapidaja ametiga lapsel/lastel hinge sees hoida tahab. Kindlasti on see isegi poemüüja palgaga võimalik, aga see eeldab siis ikka tohutut oskust väikse rahaga majandada ja selle juures saab lapselt vabalt olla õnnelik lapsepõlv, aga lõpuks on nad ikkagi selles olukorras, kus nad mõistavad, et nemad ei saa endale neid asju, mis teistel on ja nad ei saa võib-olla tegeleda nende hobidega, mida nad proovida tahaks, sest raha pole ja nii edasi. Ja sellest on ju nii kahju?

Ma usun, et iga ema tahab oma lapsele võimaldada parimat. Jah? Aga miks siis neid lapsi tehakse peredesse, kus ei ole võimalik pakkuda isegi mitte elementaarset, rääkimata parimast? Kas keegi oskaks mulle seletada?

Kui palju ja keda olete teie nõus ise aitama? Kas oleksite valmis ka rahaliselt toetama, või ainult asjadega? Mille järgi otsustaksite, keda aitate?

Jube keeruline teema ja ma loodan, et ma nüüd kedagi ei solvanud, sest ma ei taha kedagi solvata, ma tahaks mõista, mis toimub nende inimeste peas. Muidugi võib iga kell midagi juhtuda ja sellist asja nagu 18 aastat kindlalt majanduslikku sissetulekut ei ole tänapäeva maailmas iial garanteeritud, aga kas teie ei arva, et enne peaks nagu MIDAGI olemas olema, kui lapse saad? Ja kui palju see MIDAGI on?