tülidest

Eile ma siin hõiskasin, et ega meie küll kunagi ei tülitse, aga õhtu lõppes ikkagi mingisuguse…intsidendiga. Ma ei saa seda isegi tüliks tegelikult nimetada, sest takkajärgi oli see päris naljakas, aga no eks ma räägin siis teile ka. Ühesõnaga, Kardol on sõber, kes meil väga tihti külas käib. No ma mõtlen VÄGA tihti. Üldiselt mulle tegelikult külalised ei meeldi, sest siis istu ja poputa neid ja räägi nendega juttu ja tunne mingit survet hea võõrustaja olla, aga kuna ta on siiski Kardo külaline ja täiesti vähenõudlik (lepib ka vaikides istumise ja teleka vaatamisega) siis ei ole ma sellest suuremat probleemi teinud. Las ta siis olla siin.

Samas viimastel kordadel on mul tekkinud veits selline mõte, et no issand jumal, kas sa kunagi koju ka minna taipad. Selles suhtes, et inimene tuleb näiteks reedel külla ja lahkub pühapäeval kell 22.00. Et nagu…Ma tahaks äkki vahepeal kodus palja peega ringi joosta või Kardoga koos aega veeta või no jumal, teha ükskõik mida, mida ei saa teha külaliste silme all. Aga no kuidas sa teed, kui mingi tüüp siin ringi uimab.

Ja nagu ikka nende asjadega on, siis alguses hakkab mingi asi natukene häirima, kuni lõpuks häirib see nii kohutavalt, et hakkad juba iga asja peale ärrituma. No näiteks üks laupäev vaatasime siin telekat ja kell oli umbes kuus õhtul. Külaline MAGAS tugitoolil. Nagu, issa meie! Mine koju magama! Ta elab taksoga 10 minuti kaugusel, mitte teises linnas! Aga no, kuidagi nõme on ju mehe sõpra ka minema ajada nagu fuuria. Krt, klaarigu ise oma sotte selgeks. Ega ilmselgelt Kardot see ei häirinud, aga ühel hetkel hakkas mind küll häirima.

Tahaks lihtsalt olla, tissid paljaks võtta, uks lahti pissida, Kardot näppida. Aga eiiiiiii. Ei saaa.

Lisaks unustas armas külaline pidevalt terrassi ust lahti, kui ta suitsul käis ja see ajas mind veel eriti närvi, sest see suitsuhais on kaval tegelane, tuleb tuppa ja siis haiseb siin rahumeeli. Krt, ma ei taha! Ja kui me sööme, siis ma saan igalt toidukorralt lisa taldriku ja noad-kahvlid-klaasid ja nii mitu korda päevas, mida ma pean pesema. Miks?!

Ühesõnaga, ma loodan, et ma olen teile nüüd piisavalt õudsa pildi maalinud :D Nagu see sõber meelib mulle ka ja ta on väga tore inimene, aga lihtsalt see muudkui häiris mind ja kogunes ja kui nüüd Kardo mulle reedel ütles, et ta tueb jälle siia, siis ütlesin ma, et eiiiiii, palun eiiii, et ta ei lähe ju ära.

“Muidugi läheb! Ta ei saakski siia jääda. Tal on laupäeval töö!” kinnitas mulle Kardo pühalikult ja ma olin nagu… nojah. Okei. Kui töö, siis töö. Tuligi ta siis jälle siia, tsillisime. Midagi tarka me ei teinud, mul oli ka sõbranna külas, seega väga vahet ei olnud. Sõbranna läks koju, sõber aga ei paistnud mingeid koju minemise märke ilmutavat.

Okei, mõtlesin siis, et ju siis ta läheb hommikul siit otse tööle. Tuli hommik…Jõime kohvi. Ta ei paistnud nagu mingist otsast kuskile tööle sättivat. Lõuna paiku ütlesin ma Kardole, et tavai, lähme Järvele. Või no ma sõnastasin selle nii, et okei, MEIE lähme nüüd Järvele. Et noh…ta saab minna neisse kohtadesse, kus tal parasjagu tarvis on. Aga selgus, et ka tal oli parasjagu tarvis minna ainult Järvele, sest sinna ta tuli igatahes kaasa, šhoppas meiega koos, tuli meiega koos ka koju tagasi ja hakkas rahumeeli Kardoga grillima (!!!!!!).

Tunnid möödusid. Mina ei rääkinud nende kummagagi enam sõnagi. Eks Kardo vist sai aru, et ma olen pahane (ma loodan, et ta mõistis ka miks), sest ta hakkas mind muudkui nunnutama ja musitama ja paitama ja patsutama ja kallistama, aga ega see mind väga lõbustanud ausalt öeldes. NAHUI, MA TAHAN OMA KODUS OMAETTE OLLA!

Lõpuks selgus, et ega Kardo valetanudki. Sõber tõesti pidi laupäeval tööle minema. Täpsustamata, et laupäeva ÖÖSEL. Seega lahkus ta meilt eile õhtul kell 23.55. FREAKING 12 ÖÖSEL!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ma olin selleks hetkeks juba nii püha viha täis, et sisisesin midagi Kardole läbi hammaste, kahmasin oma arvuti ja läksin magamistuppa, et ma saaksin rahulikult naistejuttudes halada. Eks ma ise sain ka aru, et noh, idee poolest on mul endal ka suu peas ja ma võin ju ise ka öelda, et kle ole mees ja mine koju, aga krdi nõme on TEISE INIMESE külalist niimoodi ära ajada, nagu psühh naine, eks. Ja kuigi ma olin Kardo peale jube pahane, et ta hoolimata minu vastuväidetest siia külalise kutsus, kes iial minema ei lähe, põhjendusega, et meie nv on nüüd “raisus”, siis tahtsin ma seda ikka veel rohkem raisku ajada enda solvumisega.

Eile ma lõpuks enam pahane ei olnudki, aga kui ma nüüd seda siia kirja panen, siis ma ikka natukene lähen pahaseks küll. Kuradi Kardo! Igatahes tormasin ma siis üles, kirjutasin esiteks sõbrale Facebooki kirja, et mis on maksimaalsed külastuskäigu tunnid normaalsete inimeste tavamaailmas ja siis jäin Kardot üles ootama, et ma saaks temaga lihtsalt EDASI MÖLISEDA, sest ma olin nii viha täis.

Kuna ta aga siin all midagi munes, jõudsin ma läbi lugeda Lilli sünnitusloo (siin) ja selleks ajaks Kui Kardo voodisse jõudis, oli mu viha segunenud hirmu ja paanikaga. Igatepidi oli ebamugav lamada, see kirjeldus meenutas mulle üsna täpselt ka mu enda sünnitust ja mul tekkis õud, ma hakkasin täiega kartma ja selle kõige juures olin ma veel vihane kah. Nii et ma hakkasin nutma ja virisesin midagi, et mina pean “kogu aeg” ainult sünnitama ja kannatama külaliste ees, kes iial ära ei lähe. “MIKS SA TEED MULLE NII?” itkesin ma dramaatiliselt. “MIKS SA MIDAGI EI VASTA?! MA EI SAA EDASI MÖLISEDA, KUI SA VAIT OLED!?”.

“Oi musikene, sul on õigus. Mul on nii kahju, ma olen teinud suure vea! Ma ei oska midagi öelda. Anna mulle andeks, Mallu. Kuidas ma saaksin su tuju paremaks teha? Kuidas ma saaksin oma vigu parandada?” hakkas ka Kardo hälisema nagu väike poiss, kes on palliga kellegi aknad sisse visanud.

“Ehita ajamasin ja keri aega tagasi!”

-“Ma ehitan, ma luban, et ma proovin ehitada!” vandus Kardo.

No persse. Kuidas sa siis mölised sellisega edasi, ah?

Jäin vihaselt vait, aga und ei tulnud.

“Ma ei saa magada, ma olen nii vihane!” käratasin ma ootamatult.

“Ma ei saa magada, ma ei julge….” piiksatas Kardo vaikselt.

Valetas, ma ise kuulsin küll, kuidas ta norskas.

Igatahes ma lõpuks enam ei olnd nii väga pahane, sest mõistusega ma sain aru, et mul endal ka suu peas ja tegelikult ega see vihaseks olemine midagi ei aita. Lisaks lubas Kardo ülejäänud elu pühendada selle hüvanguks, et ma enam pahane ei oleks, aga ta, loll, ei teagi, et ta niigi teeb ju kogu aeg kõiki asju, mida ma tahan, seega ma ei kujuta ette, kuidas see ülejäänud elu pühendamine nüüd käib :D

Hommikul tegi mulle igatahes kohvi ja võikusid, aga seda ta teeb iga hommik, nii et spetsjomm pühendust ma nagu ei näe. Ei tea, kas peaks pahaseks minema või? Kus on mu eriline pühendus?!? Kus?!

Mul tegelikult oli endal ka kunagi tuttav, kes tuli külla ja iial ära ei läinud ja Kardole ta ka üldse ei meeldinud, seega me oleme vist mõlemad samas paadis olnud. Aga vot. Selline oli siis meie eilne “tüli”. Kuigi seda ei saa vist tüliks nimetada? Ma ei tea. Vähemalt saan ma täna Mari tagasi!!!! MA EI JÕUA ÄRA OODATA!

Kas teil on selliseid külalisi olnud, kes iial ei lahku?