Mari esimene lauamäng

Kui mulle kirjutati ja pakuti Marile kingituseks lauamängu, siis ma esimese hooga mõtlesin küll, et no ma ei usu küll, et ta ühtegi lauamängu oskaks mängida. Täna saime mängu kätte ja tuleb välja, et ma olen Mari ikka alahinnanud. Okei, päris reeglite järgi me veel ei mängi, aga ta alles esimest korda mängib (kammoon, Simmo!) ja küllap ta varsti ka reeglitest aru saab. Tegemist on siis näljase karupoja mänguga. Point on see, et laps peab täringut veeretama ja siis mõmmile süüa andma seda, mis täringul näitas. Me veel seal maal ei ole, toidame niisama mõmmile lusika peal kõike erinevat sööki. Mari ise muudkui korrutab: “Mõmm-mõmm, mämm-mämm!”.

Karbis on siis kaasas mõmmi, taldrik, lusikas ja erinevad söögid. Kõik on hästi tugevast libedast papist. Seda muret pole, et saaks kuidagi pooleks murda neid vms. Täring on suur ja puidust. 

Maril läheb endal ka suu kohe pääää-ääääärani lahti, kui mõmmile midagi suhu pistab. “Aaaaapsti!” See vist siis on ampsti