õhtu Lyonis

Ma olen enne Viru Lyonis ainult paar korda käinud, aga söönud ei ole ma vist seal kunagi. Pigem olen niisama veinitamas või kohvi joomas käinud. Kuna eile pidin ma sinna minema järgmise nädala kaanelugu tegema, siis mõtlesin kaks kärbest ühe hoobiga tabada ja kutsusin peale intekat Kätu linna, et temaga natukene kahekesti istuda ja juttu puhuda. Arvestades, et ma olen nüüdseks kaks korda unes näinud, et Kätu sünnitab 20. märts, siis arvatavasti pikka pidu pole, enne kui ta uus kribulane välja kargab ja kahekesti tsillimised mõneks ajaks unustama peab. Samas siis saab beebit näppida, seega ootan seda kah!

Kes tähelepanelikult vaatab, näeb pildil ehtsat põhjust, miks üks inimene ei tohiks ise oma tukka lõikama hakata. Mis mul üle jääb, kui nüüd järgmised paar kuud käin sellise auguga tukas ringi.

Kätuga on alati tore juttu puhuda ja hea toidu kõrvale panna mõnus seltskond, siis juhtub see, et aeg lendab nagu rebane. Enne kui ma arugi sain, oli kell 11 saanud ja kohvik pandi kinni, mistõttu pidime me kodutee jalge alla võtma. Aga sellegipoolest tahaks sinna varsti tagasi minna – nii hea on süüa, ilma et sa selleks tunde kokkama peaks :D!

Muuseas, kui ma sinna jõudsin, siis klienditeenindaja ütles mulle, et mul on jube ilus kleit. Kahju, et ma tema nime tähele ei pannud, aga oli selline tore ja brünett tüdruk. Tahaks teda kohe vastu komplimenteerida!

Kahju, et see laud siin Kätu suurt kõhtu varjab, sest see oli ikka….suur! Te oleks pidanud nägema, kuidas ta seal omaette rüseles, et laua taha ära mahtuda ja siis jalad harkis seal söögi poole koogutas. Kõike väga naiselikult loomulikult!