kodukindlustuse püsiklient

Alles paar kuud tagasi juhtus selline tore lugu, et Mari lajatas mu kauni mäkkbuuki vastu maad ja kui ma juba suurest ahastusest juukseid peast välja kiskusin, meenutasid tublid lugejad mulle seda, et mul on ju kodukindlustus. Nõnda saigi, et ma pidin maksma omavastutuse ja veel natsa peale (sest osa kahjustustest olid ka mu enda tehtud ja varem, nagu näiteks juhe jne) ja saingi uue arvuti. Omavastutus on mul 90 eurot, mis on tunduvalt parem kui üle 1000 euro eest uus arvuti osta.

Küll ma olin õnnelik, et Swedpangas see mõnus kindlustus tehtud sai. Nüüd hakkab mul neist aga vaikselt päris kahju, sest ühe nädalavahetusega on Mari suutnud veel vara hävitada, tänu millele pean ma jälle kodukindlustuse ees lömitama. Esiteks juhtus neljapäeval selline tore lugu, et Mari krabas mu telefoni ja pani jooksu.

Peale seda, kui me vähendasime ta multikavaatamise pea nullini, on ta väga innukalt üritanud meie telefone kätte saada, sest ega laps loll pole. Ta teab küll, et seal sees on Masha ja karu! Kuna meie aga oma telefone suure hea meelega ei anna (eriti nüüd, kus mul uus iPhone on, sest eelmise viskas ta vastu maad ja pool selle ekraanist enam ei töötanud*), siis on ta aru saanud, et kui juba telefon kätte saada, on kõige arukam sellega lihtsalt minema joosta ja seda nii kiiresti, kui jalakesed võtavad.

Ma nägin küll, et ta diivani vahelt mu telefoni kätte sai, aga ma kirjutasin just arvutis meili ja seega trükkisin oma meili rahumeeli lõpuni ja alles siis hakkasin. Otsima, et kuhu see väänik põgenes. Ta tatsas mulle ise poolel teel vastu, käed küünarnukkideni läbimärjad ja minu telefon ka üsna niiske.

Vetsuuks oli lahti. Potikaas üleval. Prilllaud vett täis. Polnud raske aru saada, et Mari oli taaskord vetsus sobramas käinud. Kuna telefon siiski töötas ja otseselt ei tilkunud, siis ma eeldasin lihtsalt, et ju siis Mari oma märgade kätega telefoni näppis ja asi ants. Võtsin oma kalli telefoni suure kisa saatel tagasi (tema kisas, mitte mina:D) ja elasin oma elu rahulikult edasi. Telefon töötas ka kenasti ja mingit muret ma ei tundnud.

Järgmisel päeval tulin ma tööle ja kasutasin edukalt kuni lõunani oma telefoni, aga kui jõudis kätte aeg Värska poole kimada ja ma autosse istusin, lükkas telefon pildi tasku. Sain ta korra sisse lülitada, jälle pilt taskus. Teadsin et akut oli 100%, seega tundus see kõik väga imelik ja eilne veelugu ei tulnud mulle enne pähegi, kui ekraani alla kondentsioon (või mis iganes see on) kogunema hakkas.

Selge.

Surnud.

Esitasin autos Swedpangale kindlustustaotluse ja sõitsin Värskasse, mis muud. Vahepeal laenasin sõbranna telefoni, et näha mis Instamaailmas toimus, aga tegelikult pole selle telefonita elu kuigi hull, sest mulle nagunii ei meeldi kõnedele vastata