Manfred Kalmsten's Blog, page 5

Kirjandusosakond: "Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür"

"Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür"
Fantaasia, 2019
Koostaja: Eva Luts



Üldjoontes päris hea number. Võiks isegi öelda, et tugevam kui eelmise ja üleeelmise jutuvõistluse kogumikud, ehkki ka selles esines paar lugu mis mind täiesti külmaks jätsid. Üheks neist siis võidulugu ( No pole Jekimovit minu teetassis) ja "Esimene port", mis tundus olevat kirjutatud minust paarkümmend aastat noorematele ja oli üldse kuidagi....tuttavlik-igavlik. Võiduloo puhul ma vähemalt sain aru, et miks see võitis ja mis selle loo (mind külmaks jätnud) tugevused olid. "Esimese pordi" headus aga jäi mul tabamata. Aga olgu, oli siis oli. Muutis kogumikku vähemalt mitmekülgsemaks.

Isiklik Top-3 koos paari saatesõnaga:

1. Kell Rajasalu "Käilakuju" - Minu arust võiks see vabalt Stalkeri saada ja üldse ühe (minu poolt loetud) pareima Eesti ulmejutu tiitlit kanda, kui sel ainult natuke rohkem liha luudel oleks. Potentsiaali oli, aga suht... "kondine" kogu see värk.

2. Jaagup Mahkra "Riisirahvas" - Õnnitlen, kindel teine koht ka minu poolt. Meisterlikult kirja pandud ja ka väga hea lugu, mille lugesin ühe ropsuga läbi bussisõidu lugemisvaenulikes tingimustes ning mida isegi tobedavõitu paaritumisstseen (Samas, miks ka mitte?!) rikkuda ei suutnud.

3. Kadri Umbleja "Siis, kui nad tulid..." - Mulle üldse ei meeldi lause "ulmet oli vähe", kuna see on oma mõttelt idiootne. Lugu kas on ulme või ei ole ja tegelikult võiks iga loo kasvõi igasugu ulmeliste nipsasjakeste lisamisega.... kümme korda pikemaks, aga mitte ulmelisemaks kirjutada. Lihtsalt pikemaks, mitte ulmeparemaks. Imho.
Aga, nagu ikka, erand kinnitab reeglit ning kui selles loos oleks seda va mõttelendu (näiteks kasvõi liht-meditsiinialast) natuke rohkem olnud, siis oleksin nõus selle kohavõrra kõrgemale paigutama.


Ulmekirjanduse Baas
Goodreads

Kirjandusosakond: "Inetud luiged"

Mida teha ühiskonnas, kui alati on vihm ja enesesse sulgunud, aina sopastuv vaimueliit pendeldab enda mahamüümise ja veel rohkem sopastumise vahepeal.
Vehelda otsustes ja katsetes meenutada, mis oli see kaotatud läige ja sära.
 Selle leidmiseks veelgi klaase tõsta. 
Ja loota, et sünnib ime? 
Aga, imesid ju ei sünni. 
Võib-olla hoopis loota, et järgnev põlvkond tuleb parem: On ju targad, on ju virgad, aga näe - käituvad kuidagi imelikult. Isegi valesti. 
Teha neist paremad - kuidas? - kui isegi ei mäleta.  Ei vist, seega.
Ikkagi ime?


- Karm ja võimalik-et igivärske teos.




"Гадкие лебеди" 
Ulmekirjanduse Baas
Wikipedia

   

Kirjandusosakond: "Suur lõõsk"

Kogumik, milles on kaks pärlit. 
Kogumiku kroon, ehk postapo-teemane lühijutt "Tänavaliha" ja kõigile hea maitse piiridele sülgav ning lugejaskondlikku moraalitunnet mutta trampiv "Katkuaastate päevikud."
Ka kogumiku nimilugu, "Suur Lõõsk", oli meeldejääv, ent eelpoolaminitutest juba tunduvalt lahjem lugemispala.
Ülejäänutest ei suutnud ma paraku midagi arvata juba lugemise ajal, lugemise järel, ega ka mitte nüüd, ehk aastaid hiljem.

Üks neist kogumikest, mis jääb kahjuks riiulile tolmu koguma, kuna teistkordseks lugemiseks käsi naljalt ei tõuse.
Samas, ka nimetatud kaks(+1) lugu on omaette väärtus ja ... Mida nüüd ühelt kogumikult nii väga oodatagi. 
Väikestviisi õnnestumine ju seegi, kui igaüks midagigi leiab, eksole...


Hääled mujal:

Loterii
Ulmekirjanduse Baas
Goodreads