Manfred Kalmsten's Blog, page 2

Teelahkmel

Üldjoontes jõudsin ma eile järeldusele, et see, mis on toonud mind kirjanikuna siia ei vii mind enam edasi. Et ma ei hakka siin ütlema, mida ma arvan hetkel oma senisest loomingust, sest nagu mulle kinnitati on arvamused, ka minu arvamus, subjektiivsed. Aga mul on sellest kõrini. Kõrini sellest hillitsetud sitast mida ma tootnud olen ja ma olen täis tahtmist kirjutada midagi muud. Midagi uut. Midagi teistsugust. Midagi paremat.Ma ei taha enam sellist "jutustame hea loo" jama toota. Persse!

Ei, ma tahan kirjutada midagi mis põhjustaks verejookse. Midagi, mis ärgitaks mõtlema. Midagi mis jääks, mitte ei ununeks järgmiseks Estconiks.
Et sisuliselt leidsin ma end teelahkmel - kas kirjutada midagi muud või olla edasi sitt kirjanik. Ja kui mul on valida, kas olla sitt kirjanik või lihtsalt sitt, siis kardan, et ma pigem oleks lihtsalt sitt. Vist.
Seega, võtan mõningase pausi. Koondan mõtteid. Ehk tuleb, ehk saan hakkama ja kui mu järgmisel ilmuvad sulejooksud on samasugused, kui senised, siis teadke, et andsin alla ja jätkasin samas pasas püherdamist. Alistusin.
Kui aga ei siis - fakk hell! - ma sain hakkama.Edu mulle. -Side lõpp

Kirjandusosakond: Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused ja muud juttu

 


Alustuseks


Juba 2004 aastast korraldavad Eesti Ulmeühing ja Kirjastus Fantaasia ulmejuttude võistlust. Seekordne oli siis järjekorras kurat-teab-mitmes.
Ausõna, ei viitsi arvutada. 

žüriisse kuulusid sel korral Eva Luts, Laura Loolaid, Andri Riid, Häli Kivisild ja Tõnis Andreas Hallaste. Osales 59 tööd.

Ja põhjuseks miks see mu blogis kajastub see, et ka sel korral õnnestus mul skoorida kaheksas koht ( ja palju tugevama looga 21-28 koht) ja seda mitte ainuisikuliselt vaid jagatuna Lüüli Suuki ja Piret Freyga,


 
                           Poosemas Täheaegade ja Lüüli Suukiga

Asjast

Igal juhul on mu leebema otsa nordic-fantasy lugu "Igaviku väravale," mille läbivaks mõtteks on mineviku teadmiste tallel hoidmine ja vajadus selle järele, nüüd loetav ja saadav kogumikus "Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused" ja seda siis koos paljude teiste lugudega.
Kui head need on  sellest annan ka kindalsti siin blogis teada, aga esialgu olen lugenud paberilt üle vaid enda loo ja Lüüli Suuki "Vikatimehe." Nende kohta võin sega kindlalt öelda, et on head lood. Ausalt. Üks ühte moodi, teine teist moodi.
Ülejäänutega tutvumne on seega praegu käsil ja kõrvetada pole veel saanud.


Aga

Möla mölaks ja seega - hankige endale "Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused" kas siis kuskilt raamatukauplusest või ca kaks korda odavamalt Kirjastus Fantaasa kodulehelt, mis asub SIIN.


Mis veel

Suisel Estconil õnnestus mul skoorida oma viies ulmeauhind, Stalker, ja seda siis 
Parima  lühiromaani kategoorias oma "Täheraua saagaga," mille kohta leiab veidi rohkem infot  SIIN.

Lisaks tiksub KulKas ja ootab rahastust mu järjekordne jutukogu pealkirjaga "Götterdämmerung." Pöialdume ja/või närime küüsi, eks ole. Või võtame hoopis rahulikult. Las tiksub.

Võin oma esimese jutukoguga,"Raske vihm" (Info SIIN) võrreldes selle kohta öelda, et tegemist on kas just parema, aga kindlasti tasemelt ühtlasema kogumikuga, kuna koondab see lugusid aastatest 2021-2023, samas, kui 2020 ilmunud "Raske vihma" vanim lugu oli alustatud aastal 2007 ...

Igal juhul, kui Kulka on heatahtlikult naeratanud, siis räägin sellest lähemalt. 

Lisaks on mul nüüd Instagram profiil #manfredkalmsten , kus jagan enda loomega seonduvat infi. Ei mingeid kassipilte ja imalaid muusikavideoid, ausõna. Jälgige ja eks ma jälgin siis teid ka... 
Seniks aga .. 


 -Side lõpp

Manfred Kalmsten






                Poosemas Joel "Metsavana" Jansi ja Meelis Kraftiga ning meie vastvõidetud Stalkeritega

Kirjandusosakond: Veri mäletab

Lyyli Suuk
"Veri mäletab"
Esikaas: Sirje Papstel
Fotoait, 2022
192 lk-d



Alustuseks


Kui autorile ütlesin, et ma selle raamatu vastu huvi tunnen, siis ta hoiatas mind, et tegemist on naistekaga. Kena. Paraku, ei saa ma eriti täpselt aru, et mis asi on naistekas. "50 halli varjundit" pidavat olema naistekas. Kena. Enamuse, mu tuttavatest naistest, arvates on see varjundiraamat naeruväärselt halb või miski, mis tekitab õigustatult okserefleksi. 

Seega - naistekas on raamat, mis on naiste arust naeruväärselt halb või tekitab õigustatult okserefleksi?

Ok, tundub lihtne, aga ... aga ... aga ... Robin Hobb, ka tema raamatuid nimetatakse ju naistekateks? Kas need ka kedagi oksele ajavad?
Ok, mind, hästi natuke, sest need on enam-jaolt minu jaoks üliigavad lapsukesest maailmapäästjaks kujunemise lood ja ma vihkan selliseid, aga see on juba mu isiklik kala ja ei tohiks kedagi huvitada.

Aga, probleem, et ka minu enda "Kaarnalaulu" on nimetatud naistekaks ... Ohtlik jää, millel kõnnin ühesõnaga.

Igal juhul, selle pika sissejuhatuse mõte on rahuliku südamega kinnitada, et ehkki romaani "Veri mäletab" on nimetatud naistekaks, ei aja see oksele, ega ole ka naeruväärselt halb.
Kas just täpselt vastupidi, sellest kohe järgnevalt, aga enne veel natuke möla. Andestust, palun.

Nimelt vastasin ma autorile, et kui tegemist on raamatu/jutuga, mis on vähemalt keeleliselt hästi kirjutatud ja loo endaga on ka kõik korras, siis suudan ma lugeda enam-vähem ükskõik mida peale moodsa skandinaavia noir-porno ning Agatha Christie'like krimide.

Ja nii ongi ning seega,..


Asjast ....


... ehk siis raamat on kirjutatud nii minu, kui ka paljude teiste jaoks üsna vastuvõetamatus mina vormi olevikuvormis ja vaata sellega on tõesti nii, et kui autor suudab mind kohe alguses teksti külge kinnitada, siis OK. Ma kulgen kaasa, aga see on selline harvaesinev võimalus.

Kuna lugu algas sellega, et keegi daame põgenes kuhugi varjatud pühamusse ja see oli keeleliselt heal tasemel kirjutatud, siis konksu otsa ma just ei jäänud, aga kaasa libisemiseks sellest piisas.

Tegelikult piisas isegi selleks, et taluda lehekülgi (mälu järgi) 30-100, mille jooksul asetleidnud tegevuse kohta võiks öelda isegi, et "palju kära ei millestki," ainult et seda va kära ka polnud. Oli heal tasemel kirjutatud, kuid paraku mitte just kuigi huvitav tants mõlema peategelase abiellumise ümber. Koosnes see peamiselt mõtteuitudest ja tegelaste tegevusetusest.

Ok, vahepeal küll jahmerdati väljavalituste, võitlusõpetajate ning valitsusasjadega, aga tee mis tahad, see ei pääsenud mõjule ning see armastusliin kulges alguses suti liiga kiretult, Polnud nagu sädet, mille lõõmama löömist oodata ja ehkki mulle meeldib VÄGA kui tegelased mõtlevad, teeb küll küllale liiga küll.

Soovitan seega Suukil karmimat toimetajat või kriitilisema meelega testlugejaid kasutada, sest minimaalselt neljandiku sellest mõtteuitude pudrust ja kapsast oleks saanud ja olekski tulnud välja rookida. Et kuni tajutava piirina aitab tegelaste mõtete edasiandmine tegelaskujudele liha luudele kasvatada ja neid täieõiguslike homo sapiensidena esitada, aga ... jah, nagu öeldud  - küll teeb .... 

Veel ühe miinusena toon välja, et ehkki meile kirjeldati pühendunud põhjalikkusega neidsamu tundeid ja tundmusi, siis maailmakirjeldusi, miljöökirjeldusi jms jäi väheks.
Et ma tõesti ei mäleta, kas neid oli esimesel 30-l lehel rohkem, aga siis see mind veel ei häirinud.
Umbes leheküljed 30-100 ongi selle raamatut Achilleuse kand, sest ma mõtlesin sügavalt, et kuidas lootustandvale autorile võimalikult vähepatroniseerivalt selgitada lausete tempostamise põhi- ja algtõdesid, kuni ... 


Läks järsku huvitavaks


Kuskil leheküljel 100-115 ma juba avastasin, et lugu pole enam lihtsalt hea lauseseade ja rikkaliku sõnavara baasil kirja pandud miskisugusus, vaid on juba huvitav.
Peategelaste suhtesse oli siginenud kirge. Lausete tempo on olukorrale vastavalt kiirem või aeglasem. Dialoogid veenvad ja kuna tegelaste vaheldumine ka loomulikum, siis tundus, et autor on jõudnud lõpuks sinna, millest ta tegelikult tahtis jutustada.
Lugu edenes, maailm ja kogu elementalismi teema, mida kahjuks oli liiga vähe, sai endale mõtte ja üldse ... Viimased 50 lehekülge oli juba põnev.
Nii põnev, et lugesin tapvalt eredas laelambivalguses kuni lõpuni ja olekssee vaid ilma selle kuradi epiloogita lõppenud, siis mu käsi ei väärataks hinde andmisel, aga .... 


Kokkuvõtteks ....


.... Oli tegemist laheda, ehkki natuke liiga taustale jäänud omamaailma ja keeleliselt heal tasemel raamatuga, millel oli kahjuks liiga pikk käivitusperiood ja - sorry - aga minu jaoks ka äärmiselt halb epiloog, mis mõjus hästi kaasavedava proloogi vastandina.

Aga ok, pole(!) tegelikult minu või meie asi otsustada, kuidas autor on tahtnud oma lugu jutustada, vaid hinnata ja muljetada, kuidas see tal õnnestunud on. Ja ma ütleks, et kuna ma just lõpetasin, siis üldmulje oli rohkem kui postiivne.

Et hindaks seda viie punkti skaalal neljaga, aga ... Tänu sellele pikale veninud abiellumise ümber tiirlemisele ei taha nagu niisama nelja panna ning seega lisan, et see on tegelikult avansi korrras neljaks ümardatud 3,75.

Nagu ausalt, usun siiralt, et sellelt alasilt on veel kõvemat rauda tulemas, aga esialgu ... jäägu miinusega neli. Pika miinusega neli.


- Kalmsten, side lõpp

Jutuvõistusest, igavusest ja pohmaka tõttu suuremate emotsioonideta

Asjast


Ulmeühingu ja Kirjastus Fantaasia koostöös toimunud jutuvõistlus toimus siis mingi kurat teab mitmendat korda.

Lugusid läks teele kaks, millest üks, see parem lugu, maandus kuskil määramatul 20+ kohal ehk ei jõudnud teise vooru ja teisega skoorisin kolmanda kaheksanda koha läbi enda jutuvõitstlusel osalemiste ajaloo.

Rõõmustada - pigem mitte. Nutta - kah pole pointi, punktid ja kohad juba ammu langenud ja jagatud.
Pigem on mul sutike hea meel, et esikümnes oli nii mitu "tundmatut nime." See näitab jutuvõistluse olulisust võib-olla rohkem kui miski muu. Fight me!


Aga, see selleks. Tänud lähevad korraldajatele ja punktijagajatele ( mu klaver keeldub katusega z-i tegemast) ning mu testlugejatele ning loomulikult ka Atsule "Igaviku väravale" tehtud õigekirjastus-toimetustöö eest.

Fun factina läheb kirja, et olen võitnud Stalkeri kolme jutukale saadetud looga. Kaks neist siis kaheksanda koha ja üks ming 19-22 koha lugu. "Kaarnalaulu" kolmikusse kuuluv lugu "Aekadioni pärand" jäi ühe punktiga alla Belialsi jamaloole, aga see selleks. 

Eks näis, kuis järgmine aasta läheb. :D


Tulemused kah


(Koht, pealkiri, punktisumma, autor)1. Vennad nüüd kokku said! 36 Andrei Samoldin2. Kuningatütre vari 26 Tim Hornet3.-4. Mobilis in mobili 25 Jaagup Mahkra ja Joel Jans3.-4. 0,01% 25 Marek Liinev5. Ajastutruudus 24 Martin Leis6. Gurmee tee 17 Kristi Reisel7. Kullake 16 Karri Tiigisoon8.-10. Pööriöö 14 Piret Frey8.-10. Vikatimees 14 Lüüli Suuk8.-10. Igaviku väravale 14 Manfred Kalmsten


P.S. Foto ja auto by Metsavana

Lugu ja tegu: Götterdämmerung - Jumalate Hukk

Alustuseks 

.... ehk annan teada, et mu uus ja minu tavapärases mõõtkavas ikka ülilühilugu avaldus siis tuliuues Reaktoris ja loomulikult täiesti tasuta ja igasuguse reklaamivabana lugemiseks nagu kogu ülejäänud ajakirigi. Lugeda saab seda lugu siis SIIT.

Loost ...

...ehk ärgnevat teksti võtta, kui autori ees- või muidusõna.

Tunnistan ausalt, et minu algne idee oli kirjutada üks n-ö. põhjala western, ehk segu 19 sajandi Eestist ja siin askeldavatest karmidest jumalatest ning muudest ringi paterdavatest monströössustest. Aga juhtus nagu ikka, ehk siis tahtsin parimat, aga hälbisin nagu alati ning juba üsna alguses muteerus lugu mu peas nii põhjalikult, et kella üheksa ajal õhtul lihtsakoelise northsternina alanud tekst oli kella viieks hommikul muutunud milleksksi hoopis paremaks ja sügavamaks. 

Probleem, mille ma mõni päev hiljem tuvastasin seisneski selles, et lugu oli nii-öelda nii sügav, et ma ise ei suutnud enam täpselt aru saada, et mida ja fakki ning kas üldse, eks ole. Niisiis, esimese asjana kaotasin sügavuse ja asendasin sisuga. Siis struktueerisin ümber, andsin lonkavale loogikale kargu, mudisin veel siit ja sealt ning sidusin meelevaldselt kokku seotud seosed päris seosteks ning jäin ja olen tulemusega sigarahul.

Ja nagu mulle kombeks, ei oska ma tulemust muud moodi žanriliselt liigitada, kui paigutada see järjekordselt nordic-fantasy nimelisse paljuütlevasse kastikesse. Aga olgu, see selleks, ehk - loetagu Reaktorist ja Reaktorit!

Plaan ...


...et lugu sai küll äge ja puha, aga paraku kohtusin ma ühe oma testlugejaga, kes teatas mulle tere asemel ja hilinenud tagasisidestusena kohe ning resoluutselt, et: "See liin seal ei tööta! Pole usutav!"
Kliinilise hälvikuna kohmasin vastuseks midagi stiilis, et "Noh-jah, aga paremini vist ei saagi, sest põhjused." ja lisasin lõppu: " ... aga ma ei välista, et ma selle pikemaks kirjutan."

Ja kui õlled joodud, siis astusin ma kodu poole ning juba Reaktori postkasti suunas teele saadetud lugu hakkas mu peas uuesti elama. Eellugu muutus värvikamaks, kesklugu väändus ja määndus teistsuguseks ja tekkis ka uus lõpp ja veel ühtteist ning kogu mu puhkus läks põhimõtteliselt lamatisteohtu trotsides klavituuri klõbistamise alla. 

Selle tulemusena on siis valmimisjärgus julmalt põhjala mütoloogiaga mängiv ja omavahel kisklevate mütoloogiliste peletistega täidetud lühitromaan.
Ei, see ei ole see sama lugu pikemalt välja kirjutatuna, ehkki suuremaid ja väiksemaid kokkulangevusi on, vaid ikkagi midagi uut ja ilmub see siis mingil kujul kunagi ja kusagil. 


Varia

Ülaoleva pildikese valmimiseks piitsutas Metsavana oma uut suurt sõpra, MidJourneyt, aga kuna MidJourney on veel suti tuutu, siis pidi korraks sekkuma veel Eero Viljandist, kes Sleipnirile puuduolevad jalad külge kleepis. Tänud ja õlled teile. 
Alumise pildi autor on samuti MidJourney, kes arvas, et laua taga istuv kaabuga mees ja laual lebav revolver peaks pildil välja nägema kuidagi niimoodi.

Ja kuna üks testlugeja ütles, et mu loo fiil on sama, mis alloleval videol ning ma ise seda seetõttu terve loo viimistlemise aja non-stopina kuulasin, siis jagan ka seda.



- Kalmsten, side lõpp.

«Бурштинове сяйво» ehk «Merevaiguvalgus. Eesti ulmejuttude antoloogia»

 

Kurjad keeled sosistavad ja teadlikumad meeled teavad, et trükki on minemas (või juba läinud?) Ukraina keelne Eesti ulmejuttude antoloogia "Merevaiguvalgus...".

Ilmutajate ritta kuuluvad kirjastus Vydavnytstvo, Kirjastus Viiking, Eesti Kultuurkapital ja ilmub see koostöös Eesti saatkonna, Eesti välisministeeriumi ja võib olla veel kellegi või millegiga. Kõike ei jõua ju teada ning ma pole kunagi väitnud, et kvaliteetajakirjandust pakun. Seega see selleks ning nagu ma aru saan on nüüdseks teie peades tekkinud õigustatud küsimus, et Eesti ulme Eesti ulmeks, aga miks selline info mu blogis kajastub?

Põhjus on lihtne - antoloogias ilmub ka mu 2013 aasta trükidebüüt, ehk lugu "Põgeneda Rottidelinnast..." mille on tõlkinud Irena Peterson. Ja kuna kellegile ei tohiks üllatusena tulla, et ma uudishimulik ja peast soe olen, siis võin vast öelda, et lugesin selle Google translatoriga Ukraina - Inglise tõlkes läbi ja jäin loo tõlkega väga rahule, sest atmosfäär ja kõik mis vaja oli täiesti paigas ning minupoolt eeldatud kitsaskohad polnud üldse kitsaskohtadena välja kukkunud.

Ja jumala eest kallid tõlkijad, ärge nüüd vihastage! Ma ei üritagi väita, et see oleks mingi eriti õige viis tõlkekvaliteedi hindamiseks. Ei, lihtsalt, mingit pilti ma tahtsin ja mingi pildi ma sain. Rahulolu.

Igal juhul, nagu ka allolevast sisukorrast näha, on lugu väga heas seltskonnas ning seega -  pöialdume ja ootame.

Lisan veel olulise infona, et antoloogia koostajaks oli Raul Sulbi, illustreeris muidugi meie oma kodumaine esiliiga ehk Liis Roden ja tõlkekoondisesse kuulusid: Irena Peterson, Sofia Bregman, Katerina Novak, Evgenia Starodub. 

Lugu "Põgeneda Rottidelinnast..." on ilmunud ka minu esikkogus "Raske vihm," millest pajatan natuke SIIN ja SIIN ning lisaks ka kogumikus "Täheaeg 12 - Musta Roosi Vennaskond."

Kel huvi kogu projekti toetada, siis raamatut saab ettetellida kirjastuse kodulehelt, mis asub SIIN

Arvustusi loole "Põgeneda Rottidelinnast" saab lugeda ka Ulmekirjanduse Baasist..


- Kalmsten, side lõpp


Sisukord:

Raul Sulbi: Eesti ulme 150 aastat (eessõna)Veiko Belials: Häilitud puu (2021)Indrek Hargla: Raudhammas (2010)Siim Veskimees: Merevaiguvalgus (2004)Heinrich Weinberg: Patrioot (2019)Mann Loper: «See linn on meile kalliks maksma läinud...» (2017)Maniakkide Tänav: Ajudega töötajad (2011)Jaagup Mahkra: Šeikide maal (2023)Manfred Kalmsten: Põgeneda rottidelinnast… (2013)Joel Jans, Veiko Belials: Neli kohta peale koma (2016)Meelis Friedenthal: Kõik äratatakse ellu (2020) 

«Бурштинове сяйво», ehk «Merevaiguvalgus. Eesti ulmejuttude antoloogia»

 

Kurjad keeled sosistavad ja teadlikumad meeled teavad, et trükki on minemas (või juba läinud?) Ukraina keelne Eesti ulmejuttude antoloogia "Merevaiguvalgus...".

Ilmutajate ritta kuuluvad kirjastus Vydavnytstvo, Kirjastus Viiking, Eesti Kultuurkapital ja ilmub see koostöös Eesti saatkonna, Eesti välisministeeriumi ja võib olla veel kellegi või millegiga. Kõike ei jõua ju teada ning ma pole kunagi väitnud, et kvaliteetajakirjandust pakun. Seega see selleks ning nagu ma aru saan on nüüdseks teie peades tekkinud õigustatud küsimus, et Eesti ulme Eesti ulmeks, aga miks selline info mu blogis kajastub?

Põhjus on lihtne - antoloogias ilmub ka mu 2013 aasta trükidebüüt, ehk lugu "Põgeneda Rottidelinnast..." mille on tõlkinud Irena Peterson. Ja kuna kellegile ei tohiks üllatusena tulla, et ma uudishimulik ja peast soe olen, siis võin vast öelda, et lugesin selle Google translatoriga Ukraina - Inglise tõlkes läbi ja jäin loo tõlkega väga rahule, sest atmosfäär ja kõik mis vaja oli täiesti paigas ning minupoolt eeldatud kitsaskohad polnud üldse kitsaskohtadena välja kukkunud.

Ja jumala eest kallid tõlkijad, ärge nüüd vihastage! Ma ei üritagi väita, et see oleks mingi eriti õige viis tõlkekvaliteedi hindamiseks. Ei, lihtsalt, mingit pilti ma tahtsin ja mingi pildi ma sain. Rahulolu.

Igal juhul, nagu ka allolevast sisukorrast näha, on lugu väga heas seltskonnas ning seega -  pöialdume ja ootame.

Lisan veel olulise infona, et antoloogia koostajaks oli Raul Sulbi, illustreeris muidugi meie oma kodumaine esiliiga ehk Liis Roden ja tõlkekoondisesse kuulusid: Irena Peterson, Sofia Bregman, Katerina Novak, Evgenia Starodub. 

Lugu "Põgeneda Rottidelinnast..." on ilmunud ka minu esikkogus "Raske vihm," millest pajatan natuke SIIN ja SIIN ning lisaks ka kogumikus "Täheaeg 12 - Musta Roosi Vennaskond."

Kel huvi kogu projekti toetada, siis raamatut saab ettetellida kirjatuse kodulehelt, mis asub SIIN

Arvustusi loole "Põgeneda Rottidelinnast" saab lugeda ka Ulmekirjanduse Baasist..


- Kalmsten, side lõpp


Sisukord:

Raul Sulbi: Eesti ulme 150 aastat (eessõna)Veiko Belials: Häilitud puu (2021)Indrek Hargla: Raudhammas (2010)Siim Veskimees: Merevaiguvalgus (2004)Heinrich Weinberg: Patrioot (2019)Mann Loper: «See linn on meile kalliks maksma läinud...» (2017)Maniakkide Tänav: Ajudega töötajad (2011)Jaagup Mahkra: Šeikide maal (2023)Manfred Kalmsten: Põgeneda rottidelinnast… (2013)Joel Jans, Veiko Belials: Neli kohta peale koma (2016)Meelis Friedenthal: Kõik äratatakse ellu (2020) 

«Бурштинове сяйво», ehk "Merevaiguvalgus. Eesti ulmejuttude antoloogia

 

Kurjad keeled sosistavad ja teadlikumad meeled teavad, et trükki on minemas (või juba läinud?) Ukraina keelne Eesti ulmejuttude antoloogia "Merevaiguvalgus...".

Ilmutajate ritta kuuluvad kirjastus Vydavnytstvo, Kirjastus Viiking, Eesti Kultuurkapital ja ilmub see koostöös Eesti saatkonna, Eesti välisministeeriumi ja võib olla veel kellegi või millegiga. Kõike ei jõua ju teada ning ma pole kunagi väitnud, et kvaliteetajakirjandust pakun. Seega see selleks ning nagu ma aru saan on nüüdseks teie peades tekkinud õigustatud küsimus, et Eesti ulme Eesti ulmeks, aga miks selline info mu blogis kajastub?

Põhjus on lihtne - antoloogias ilmub ka mu 2013 aasta trükidebüüt, ehk lugu "Põgeneda Rottidelinnast..." mille on tõlkinud Irena Peterson. Ja kuna kellegile ei tohiks üllatusena tulla, et ma uudishimulik ja peast soe olen, siis võin vast öelda, et lugesin selle Google translatoriga Ukraina - Inglise tõlkes läbi ja jäin loo tõlkega väga rahule, sest atmosfäär ja kõik mis vaja oli täiesti paigas ning minupoolt eeldatud kitsaskohad polnud üldse kitsaskohtadena välja kukkunud.

Ja jumala eest kallid tõlkijad, ärge nüüd vihastage! Ma ei üritagi väita, et see oleks mingi eriti õige viis tõlkekvaliteedi hindamiseks. Ei, lihtsalt, mingit pilti ma tahtsin ja mingi pildi ma sain. Rahulolu.

Igal juhul, nagu ka allolevast sisukorrast näha, on lugu väga heas seltskonnas ning seega -  pöialdume ja ootame.

Lisan veel olulise infona, et antoloogia koostajaks oli Raul Sulbi, illustreeris muidugi meie oma kodumaine esiliiga ehk Liis Roden ja tõlkekoondisesse kuulusid: Irena Peterson, Sofia Bregman, Katerina Novak, Evgenia Starodub. 

Lugu "Põgeneda Rottidelinnast..." on ilmunud ka minu esikkogus "Raske vihm," millest pajatan natuke SIIN ja SIIN ning lisaks ka kogumikus "Täheaeg 12 - Musta Roosi Vennaskond."

Kel huvi kogu projekti toetada, siis raamatut saab ettetellida kirjatuse kodulehelt, mis asub SIIN

Arvustusi loole "Põgeneda Rottidelinnast" saab lugeda ka Ulmekirjanduse Baasist..


- Kalmsten, side lõpp


Sisukord:

Raul Sulbi: Eesti ulme 150 aastat (eessõna)Veiko Belials: Häilitud puu (2021)Indrek Hargla: Raudhammas (2010)Siim Veskimees: Merevaiguvalgus (2004)Heinrich Weinberg: Patrioot (2019)Mann Loper: «See linn on meile kalliks maksma läinud...» (2017)Maniakkide Tänav: Ajudega töötajad (2011)Jaagup Mahkra: Šeikide maal (2023)Manfred Kalmsten: Põgeneda rottidelinnast… (2013)Joel Jans, Veiko Belials: Neli kohta peale koma (2016)Meelis Friedenthal: Kõik äratatakse ellu (2020) 

Kirjandusosakond: Musträstas

"Musträstas," Maarit Leijon
Tõlkinud: Arvi Nikkarev
Esikaas ja illustratsioonid: Meelis Krošetskin
Kirjastus: Skarabeus, 2022
284 lk-d





Alustuseks


" OOOOOO...." tahaks ma öelda ja venitada selle oo-tamise nii pikaks, et terve ekraan seda täis oleks, aga ... annaks see edasi tegelikku emotsiooni? Mu vaimustust? Üldse midagi peale ilmselge vihje järjekordsele meeltesegadushoole?
Vaevalt, eks ole. Või kui siis aint seda va viimast - meeltesegadust.
Seega, jätame, piirdume juba ülal kirjapandud kuue o-ga ja katsume asja natuke mõistlikumas vormis edasi anda.


Üldiselt


Esiteks, mu senine kogemus Soome ulmega piirdus ühe kogumiku ja ühe romaaniga. Romaan mulle enam-vähem meeldis, aga jutukogu kergitas küll enesehinnagut, mõttes, et kui see on parim, mis Soomel pakkuda on, siis on sealse ulme näolt tegemist küll kohaliku ulme suurema venna, ent sellise ... äbarikumat tüüpi suurema vennaga. Sellise, kelle peale heatahtliku põlgusega ülalt alla vaadata. Vat nii... 

Ja nüüd tuli siis keegi Maarit Leijon, kes elab ja kirjutab Soomes ja virutas asjad hoobilt pahupidi, sest teist nii head kogumikku pole ma aastaid lugenud. Nagu ausalt. Lood on kõik erinevad, ent klapivad üksteisega ja sulanduvad kokku üheks pikaks verest, hirmust, valust ja/või spermahõngulisusest täidetud lugemiselamuseks ja kui viimane lugu otsa saab, siis...
Siis on siiralt kahju, et läbi sai.

Juba esimese loo peategelanna juhatab sisse ka järgmiste lugude peategelas-tšikid, kes on sellised ... katkised, omade traumade ja agendadega.
Aga samas, vähemalt minu jaoks nii mõistetavad kui ka kaasaelatavad. Sellele lisaks on neil üks ühine nimetaja - nad on, raisk, huvitavad. Ühegi puhul ei teki hetkekski mõtet, et tema eesmärk ei morjenda mind vähimalgi määral, ei, autor oskab lugejat tegelase külge naelutada ja mingit lahtirappumist lugude pööretes ei toimu. Esmaklassiline.


Lugudest, aga lühidalt


Südametu - Vampiirižanris midagi vähegi uut ja huvitavat kirjutada on raske. Tean, sest olen seda ise korra üritanud (ja vist isegi õnnestunud) ja Leijon saab sellega samuti hakkama. Ei mingeid etteheiteid ja tegemist ei ole üldse kogumiku tugevaima tekstiga! 

Öö - hämar ja põnev, valus ja hirmus ning see lugu oli see hetk, mil tajusin täie kindlusega, et olen selle raamatu näol sattunud kullasoonele.

Must vürst - Geniaalne. Lahe tegevuskeskkond, omalaadsed tegelaskollid ja näpuotsaga ajalugu ning kulbiga seksi, vägivalda ja draamat. Minu lugu number üks.

Viimane sangar -  Ei saa öelda, et võmmitööromantika päris minu pärusmaa oleks ja seda eksootilist idanaabrireaalsust ja ühiskondlikku hoolimatust mäletan ma veel 90-e aastate Tallinnastki. Soomlasele vbla erutav, minu jaoks.... midagi muud. Ütleme nii, et lugu kiskus mind pidevalt tagasi oma noorpõlve hämarate radade poole. Mitte, et ma telepaat, politseinik või organitöötaja oleks olnud, ei, lihtsalt ... atmosfäär ja üleüldise minnalaskmise hõng olid niivõrd tugevad. 
Tegemist ongi minu hinnangul paremuselt teise looga selles kogumikus.

Musträstas - Ajaloolise ainesega ja kogumiku nimilugu, mis oli minu hinnangul kogumiku nõrgim. Mitte, et kaasa poleks tõmmanud või külmaks oleks jätnud, ei, kordan, selliseid lugusid siin raamatus polegi. Lihtsalt, oli väga hea, aga mitte nii hea kui eelnevad. 


Lõpetuseks

Lõpetuseks tõden, et alguses sai nii palju jahvatatud, et mul polegi lõpetuseks midagi öelda. Seega...

 
- Kalmsten, side lõpp

"Täheraua saaga" lahkamisaruanded ja natuke muud juttu

 

Niisiis, praeguseks on minu viimane võsuke, nimega "Täheraua saaga" (olen kirjutanud sellest natuke SIIN) juba  jupimat aega  raamatupoodide riiulitel laiutanud ning inimeste kodusesse seigelnud ja seega aeg väikeseks kokkuvõtteks.

Esimese asjana tuleb tunnistada, et lühijtutustusest "Valrafn" lühiromaaniks kosunud "Täheraua saaga" on üllatavalt hästi vastu võetud. Seda kohe päris ausalt. Pidasin seda lootusetult niššikraamiks, milleni tuleb lugejaid kättpidi vedada ja seejärel nende pettumust väljendavas reaktsioonis omakorda pettuda. Fun fact on muidugi see, et täpsemalt seda nišši määratleda ei suuda ma siiani... 

Aga ei, hinded ja muljed siit ja sealt hoopis kinnitavad, et see saagade ja muinasjuttude pool piidlev ja neile autori poolt ette ja taha kummardusi tegev kirjatükk läheb inimestele korda ja peale küll ning seega võtan endale meelevaldse õiguse noppida siia mõned katked raamatule kirjutatud arvustustest.

Lisan, etteruttavalt ja rahustuseks, et noppisin välja ainult avalikest blogidest jms pärist arvustused. Kinniste gruppide postid ja omavahel öeldud kraam jääb puhtal sinna kuhu see kuulub, ehk siis kinnistesse gruppidesse ja omavahelisusesse.

Ent see pole veel kõik -  kuna Täheraua Tartu kirjanike maja esitlusel tehtud video läks 13-le reedele omaselt pekki, siis jagan hoopis mitteametlikul esitlusel tehtud videomaterjali, kus minu küsitlejaks on Kääramees ja kus tuleb natuke juttu nii saagadest, "Täheraua saagast" ja ka paar sõna minu edasistest plaanidest.


                         

Videosalvestus Ulmeklubi "Bolgraavia" ja Era-Kultuuriklubi "Moldaavia" koostöös toimunud "Täheraua saaga" mitteametliku esitluse intervjuust.


Kordamine on tarkuse ema, ehk siis sisututvustus:


Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit...
Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud...
Ning nende ema, kes peab kesk sügistalvist metsa langetama otsuseid, mida ükski ema kunagi langetama ei peaks...
Kaks taprit, mis otsivad enda õiget omanikku ning ajavad tülli vennad ja õe...
Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, mille niite tõmbavad isekeskis jumalded, kes pole inimestest paremad...



Lahkamine:


Loterii (kolm): "Autor on taas sepistanud loo, millega paneb küllap proovile õige mitme lugeja meelerahu." Goodreads (Seili): "Igatahes kes ei karda verd, intriige ja noh igat masti erootilisi stseenikesi siis andke tuld! Väga selline ma ütleks teistmoodi ja värskendav vahelugemine tavapärasele."

Reaktor (Elar Haljas):  "Suhteliselt õhukesse raamatusse mahub nii omanäolist maailmaloomet, õdede-vendade vahelisi arveteklaarimisi kui ka hulgaliselt muid huvitavaid seiku."

Loterii (Väga väga naine): "Väga omamoodi raamat. Ma ei ole vähe lugenud, ausalt, ent ma ei mäleta, et midagi samasugust ette oleks tulnud." 

Tilda ja Tarkanid (Tilda): "Eraldi kiidaks kompositsiooni, see jäi Kalmsteni puhul silma juba „Kaarnalaulus“. Eesõna, proloog, epiloog ja järelsõna ja kõik täiesti omal kohal ja põhjendatud – igaüks seda juba ei oska. Loo ülesehitusega on vaeva nähtus, lineaarsus on lõhutud, loo erinevad osad on paigutatud nii, et liiga kiiresti ei selgu mitte midagi, koguaeg on põnev, põnev."

Goodreads (Jaagup Mahkra): "Lugesin kahe ja poole tunniga läbi. Igati suupärane amps, vanade saagade hõngu oli tõesti tunda. "

Bukahooliku märkmed: "Samas pean tunnustama maailma ja et autor on vaevunud uusi sõnu ja nimesid välja mõtlema."

Pärdikute Päevaraamat (Rents): "Läheksin suisa nii kaugele, et ütleksin, et struktuuriliselt on see minu jaoks kindlasti tema parim lugu, ülesehitus oli hästi paigas, nii et lugu jooksis äärmiselt sujuvalt.
"
Lugemisoovituste blog (Tiina Sulg): "Kui otsida lugemiseks midagi helget ja lõbusat, siis see ei ole see raamat. Aga kui lugemissooviks on midagi, mis urgitseb inimloomuse ja saatuste kallal ja seda hoogsalt, seikluslikult ja liigseid sõnu raiskamata, siis on see õige raamat."

Reaktor (Kalver Tamm): "Olen ka varasemalt Manfredi tekstidest kirjutades ära märkinud tunnet, et teda köidavad pigem ideed, miktte nende pikk ja põhjalik lahtikirjutamine. Maailm tema enda peas on suur ja lai ning paari täpselt sihitud lausega visandab ta selle maailma ka paberile."

Goodreads (Astra Schults):  "Kuna ma pole Skandinaavia saagasid lugenud, meenutas see teos mulle enim “Iidsete aegade lugusid”.

Tallinna keskraamatukogu blogi (Reet Ojasoo):  "Raamat on õhtuseks, pimedaks ja külmaks ajaks ülipõnev lugemine, pisut õudne ja müstiline. See sobib kõigile neile, keda köidavad põhjamaiste müütide ja legendide stiilis jutustused." 

Kirjanduslik päevaraamat (Oskar Helde): "Täheraua saaga" ei ole kindlasti kõigile Põhjala saagade, ulmekirjanduse või viikingite sõpradele. Sul peab olema päris kindel maitse ning verd ei tohi sa kohe üldse karta. Aga kui sa tunned, et see võiks olla midagi sinule, siis Langenutemaa valitsejanna, juba ootab sind, et sulle oma lugu rääkida."

Mööda Netti (Ingvar Sedman)  "Et juba esimestel lehekülgedel voolab verd ja purskub seemnevedelikku, tähendab, et vagatesmist ja lihasuretamist ei tasu siit raamatust otsida. Küll aga leiab siit saatusele julget vastuhakku ja pööraseid elutee käänakuid." 

Goodreads (Tõnis Hallaste):"Ent loo tugevused on jätkuvalt need, mis panevad autorist mõtlema kui huvitavate juttude garantiist. Kui mõtlen Kalmsten, mõtlen: kvaliteet meie ulmes."



Lõpetuseks:


 - Et siis nii on lood ja minu siiras tänu kõigile, kes on vaevunud lugema või veel enam, oma mõtteid kirjasõnaks raiuma. Lisatänud lähevad hõumidele ja ansamblitele Falkenbach ja Otyg, kellede muusika saatel ma nii "Valrafni" kui "Täheraua saaga" paberisse raiusin. Tähh.


- Side lõpp, Kalmsten



Ülaoleva sisupildi autoriks Liis Roden ja aloleva esikaanepildi autoriks Meelis Krošetskin:


Bio:


"Täheraua saaga," Manfred Kalmsten 

Kirjastaja: Kirjastus Fantaasia (2022)

Sari: Orpheuse Raamatukogu

Toimetaja: Kati Metsaots

Toetas Eesti Kultuurkapital.