Manfred Kalmsten's Blog, page 3

Kirjandusosakond: Muinaskuningas

                                   

Maniakkide Tänav "Muinaskuningas"
Kirjastus: Lummur, 2022
Toimetaja: Külliki Kask
Illustratsioonid: Meelis Krošetskin
192 lk



Alustuseks


Mul on siiras huvi kodumaise kangelasfantaasia vastu ja seetõttu jõudis ka „Muinaskuningas“ mu lugemislauale eelisjärjekorras. Tunnistan kohe ausalt ära, et ma pole suurem asi ManT-i loomingu fänn, aga nii umbes kord nelja-viie aasta tagant annan ma ta loomele jälle ühe võimaluse, et ehk on hea.
No ei olnud ka seekord või õigemini – seal oli lugu, mis oleks ideaalselt töötanud lühijutu-lühijutustusena. Et lugu jätta üldjoontes samaks, aga kaks kolmandiku kogu võitlusmöllust, ja sellest see raamat 90% ulatuses koosnebki,  oleks tulnud käeseljaga üle lauaääre pühkida ja allesjäänust pool enne avaldamist välja rookida. Et kõik need kõnglased ja käojaanid ning kurakäe toonekured – neid oli tüütult ja mõttetult liiga palju ning enamgi veel.
Aga katsume, oki, lõhestagemgi juuksekarvu...


Miinustest


*Raamat on taotluslikult kirja pandud sellises,  eelmise vabariigi muinasajavõitluskirjandusele sarnanevas stiilis, ja antagu mulle andeks aga ma ei saa selle vajalikkusest aru. See ei anna ju edasi 1000 aasta tagust pseudo-muinasaega?
Mitte vähimalgi määral. Pigem tekitas küsimuse, et kas kirjakeele arenemine on siis tõesti nii halb nähtus, et seda igal võimalusel ignoreerima peab. Et must valesti aru ei saadaks – mõni arhailine väljend siin ja teine seal oleks igate vinge ja sobiv olnud, aga igasugu unarsõnadega ülekülvatud tekst oli parimal juhul kohutavalt tüütu lugemine. Eriti dialoogid, mis manasid silme ette eidekesed kuskil Võromaa laadapäeval.

*Võimetest ka. Peategelane Hüüp on haldjavahetis ja seetõttu omab ta ka erivõimeid ja maailm kus tegevus toimub vajab ka erikohtlemist – olgu siis tegemist soo (Soost hiljem eraldi!) või hiiega. Lihtsalt, kogu seda mälli oli liiga palju ja selle suure kulbiga lugejale serveerimine oli sooritatud hindele halb. Lihtsalt, mul oli sest vanaaja supermehest kõrini juba enne kui raamatu esimene neljandik kätte jõudis ning paar korda oli mul tõsine(!) tahtmine raamat vastu seina visata ning lugemine katki jätta.  Sama teema oli igasugu odade hingede, umbluuluu kontide, surnuvarjude ja muude ohrviandidega, mida igal sammul kuskile külvama pidi. Küll teeb küllale liiga küll, ausõna.

*Lugu ise oli laias laastus üks otsatu möll, kus autor üritas punnitada et iga järgnev madin oleks veel võllim kui eelmine, aga läks nagu kohe alguses põhja vajutatud gaasipedaaliga ikka reeglina(!) läheb, ehk siis kui alguses veel kuidagi oli, siis mida edasi, seda tüütum kogu see aina enam ja enam arvutimängu ümberjutustusele sarnanev kemplemine oli. Seda hetkeni, mil ma enam ei üritanudki seda sarnasust eirata või siis sellest mööda vaadata.

*Parravana või mis-tand-oligi. Et sellel kollil oleks võinud natuke rohkem lugu olla, kuna kahtlused tema motiivides tekkisid mul juba alguses ning samuti moodustas ta koos sooga selle tandemi, mis mind raamatust vaat et väevõimuga läbi viis.


*Niigi pinnapelasete tegelaste vaat et aseksuaalsus. Ausalt, nagu kui korraks murueide embamine  välja arvata, siis oli kogu tegelaste seksuaalsus asendatud tahtmisega kellelegi molli kütta, ohvreid tuua või varandust kokku ajada. No ei ole usutav. Mkm.
Ma ei ütle, et kogu aeg peab mingi tahaajamine olema, aga viide siin või seal, või vihje sinna või tänna... Kuluks ära.
Saati kui arvestada, et ManT on kirjutanud Erektorisse väga-väga laheda fantasy-porri „Kuidas vabaneda kassinahast?“ Loetagu parem seda, see on hea.


Pluss

*SOO! Põmst oleks kogu suurem fantasy-möll võinudki piirduda laias laastus sooga, sest selle ja Soovanaga seonduv oli tõesti lahe ja nagu ma juba ütlesin – oleks tegemist olnud lühivormiga, oleks see ilusti kogu loo ära täitnud.


Lõpetuseks

On juba varemgi öeldud, et ManT-i tegelastele meeldib ettejuhtuvaid olukordi mustkunstniku kombel ja  vajalikul hetkel torukübarast jäneseid välja tõmmates lahendada ning see ei ole tegelikult hea lähenemine.  Loo alguskolmandik võiks(!) seada siiski maailmale mingid piirid, et mis asjad on võimalikud ja oodatavalt ootamatud ja mis asjad mitte. ManT sellest mõttes lugu ei pea ja seega saan nüüd jälle neli-viis aastat
rahulikult oodata, enne kui veel mõne tema üllitise kätte võtan.


Kas ma soovitaks seda lugeda:

Lihtsalt paljulugeval inimesel – Mitte nii väga. Liiga arvutimäng.
Fantasy-fännil - Vabalt, kas või juba selle mainitud soo pärast. Aga, suhtuda juba ette reservatsioonidega.
ManT’i loomingu fännil – Kindlasti! Tüüpiline Maniakkide Tänav oma heas  ja halvas 

Kirjandusosakond: Täheraua saaga

                                   
"Kalmstenil on õnnestunud väga hästi jäljendada viikingisaagade igavust"

- Raul Sulbi,  Õlleministeeriumis, aastal 2022


Ehk siis...


Nii, raske südamega annan teada, et minult on taas midagi ilmumas. Ehk siis järgnev on häbitu promo ja ma palun seda just sellisena võtta.
Raamatu ilmutajaks on kirjastus Fantaasia, sarjaks on Raul Sulbi kureeritud "Orpheuse raamatukogu," ülaloleva esikaanepildi tegi Meelis Krošetskin ja illustreerib seekord Liis Roden.
Ilmuma peaks see veel sel aastal nii et ... varuge veel natuke kannatust.



Jaagup Mahkra: "Minu arust pole mõtet üritada kirjutada uut "Sõrmuste isandat."
Kalmsten: "Ma üritangi kirjutada paremat "Murtud mõõka." 

- Dialoogikatke Õlleministeeriumi eest, 2022


Misasi siis...


Nime "Täheraua saaga" kandva kurja ja põhjamaise lühiromaani näol on siis tegemist minu aupakliku kummardusega põhjala saagadele, müütidele ja muinasjuttudele. Olen nimetatute, eriti esimeste, suur austaja olnud maast madalast ja õnneks on mul ka väga hea sõber, kes seda vaimustust jagab. Jah, Kääramees, jutt käib sinust.
Igal juhul tuligi mul kuskil 2021 aasta lõpul idee kirjutada midagi peamiselt mulle ja juba mainitud isikule.
Et lihtsalt, selline, peamiselt siseringile mõeldud ja saagasid jäljendavas stiilis mõeldud lugu, mille tulemusel sündis siinolevast veid enam kui kaks korda lühem lühijutustus „Valrafn“.
Juhtus aga see, et lugu hakkas mulle tohutult meeldima ja ma leidsin, et see oleks väärt laiemat auditoorimit, kui lihtsalt mina või minu siseringi inimesed ning kuna testlugejate tagasiside oli ka ootamatult positiivne, siis leidsin, et OK, ma mudin seda pisut. Et toon sisse rohkem enda käekirja, paar kõrvaltegelasliini ja kirjutan seda üldse pisut n-ö. ilukirjanduslikumaks.

Aga teame ju kõik, mis juhtub kui lumepall veerema lükata. Jep, teame. Ja nii läkski, et „Valrafn“ muutus rohkem kui kaks korda pikemaks „Täheraua saagaks.“
Endiselt jäin truuks oma katsetele saagasid jäljendada, endiselt jäi lugu ise laias laastus samaks, aga... See ei ole enam sama. Midagi sündis ja midagi hävis muutmise käigus ja seega ei ole „Täheraua saaga“ all enam tegemist ainult kahele inimesele mõeldud looga, ega ka mitte siseringile mõeldud looga, vaid ehkki tegemist on siiski nišškirjanduse niššiga, on selles pretensioonikust, et olla enamat.
Vat nii...


 -Kalmsten, side lõpp.




Lõpetuseks temaatilist muusikat ka. 

Kirjandusosakond: Saskia läheb metsa

 

Häli Kivisild

„Saskia läheb metsa“

Kirjastus Fantaasia, 2021

222 lk-d

 

Ma olen kindel, et kui ma poleks sõltumatustest allikatest kuulnud, et tegemist on äärmiselt hea romaaniga, siis oleks see lugemata jäänud. No et ma pole kunagi suurema asi noortekate fänn olnud ja raamatu pealkiri ja esikaas (rääkimata tagakaanetekstist) olid ka sellised, et pigem „ei“, kui „ja.“ Lisa-motivatsioonilõhestaja oli veel see, et sama autori kirjutatud ja jutuvõistlusel esikohale tulnud lugu ei kõnetanud mind kohe üldse. Aga, pika hamba ja eelarvamusega, ent siiski, võtsin selle „Saskia...“ siiski ette.

 

Tunnistan ausalt, et mind lummas autori käekiri algusest peale. Samuti lummas mind see, kuidas kolm lugu olid kindla käega kokku põimitud ja ainuke asi, mis segas mul selle teose täiel rinnal nautimist, oli see, et – nagu juba öeldud - ma pole iial moodsa noortekirjanduse fänn olnud.

 

Et Kakspealohe ja Nösliku (No mida nime?!) lugu tundus ikkagi liiga lapsik, ehkki ma saan aru, et see oli mõeldud 12 aastasele Liinale jutustamiseks. Paraku ma veel(!) mäletan, et 12 aastaselt olin ma juba sukeldunud traagilistesse ajalooromaanidesse ning ulmesse ja nimi Nöslik oleks mus okserefelksi esile kutsunud.

 

Et Kaskpealohe eneseohverdused olid küll, jah, traagilised, aga see oli selline lastele suunatud lahjendatud kraam. Mitte, et ma siit nüüd mingit erilist grim-darkilikku veristamist oleks oodanud, ent pigem oli see selline leebem, aga mitte Grimmi muinasjuttude kanti lugu, ehkki taotlust paistis nagu olevat. Ok, lõpetan selle osa enne kui päris segast peksma hakkan ja lausun vaid, et eelneva tõttu tundubki mulle, et ehkki Saskia ja tema perekonna loo dramaatilisus oli suunatud teismelistele, siis meemäkrade ja Kakspealohe oma jälle eelteismelistele. Ah, vahet pole. Vänderdas nende kahe sihtgrupi vahel, mis ta vänderdas, ent lõpule ta kenasti jõudis.

 

Hea raamat oli kokkuvõttes. Ja justnimelt eelpool mainitud kaks tehnilist aspekti ei võimalda mul sellele alla viie palli anda, ehkki kümnepallisüsteemis oleks see hinne 9/10.

 

Mis aga peamine, tegemist on uue ja rohkem kui lootusandva autoriga ning seega jään huviga järgmisi teoseid ootama.

Estcon 2022 ja minu neljas Stalker

                                                  

Alustuseks:


Ulmekirjandusauhinnad, ehk Stalkerid, siis jagatud ja Estconist saanud juba justkui kauge ähmane unenägu. Ulmekirjandushuviliste kokkutulek, elik Estcon, toimus siis sel aastal 25-t korda. Mulle oli see järjekorras 11-s.

Ja nagu tavaliselt, elasin üle reedeöise kräu, laubase päeva ja pühabase pohmaporno. Kohtusin uute, vanade ja väga vanade tuttavatega, saunatasin, magasin keskmiselt kolm ja pool tervisetundi ööpäevas ja tarbisin mõõdutundetult alkohoolseid jooke. Alkolemb olen, noh.



Stalker


Stalkerite jagamisel läks ootamatult hästi. Väga tugevas konkurentsis õnnestus mul skoorida "Parim eesti lühiromaan või jututustus" kategoorias, ehk rabada endale esikoht "Kaarnalaulu"(kirj. Fantaasia) nimelises kogumikus peituva lühiromaaniga "Aekadioni hukk".

Parima lühijutu kat-is tõusin "Aekadioni pärandiga" teisele kohale ja kaotasin ühe punktiga Eesti ulme vanameistrile, Veiko Belialsile (Kogumik: Surnud mehe käsi. Lugu siis "Häilitud puu" ja Kirj. Lummur.)  ning "Kaarnalaulu" kolmas lugu, "Aekadioni viimane vereliin" tõusis meeldiva üllatusena  viiendale kohale. Tore.

Parima kogumiku kategoorias tõusis "Kaarnalaul" neljandale kohale, jäädes alla esikohale  tõusnud Veiko Belialsile ("Surnud mehe käsi"), Neil Gaimanile ("Suits ja peeglid"), ja Rait Piirile ("Hinged mõõgateral"). Aga, kuna konkurents oli kõva, pole põhjust ka neljanda koha pärast nutta.

Lisaks, lõpuks ometi naeratas hääletajaskond ka Meelis Kraftile, kes sai "Veealustega," (Kirj. Sooroheline) oma esimese Stalkeri kategoorias "Parim Eesti autori romaan" ja seda igati ärateenitult, loetagu!



Ülejäänud stalkerid

Parim tõlkeromaan: Andy Weir "Ave Maria" (Kirj. Tänapäev, tõlkinud Tiina Randus)

Parim tõlkelühiromaan või jutustus: Neil Gaiman "Mõrvamüsteeriumid." (Kirj. Fantaasia, tõlkinud Triin Loide)

Parim tõlkelühijutt. Isaac Asimov "Küülikut püüdes" (Fantaasia, tõlk.  Martin Kirotar)



Tänusõnad

Peamised tänusõnad lähevad kirjastusele "Fantaasia" raamatu avaldamise ja Kati Metsaotsale "Kaarnalaulu" toimetamise eest. Kati Metsaots toimetas muuseas ka Meelis Krafti "Veealuseid," nii et ehkki toimetajatele Stalkereid ei jagata, on tal nüüd kaks mõttelist Stalkerit. :)

Ülejäänud tänusõnad lähevad Liisa Berezkinile (illustratsioonid) ja Meelis Krošetskinile (esikaanepilt) "Kaarnalaulu" visuaalse poole kirgastamise eest, hääletajatele nende häälte eest ja hõumidele, nende igakülgse supporti eest.
Tänud!

Mis edasi:

Hetkel ootab Kulka rahastus minu järgmine lühiromaan nimega "Täheraua saaga," mille näol on tegemist  kurja ja äärmiselt põhjamaise fantaasialooga. Ilmuma peaks see Raul Sulbi koordineeritud sarjas "Orpheuse raamatukogu", kirjatuses "Fantaasia." Nii et kui Kultuurkapital peaks naeratama, siis võib juba sel aastal järgmist raamatut oodata. Pöidlad pihku!



Muu: 


Kaarnalaulu esimene lugu "Aekadioni pärand" on kuulatav ka kuuldemänguna Tumedates Tundides, ehk SIIN ja seda siis Aikky ja Priit Öövli suurepärases esituses. Raamatut ennast saab osta kas kõigist hästivarustatud raamatupoodidest või kirjastus "Fantaasia" kodulehelt, mis asub SIIN

Autorid toimetajaga. :)



Taustaks mängib:

Estcon 2022 ja neljas Stalker

                                                   


Alustuseks:


Ulmekirjandusauhinnad, ehk Stalkerid, siis jagatud ja Estconist saanud juba justkui kauge ähmane unenägu. Ulmekirjandushuviliste kokkutulek, elik Estcon, toimus siis sel aastal 25-t korda. Mulle oli see järjekorras 11-s.

Ja nagu tavaliselt, elasin üle reedeöise kräu, laubase päeva ja pühabase pohmaporno. Kohtusin uute, vanade ja väga vanade tuttavatega, saunatasin, magasin keskmiselt kolm ja pool tervisetundi ööpäevas ja tarbisin mõõdutundetult alkohoolseid jooke. Alkolemb olen, noh.



Stalker


Stalkerite jagamisel läks ootamatult hästi. Väga tugevas konkurentsis õnnestus mul skoorida "Parim eesti lühiromaan või jututustus" kategoorias, ehk rabada endale esikoht "Kaarnalaulu"(kirj. Fantaasia) nimelises kogumikus peituva lühiromaaniga "Aekadioni hukk".

Parima lühijutu kat-is tõusin "Aekadioni pärandiga" teisele kohale ja kaotasin ühe punktiga Eesti ulme vanameistrile, Veido Belialsile (Kogumik: Surnud mehe käsi. Lugu siis "Häilitud puu" ja Kirj. Lummur.)  ning "Kaarnalaulu" kolmas lugu, "Aekadioni viimane vereliin" tõusis meeldiva üllatusena  viiendale kohale. Tore.

Parima kogumiku kategoorias tõusis "Kaarnalaul" neljandale kohale, jäädes alla esikohale  tõusnud Veiko Belialsile ("Surnud mehe käsi"), Neil Gaimanile ("Suits ja peeglid"), ja Rait Piirile ("Hinged mõõgateral"). Aga, kuna konkurents oli kõva, pole põhjust ka neljanda koha pärast nutta.

Lisaks, lõpuks ometi naeratas hääletajaskond ka Meelis Kraftile, kes sai "Veealustega," (Kirj. Sooroheline) oma esimese Stalkeri kategoorias "Parim Eesti autori romaan" ja seda igati ärateenitult, loetagu!



Ülejäänud stalkerid

Parim tõlkeromaan: Andy Weir "Ave Maria" (Kirj. Tänapäev, tõlkinud Tiina Randus)

Parim tõlkelühiromaan või jutustus: Neil Gaiman "Mõrvamüsteeriumid." (Kirj. Fantaasia, tõlkinud Triin Loide)

Parim tõlkelühijutt. Isaac Asimov "Küülikut püüdes" (Fantaasia, tõlk.  Martin Kirotar)



Tänusõnad

Peamised tänusõnad lähevad kirjastusele "Fantaasia" raamatu avaldamise ja Kati Metsaotsale "Kaarnalaulu" toimetamise eest. Kati Metsaots toimetas muuseas ka Meelis Krafti "Veealuseid," nii et ehkki toimetajatele Stalkereid ei jagata, on tal nüüd kaks mõttelist Stalkerit. :)

Ülejäänud tänusõnad lähevad Liisa Berezkinile (illustratsioonid) ja Meelis Krošetskinile (esikaanepilt) "Kaarnalaulu" visuaalse poole kirgastamise eest, hääletajatele nende häälte eest ja hõumidele, nende igakülgse supporti eest.
Tänud!

Mis edasi:

Hetkel ootab Kulka rahastus minu järgmine lühiromaan nimega "Täheraua saaga," mille näol on tegemist  kurja ja äärmiselt põhjamaise fantaasialooga. Ilmuma peaks see Raul Sulbi koordineeritud sarjas "Orpheuse raamatukogu", kirjatuses "Fantaasia." Nii et kui Kultuurkapital peaks naeratama, siis võib juba sel aastal järgmist raamatut oodata. Pöidlad pihku!



Muu: 


Kaarnalaulu esimene lugu "Aekadioni pärand" on kuulatav ka kuuldemänguna Tumedates tundides, ehk SIIN ja seda siis Aikky ja Priit Öövli suurepärases esituses. Raamatut ennast saab osta kas kõigist hästivarustatud raaamtupoodidest või kirjastus "Fantaasia" kodulehelt, mis asub SIIN

Autorid toimetajaga. :)

Kirjandusosakond: Täheaeg 20 - Ärapanemine üheteistkümnes vaatuses

 

Esiteks...


Pressin ma seda teksti endast välja kahel põhjusel. 

Esimene neist on see, et mainitud jutuvõistluse kogumik on kuidagi radari alt läbi lennanud. Goodreadsi reitingute arv on nutune ja ega mujalgi väga palju kajastust pole olnud.

Ja teiseks, kuna mu enda viimane ilukirjanduslik lapsuke on praegu õigekirjastaja käes, siis on mul seisakuhetk ja seonduv vajadus oma kirjaaur kuhugi suunata, nii et ma luban, et ma väga asjalikuks end ei pinguta. Lihtsalt kriban.
Nimetagem seda imeilusast ilmast tingitud sõgemeelsushooks. Vat nii.




Aga, nüüd asjast....



1. Juhtumised pahura jumala baaris ( Häli Kivisild)


No ei, ei mõista ma žüriid. Polnud ju teab mis pärlike ja kas tõesti tähendab see seda, et järgnevad lood, mida ma hetkel veel lugenud pole, on tõega nii kehvad.

Loodan, et mitte.

Millest siis lugu ... Ehhh, on jumalate maailm ja jumalate ülikool, kus need galaktikate loomist õpivad ja on baar kus müüakse serblonne, padajänne ja huijonne. Ja noh, seal selgub ühte-teist, aga kahjuks üsna ebahuvitavalt. Ma ei ole selle koolkonna esindaja, kes ütleb, et igas loos peab korrkaksi mingi äksõn käima, aga .... Midagi võiks ju ikkagi olla.

Praegusel kujul oli suht tüütu lugemine, mille algusest pidin end suht läbi purema. Selline mitte just eriti huvitav mittemiski.

Eriti käis mulle närvidele see tervameelne sõnaloome, mille parimad esindajad olid juba ülalmainitud serblonnid ja hõkkid ja kurat teab mis veel.


H: 5/10


2. Moskva hääl ( Joel Jans, Laura Loolaid)


Lugu, mis alguses haaras mõnuga endasse, ent mida edasi seda rohkem ma sest välja libisesin. Ei, see lugu on hea kama, aga kui maailma loomine otsa sai, siis muutus asi tunduvalt vähem huvitavaks, püsides samas siiski igasuguste probleemideta vee peal.

Maailm on tõega ägeee! Selline pseudovariant Nõukogude Eestist. Peaks sisust ka rääkima, aga mitte ei viitsi. Võtame parem järgmise loo.


H :8/10


3. Raha ei tunne maailmavaaadet (Rait Piir)


Ka hea lugu. Mitte küll jumalate jook, aga siiski tugev lugu, kus tegelaste jahmerdamist oli algusest peale ikkagi huvitav jälgida.

Stoori siis selles, kuidas mitte just väga roosiliselt kujutatud tuleviku Tallinnas üritatakse medikamentide laadungit pihta panna ja kui rohkem- ja vähemperse sellega minnakse.


H: 7/10


4. Q-ketas (Karri Tiigisoon)


Täitsa toreda idee, aimatava lõpupüandi ja samas tohutult igava kulgemisega lugu. Mõttes, et autor ei suutnud mind panna hoolima ega huvituma tegelastest ja selllega see lugu vajus - mitte just kõige ilusamasse kohta. 

Keskkonna huvitavamalt kujutamine oleks loo suurelt paremaks muutnud, aga ... jah. Ausalt, tühjusest ja üheülbalisusest on pagana raske huvitavalt kirjutada. 


H: 5/10


5. Ood inimlikkusele seitmes vaatuses (Marek Liinev)


Viienda vaatuse alguseks tundsin, et hommik on käes ja maailmalõpp ei saa enam kaugel olla. Tänapäeval võib üldse juhtuda, et magad maailmalõpu maha, kui inimlikkusele oode loed.

Millest lugu - pole aimugi. Mingi soust, mis kohati muutus suisa talumatuks sõnaokseks ja pooleli see jäigi.

Not my cup of tea.

H: X/10

6. Dr. Hartley orjad (Jaagup Mahkra)


Minu jaoks selle kogumiku parim ja vaieldamatu lipulaev ja seda kasvõi sellepärast, et esimest korda suutis Mahkra panna mind tegelastest huvituma. Et ma tõesti mõtlesin, et neil võiks lõpus hästi minna ja võib-olla lähebki. Lõpp jääb lahtiseks, ehkki minu hinnagul on see siiski negatiivse tulemi poole räigelt kaldu. 
Aga see selleks. Hea lugu oli. Rohkem selliseid, paluks.

H: 9/10


7. Teist teed (Elo-Mall Toomet)


Midagi seal ju oli ja potentsiaali oli rohkemaks, et paratamatult ei saa ma mööda hiilida tahtmisest tsiteerida ühte moodsat klassikut ja öelda: "Boring as shit."

Vabandan vulgarismide eest, aga nii oli.

 H: 4/5


8. Terminal Borealis (Meelis Kraft)


Lühike ja ulmeline krimilugu, mille peamine voorus on see, et see on peale krimi olemise ka ulmeline ja lühike. Ma pole suurem asi krimi austaja, ausalt.

Aga jah, kokkuvõtlikult öeldes, et mitte halb, pigem huvitav ja ladusalt kirjutatud, aga suremat lugemisnaudingut ka ei pakkunud, kuna lõppes ära enam-vähem hetk peale seda, kui huvitavaks läks.
Ahjaa- koer! Koera eest võiks lisapunkti anda, aga olen tigeloom ja ei anna.

Lugu räägib sellest kuidas kosmoses toimub mõrv ja et seda minnakse uurima ning uuritaksegi välja. Vat sihke lugu.

H: 6/10


9. Läbi musta  kivi (Jaagup Mahkra, Joel Jans)


Oli koos Terminal Borealisega see lugu, mis lati kõikuma ajas, ent siiski ülehüppe sooritas. Selline iseensest tore rähklemine läbi ebatervislikuks sõditud maalapi, aga....

Suti igav oli see palveränd läbi varemete ja anomaaliate ning lõpp pani muigama, halvas mõttes.

H: 6/10


10. Noa teritamine (Tõnis Hallaste)


See on üks sellistest pisikestest lugudest, et mis toimub väikese inimese elus, kui tema tee viib kokku mingi maagilise asjandusega. Antud juhul võlunoaga, mille teravus näitab inimese meelepuhtust või vaimutugevust vms. Tundub huvitav? Sutike ikka.

Tegelikult ei ole. Suht nüri tuimlemine külmade duššide, lapse nutu ja kurat enam mäletab, et mis protseduuridega. Maagiline realism, oleks veel märksõnaks.

H: 4/10


11. Maha müüdud hinged (Mia Lisette Tamme)


Kogumiku viimane lugu siis teemal, et mis juhtub kui nõiaraamatutega ettevaatamatult ümber käia ja tuleb tunnistada, et potentsiaaliga kraam. Mainin, et seda teksti lugedes katsusin arvestada, et autor on 17 aastane. Sain vist hakkama, kuna hea lõppmulje jäi.

Inglisepärased nimed tekitasid hämmingut. Ma ei ole see, kes ütleb, et igal pool peavad Jussid ja Ürmod olema, aga ... Väljamõeldu maailma britipäraseid nimesid paigutada näib mulle ikkagi igate tobeda mõttena. Nagu väga tobeda mõttena.

Aga lugu oli hea, ehkki vigisemisruumi on kõvasti, aga mis peamine - ootan tulevikus paremaid. Tundub, et neid tuleb. Loodame vähemalt, sest jaanipäeva külmad ja muu selline.


H: 7/10

Lõpetuseks.


Kui hindeid analüüsida, siis polegi kõige hullem. Keskmine hinne 5,55. Kui äärmiselt ilusa esikaane  tõttu veel ümardada, siis on ju tervelt 6/10.

Aga, tuleb paraku tunnistada eriti head maiku sellest lugemisest ka pähe ei jäänud ning tean küll, ise jäin 14-ks ja nüüd elan end esikümne peal välja ja vbla elangi. So what, minu blogi, minu muusika, minu reeglid, nii et  see selleks ...



Lisan veel siia lõppu oma pingerea.

1. Dr. Hartley orjad
2. Moskva hääl
3. Raha ei tunne maailmavaadet
4. Maha müüdud hinged

- Need ülemised neli on need lood, mis ületasid mõttelise lati, ehkki "Maha müüdud hinged" ajas lati tugevalt kõikuma.

4. Terminal Borealis
5. Läbi musta kivi
6. Juhtumised pahura jumala baaris
7. Q-ketas

- Need neli läksid koos latiga.


9. Teist teed
10. Noa teritamine
11. Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses


- Ja need kolm kütsid minu seatud lati alt puhtalt läbi. Kahjuks. 

    Loo "Dr. Hartley orjad" autor oma loomulikus olekus ja keskkonnas.

Manfred Kalmsteni "Kaarnalaulu" lahkamisaruanded

Üldsielt ja etteruttavalt

See ei ole raamatuarvustus. Samuti ei ole see raamatu sisu ümberjutustus. Lisaks ei ole see veel autori meenutus hetkedest "Kaarnalaulu" valmimisperioodist ja tagantjärele asjaõiendus teemal, et miks kõik (kõigi teiste süül) nii ei läinud nagu ma tahtsin. 
Muuseas, võtan hetkeks aja maha ja mainin, et tegelikult läks kõik nii nagu ma tahtsin ja olen siiani tulemusega väga-väga rahul, aga see hetkel selleks.
Igal juhul ei ole tegemist postitusega, mis sisaldaks minupoolset lahkamisaruannet. Ei-ei. Tegemist on küll lahkamisaruandega, aga lahkajateks on paljud teised.
Ehk siis -  siin on lingid ja mõned kontekstis täiesti väljarebitud lemmiklaused arvustustest, mis "Kaarnalaulule" kirjutet. 
Et siis selline postitus seekord.
Lisaks, kui hästi läheb, on siin varsti-varsti üks video, mis näitab mis toimus Elvas, Erakultuuriklubis "Moldaavia," sel õndsal hetkel, mil toimus "Kaarnalaulu" mitteametlik esitlus.
Ja ka see pole veel kõik!
"Kaarnalaulu" esimene osa, "Aekadioni pärand," on kuulatava kuuldemänguna "Tumedate tundide" saates, Aiky ja Priit Öövli suurepärases esituses. LINK viib kohale.
Et vat siis nii.
Aga alustagem....


                                 

"Kaarnalaulu" esitlus Tartu Kirjanike majas.
Intervjueerijaks Mairi Laurik(Foto: Kilpkonna pildipang)                                                                    
                                                       


ERR  (Mart Pechter)

"... võib autorit kiita hästi tehtud ja teadlike valikute eest ning samuti kindlakäelise ja omanäolise stiili pärast. Fantaasiakirjandus annabki ju kirjutamiseks tegelikult palju rohkem valikuid, kui tihti laiemalt arvatakse. Juba seetõttu on üks selline sünge, julm ja autu fantaasia-lühiromaan kindlasti lähemalt uurimist väärt."


Loterii (Kolm)

"Kalmsten on üks kahest eesti ulmeautorist, kelle tegemisi ei saa tähelepanuta jätta; tema tipptekstid jäävad pikemaks ajaks kummitama..."



Sulepuru  

"Ma kiidaks Kaarnat, et eesti ulmekirjanikel on tavaliselt raskusi naistegelase kujutamisega, Kalmstenil puhul see nii ei ole. "


Pärdikute päevaraamat (Rents)

"Tegelased olid ka piisavalt mitmetahulised ja huvitavad, ei olnud kohe selge, kellele me siin (ja kas üldse) pöialt hoidma peaksime. "


Triinu Raamatublogi

"Aga mulle meeldis see maailm, mille autor loonud oli. Erinevad maailmad ja nende vahel liiklemine. See, et tsivilisatsiooni hävingu võib põhjustada üks väike valearvustus."


Goodreadsist (Astra Schults)

"Mis puutub teose ülesehitusse ehk peatükkide segipaiskamisse, siis minu meelest oli see nutikas lahendus. Liigne lineaarsus, nämmutamine ja lugeja muudmoodi tuhmiks pidamine käivad mulle vastukarva ja seda viga Kalmsten ei tee."


Reaktor (Elar Haljas)

"Autori üheks eeskujuks on antud raamatu puhul antiiktragöödiad, seega kõikides lugudes on tunda huku hõngu, nõretavat draamat ning hulka sassis peresidemeid. Rõhutatakse väga vaba seksuaalset käitumist ning tegelased peavad polügaamiat, armukeste pidamist ja muud sellist täiesti tavaliseks."


Lugemissoovituste blog (Mairi Laurik)

"Kolm üksteist toetavat ja põhjendavat lugu, millede kulgemine nüüdseks juba trükitud raamatu algusest raamatu lõppu järgib kenasti leina või muu negatiivse vapustuse läbimise joont. Esmalt on küsimused, emotsioonid ja süüdistused. Seejärel lisandub mõistmine ja mõtestamine ning alles nüüd, mil eelnevad on põhjalikult läbitunnetatud, saab tulla küsimus, mida edasi teha, kuidas edasi liikuda."


Loterii (Triinu Meres)

"Karm on see suur lugu samuti. Mitte ühtegi lihtsat vastust. Mitte mingit pai lugejale, et mhmh, nüüd on kõik Õige ning saab korda."


Ulmekirjanduse Baas (Andri Riid)

"Kaamera on paigutatud ebatraditsiooniselt. Fantaasiakirjanduses on eri arengutasemega "rassid" - alustagem kasvõi "Sõrmuste isandast" ja "Murtud mõõgast" - üpris tavalised, nii on ka selles raamatus eri maailmade asukatel olulisi erisusi. Aekadionlased, kel on südames kivike, mis neile kasulikke erivõimeid annab, peavad ka ise end eliidiks, kõigi teiste maailmade kodanikud on nende silmis alaväärsed, ehkki selle eliidi sees on veel oma seisuseklassid. Ühesõnaga, kui Kääbikus on kaamera Bilbo - elik väikese inimese, mitte mõne kõrgi haldjaprintsi silmades, siis siin on lugu vastupidi."


Reaktor (Kalver Tamm)

"Lugeja käekõrval talutamine ei ole Kalmsteni stiil. Küll lugeja mõtleb ise vajaliku butafooria juurde. Vastavalt sellele, kas ja kuidas sa kirjapandut tõlgendada oskad, suudad, tahad. Aga see ei ole enam Kalmsteni mure.  Võtke, lugege ja avastage oma Aekadion."



Nii, esialgu kõik. Kasutan veel võimalust tänada kõiki, kes selle ilmumisel kaasa aitasid. Spetsiaaselt tänan ma Eva Lutsu ja Kati Metsaotsa tekstitoimetuse, Jailet kannatuse ja Liisa Berezkinit illustratsioonide eest. Tähh!

P.S. Raamatut saab otsetellida Kirjastus Fantaasia kodulehelt. :)


 - Kalmsten, side lõpp.
 

Pildike "Kaarnalulu" mitteametlikult esitluselt Erakultuuriklubis "Moldaavia"
(Foto tegi Kalver Tamm)

Kirjandusosakond: Veiko Belials "Surnud mehe käsi"

 

Alustuseks


Ma olen hetkel suht juua täis ja seega ma pikka juttu veeretama ei hakka ning sõnan vaid, et kogumiku lugudest pea kõik liigituvad kosmsoseulme valdkonda. Ja mulle kohe eriliselt ei paku kosmoseulme pinget. Veel vähem  pakuvad mulle pinget robotid. 
Ja nüüd on see moment, mil ma pean tunnistama Belialsi meisterlikkust, sest ainult tõeliselt hea kirjanik suudab kirjutada lugeja jaoks ebahuvitaval teemal ja seda nii, et  lugeja seda täiel rinnal naudib. Müts maha, ühesõnaga.


Aga

Nüüd ma peaks kirjutama veel paar rida iga loo kohta, aga kuna ma tahan selle arvustuse kirjutatud saada ja lugude üksipulgi  läbi võtmine käib mul mu joobeastet arvestades ülejõu, siis teen teistmoodi.



Mis mulle väga meeldisid

Illustratsioonid. Enda raamatusse sellises stiilis pilte vist ei tahaks, aga Belialsi teadusulme kogumikku need sobisid. 

Lood: "Raske piisk pilvest", "Maailmalõpuvalgus", "Ja aidaku meid jumal". Kõik kolm on 5/5 lood ja ka ülejäänud pole väga palju halvemad, ühe erandina, aga sellest erandist kohe...



Mis mulle üldse ei meeldinud

Esikaas on igav. Värvid on just täpselt grammijagu valed. Kõik on kuidagi täpselt vale. Ilgelt käib närvidele ü.s.  Aga maitsed-schmaitsed.

Lugu "See ei ole piip". No oli halb, oli, ja tuletas meelde, et antud kirjanik on suutnud kunagi üllitada jubedused nimega "Ashinari Kroonikad" ja "Existerion". See polnud hea meenutus. 



Kokkuvõtteks


Igati hea lugemine ja soovitan soojalt igale ühele, kel ulmepisik natukenegi veres on.


- Kalmsten, side lõpp

Kirjandusosakond: Manfred Kalmsten "Kaarnalaul"

 

                                 Esikaanepildi autoriks Meelis Krošetskin



Milles asi?


Et siis jälle on aeg. Aeg anda teada, et  jälle on minu sulest trükkikotta veeremas uus, seekord kolmest fantasy-loost koosnev ja ühtede tegelaste tegemisi käsitlev jutukogu, mille koondnimeks siis "Kaarnalaul". 

Ilmub see Kutluurkapitali toetusel,  Kirjastus Fantaasia lipu all ja sarjas Orpheuse raamatukogu. 

Foto autor Jaana Muna


Kes ma olen?


Endiselt olen Manfred Kalmsten. Endiselt selline boheemlaslik tüüp, kes ei kujuta endast tänapäeva kiires maailmas just kõige mõistlikumat elukat. Töötan ja õpin, loen ja kirjutan ning veini juua meeldib mulle ka.

Olen senini avaldanud jutukogu "Raske vihm", milles peituvatest lugudest kolme on peetud ulmekirjandusauhinna Stalker vääriliseks.  Endast ja jutukogust "Raske vihm" olen pikemalt kirjutanud SIIN. Stalkeritest SIIN. Samuti võib minu isikust selgemat sotti saamiseks lugeda minuga tehtud Reaktori intervjuud.

 

Misasi siis?


Juba maast madalast on mind paelunud põhjala saagad ja antiiktragöödiad ja seetõttu üritasin järgi aimata nii esimest kui teist ehk siis siduda „Kaarnalaulu“ kokku elemente mõlemist, samal ajal ikkagi nii-öelda iseenese kirjanduslikule joonele kindlaks jäädes.

 Võibki kokkuvõttena öelda, et see on kristallkarge hävinguliste eluteede lugu ehk siis lugu reetmisest, kättemaksust, hävingust ja armastusest.



Tehnilisest aspektist


"Kaarnalaulu" tegevus on jaotatud kolme, üksteisega seotud loo vahel, millest esimene, läbiva teemana armastust ja kättemaksu käsitlev "Aekadioni pärand", jõudis Kirjastus Fantaasia ja Ulmeühingu Jutuvõistlusel küll teise vooru, kuid jäi napilt, vist kahe punktiga, esikümnest välja.
Selle eest saab seda aga kuuldemänguna kuulata 01.12.21 "Tumedate tundide" saatest. Vähemalt plaan on hetkel selline. 

"Aekadioni hukk" viib meid "Aekadioni pärandi" tegevusajast kolmkümmend aastat varasemasse aega ning "Aekadioni viimane vereliin" jätkab sealt, kust "... pärand" pooleli jäi.

Viimased kaks on siis igal kujul varem ilmumata lood ja "Aekadioni viimane vereliin" ei läinud isegi testlugejatele laiali, sest muidu need raiped ei viitsi ju raamatut lugeda. Nali. Ha-ha.




Sisupiltide autor on Liisa Berezkin


Kuidas tuli?


Tuleb tunnistada, et oli raske. "Kaarnalaulu" esimesed kaks lugu on mu senisest loomest kõige suurema vaevaga välja koorunud. Mitte, et kirjutamine ise oleks vaevaline olnud, ei, kõigi kolme loo puhul tundsin ma kuidas miski mind tagant kannustab. Lühiromaani "Aekadioni hukk" kirjutasin ma umbes nädalaga.
Ma ei ole elus ees nii pikka teksti nii kiiresti kirja saanud. Tundsin lihtsalt kirjutades, et see mida ma loon on hea, et see on kuradi hea, ja ma pean selle kirja saama, enne kui see müstiline taganttõukejõud minus lahtub.

Aga, sellel oli muidugi oma hind. Olin peale kirjutamist täiesti soust. Justkui energiast  tühjaks väänatud. Ja nii umbes kaks päeva. Aga see eest olin täis rahuolu. Teinekord lihtsalt tunned, et see mida sa teed on kuradi hea ja "Kaarnalaulu" lugusid kirjutades oli see tunne läbiv.
Kolmas lugu tuli eelnevatest kergemalt, kuna kõik niidid olid juba mu peas olemas. Tuli need lihtsalt ajusagaratest välja kraapida ja paberile kokku siduda ning ma ei mäleta täpselt, aga üle kolme-nelja päeva ma tüviteksti kirjutamisele ei kulutanud. See on ka kiire tulemus, muuseas.



Ja lõpetuseks

Tuleb tunnistada, et see raamat poleks teoks saanud ilma paljude inimeste läbiva toetuseta ja seetõttu lähevadki tänusõnad nii toimetajate, illustraatorite, testlugejate, lugejate-arvustajate  kui ka sõprade-tuttavate aadressile. Nimesid nimetama ei hakka, kuna te teate isegi, kes te olete. 
Suured tänud.



  - Kalmsten, side lõpp. 

"Raske vihm" ehk minu kolm Stalkerit

 

Kõigepealt - mis asi on Stalker?

Stalker on Eesti Ulmeühingu poolt välja antav auhind, mida on välja antud 1998 aastast ning mille saajad otsustatakse lugejahääletuse teel.


Teiseks - mis asi on "Raske vihm"?


"Raske vihm" on mu 2020 aastal kirjastuste Fantaasia ja Täheveski poolt välja antud ja "Sündmuste horisondi" nimelises sarjas ilmunud jutukogu.
Kuna mul on tegelikult juba tehtud raamatut ja natuke ka mind ennast tutvustav promopostitus ja see on SIIN, siis mõtlesin algul seda täiendada, aga... Krt, ma blogin ni harva, et võin blogitäitmise üllal eesmärgil ka enesepormo postitusi teha. 

Alustagem siis ja sellest, et veidi vähem kui aasta tagasi ilmus mu esimene jutukogu "Raske vihm" ja nüüd on kõik selles olevad lood Stalkeri hääletuselt läbi käinud.

Tulemus on hea, sest ehkki kategoorias "Parim antoloogia või kogumik" pidi mu "Raske vihm" peale ränkrasket heitlust alla vanduma Raul Sulbi koostatud antoloogiale "Eesti ulme XXI sajandil", on ka teine koht siiski mainimisväärt tulemus.

Selleaastane Stalker aga tuli ja seda täiesti oodatult "Parim Eesti autori lühiromaan või jutustus" kategoorias ning loomulikult loole "Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus".
Minu jaoks on see samas natu-natuke kurb kuna pean kogumiku lipulaevaks siiski alternatiiv-ajaloolist fantasy-lugu "Murtud süda", aga see platseerus alles kohale number kolm.

Mitte, et mulle "Vampiiriprobleem..." ei meeldiks. Meeldib, väga. Aga ma n-ö. ei armastanud seda, kui  seda kirjutasin. Kirjutasin lihtsalt valmis ja jäin rahule, aga mingit vähegi erilisemat tundmust või n-n. vau-efekti ei olnud.
"Murtud süda" kirjutades aga tundsin, et loon midagi suuremat. Nagu andsin endast rohkem. 
Võib-olla tuleb see sellest, et "Murtud südames " rebin ma end natuke lahti enda tekstide üldisest kammerlikkusest. Võib-olla, eks ole. Igal juhul on mul kahju, et "Murtud süda" "Vampiiridele" alla jäi, aga see selleks.
Lugejad on rääkinud ja neil on ses osas alati rohkem õigus kui autoril.

Ülejäänud kaks kogumikus peituvat stalkeri võitnud lugu on 2020 aastal "Parima Eesti lühijutu kategoorias" loorbereid lõiganud ning vastuolulisi arvamusi tekitanud "Lumemarjaveri" (a'la - "Kas on ulme või ei ole ulme!?") ja 2018 aastal "Parima Eesti autori lühiromaan või jutustus" kategooria kinni pannud ja ilmselt ka mu tuntuim lugu "Raske vihm".   
Ümberjutustama või lähemalt tutvustama ma neid ei hakka, seda on teinud juba mitmed-mitmed arvustajad ning lingid arvustustele on samuti leitavad eelpool mainitud postitusest, mis on endiselt leitav SIIN. 

Seega hakkan otsi kokku tõmbama ning mainin veel vaid seda, et mu järgmiseks projektiks on nime "Kaarnalaul" kandev ja kolmest ühes maailmas ja samade tegelastega loost koosnev kogumik, aga sellest pajatan ma rohkem millalgi hiljem...


- Side lõpp