Ene Sepp's Blog, page 39

Kümme kuud kui koduigatsus

Palun, võite nüüd näpuga näidata ja teadja häälega seletada, et muidugi pidi koduigatsus lõpuks kätte jõudma, mis sest et ma ütlesin, et mul kunagi koduigatsust pole. Vaatasin oma vanad postitused läbi ja ei Saksamaal, Austrias ega varasema Uus-Meremaa elu jooksul pole tõesti selle kohta ühtegi märget. No ikka selline klassikaline koduigatsus, kus meel on must, nutad patja ja tunned, et annaksid ükskõik mida, et kohe ja nüüd tagasi saada. Muidugi olen igatsenud teatud toite ja inimesi, aga ko...

Kuninganna linna

Kui sa näed topelt vikerkaart, oleks lausa kuritegu mitte peatuda!

Vaade Ulrika elutoa aknast. Pisut kadedaks teeb küll selline pilt.

Kuna esimene kord sõitis Ulrika pika maa maha, et mulle külla jõuda, siis oli ainult õiglane, et järgmine kord sõidaksin mina pika maa maha, et talle külla jõuda. Nii ma siis jõudsingi lõpuks Queenstowni. Natuke naljakas on see, et mõnda aega hiljem avastasin ma oma viie aasta märkmikust 2013. aastast ühe päeva peale kirja pandud: „Go to Queenstown, because th...

Siis kui maa väriseb

Kuna mul sai telefonidata otsa, siis esimene võimalus end internetiga ühendada, on siis kui ma tööle jõuan ja hotelli internetti näppan. Tavaliselt on mõned FB sõnumid öö jooksul tekkinud aga esmaspäeva hommikul oli wifisse jõudes neid sõnumeid kuidagi väga palju. Juba enne esimese lugemist pakkusin, et ju on Uus-Meremaal miskit juhtunud. Oligi – 7.8 maavärin Lõunasaare põhjaosas.

Ruapehul töötades oli East Cape kandis maavärin ja ka siis sain sõnumeid, kuigi olin maavärina keskmest ikka väga...

Kuuskümmend seitse päeva

Omarama asub tõesti tühjuse keskpunktis, aga õnneks on tühjuse ümber päris lahedaid kohti. Üks päev sai töö veidi varem läbi ja kuna enne õhtusöögi algust oli aega, pakkisime Isabeli ja Anaisiga end minu autosse, vaatasime „Ohh, see kõlab lahedalt“ koha kaardi peal välja ja sõitsime kohale. Oli ka lahe. Me leidsime väikese järvekese, kuhu ma lihtsalt pidin sisse kargama. No kurja kui pagana külm see oli, aga sellegipoolest – esimene suplus pärast talve sai tehtud. Seda siis novembri alguses…

...

Uus-Meremaa on helesinine unistus

16. mai istusin ma Rotoruas autosse ja sõitsin põhja Te Pukesse. Ulrika istus koos Kaspariga autosse ja sõitsid lõuna poole, kuni lõpetasin Lõunasaarel. Sellest ajast saati oleme me küll helistanud, sõnumeid saatnud ja Facebookis tsättinud, agakokku polnud rohkem saanud. Seda kuni eilseni! Nii tore oli näha, kuidas tuttav auto hotelli ette keerab ja Ulrika sealt välja astub. Yeeeee!

Turoa & The Remarkables. Ene & Ulrika. Rõõmus & rõõmus.

Omaramasse polnud muidugi mõtet jääda, sest ka rahuliku...

Ühe vulkaani külje alt mägedest ümbritsetud linnakesse.

Niivõrd mägedest ümbritsetuna ei olegi ma vist elanud. Austrias olid mäed küll kolmes küljes, aga Bodensee rikkus täieliku ringi ära. Siin aga vahet pole, kus suunas vaatan, ikka vahivad mäed vastu. Kaugematel mägedel on isegi lumemütse veel näha, aga need mis siin otse külje all on, need on naljakad – ei kasva seal ei rohelist rohtu ega ole ka lumega kaetud. Vaene mägi oleks justkui alasti!

Countrytime Hotel – minu uus töökoht

Esimesed paar päeva elasin hotellis ühes numbritoas, kust avane...

Aasta tähtsaim maraton on kohe algamas

Neljandat aastat järjest kavatsen osaleda ülemaailmsel kirjutamisüritusel NaNoWriMo ehk National Novel Writing Month ehk kirjutamismaraton, kus novembrikuuga tuleb 50 000 sõna täis saada. See aasta on aga mul kõige suurem tõenäosus selles läbi kukkuda. Miks? Noh… aega pole. Või õigemini, palju on muud teha. Kui NaNoWriMo toimunuks näiteks septembrikuus, oleksin ma kindlasti läbi kukkunud, sest õhtud oleksid välja näinud umbes sellised, et ma tulen töölt koju, mõtlen et peaks kirjutama ning si...

Kuidas ma kogemata Lõunasaarele kolisin.

Veel üks pilt Ohakunes, enne kui ma oma armastatud mäe (praeguseks) selja taha jätsin.

Kuidas mulle ikka meeldib, kui ma plaane teen ja need vussi lähevad. Ma olin 99.9% kindel, et pärast Ohakunet kolin Taurangasse. Miks ka mitte? Mulle meeldib Tauranga (või noh, pigem Tauranga Mt Maunganui osa), suvel oleks seal kindlasti oskajat baristat vaja, Todd elab seal, Põhjasaare idaosa (Napier, Gisborne), mis mul avastamata on, ei jää kaugele jne jne. Mõte oli seal töö leida ning enne lahkumist Lõun...

Tšau, Turoa!

124 päeva, peaaegu 800km suusatamist, hunnik uusi sõpru ja rohkelt mälestusi. Minu esimene (aga mitte viimane!) talvehooaeg on läbi saanud ja aeg on teele asuda. Ma ei oska hetkel midagi enamat kirjutada kui rääkida ülivõrdes sellest, kui lahedad neli kuud mul siin on olnud. Aga õnneks on mul hunnikutes pilte, nii et vaadake neid!

Hommikune ülesminek Mövenpick liftiga. Nähtavus pole just maailma parim.

Ja kuna oktoobri lõpuks oli madalamalt juba lumi läinud, siis kojuminek käib liftiga alla s...

Üheksa kuud – kõik, mis on halvasti

Kuupäev kukkus, üheksa kuud Uus-Meremaal on täis. Möödunud kuu on endiselt läinud suuresti suusatamise tähe all, kuid kuna selleteemaline postitus on nagunii tulemas, siis kirjutaks millekski erinevast. Kirjutaks halbadest asjadest ja negatiivsetest emotsioonidest.

Aucklandis Kadi ja Henri juures käies tuli jutuks blogipidamine, see mida sinna kirjutatakse ja mida ei kirjutata. Lõviosa blogidest on täis positiivset või siis neutraalset juttu. Kui midagi pekki läheb, siis see hoitakse enda tea...