Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem Quotes

“Inimesed ei vaja raamatuid. Nad võivad neid ju lugeda ja neid isegi osta ja neid isegi mulle kiita ja tulla koguni mind tänama, justkui oleksin ma neile mingi teene osutanud, aga nemad ei taipa, et ma ise tekitasin neis selle vajaduse, kui kirjutasin selle raamatu.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Aga õnnis ja püha on teha, mis öeldakse. Eriti õnnis ja püha on armastada teha seda, mis öeldakse. Veel õndsam on teha seda juba enne, kui öelda jõutaksegi.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Luud on tehtud mullast, veest ja õhust, aga hing tuvikudrutusest, laste häältest, sinistest õhtutest ja sellest salapärasest energiast, mida inimesed üksteisest mööda minnes vahetavad.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Linn on masin, mis kütusena tarbib vajalikku, muundades selle mittevajalikuks, aga ta on ka võlumasin, mis just selle mittevajaliku kõige vajalikumaks teeb.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Linn on tolmune, palav ja haisev kivist monstrum - pealtnäha. Nähtamatult on ta hingede tohutu, katkematu põiming. Jumala, võib-olla, hajameelne heegeldustöö. Tema sõrmed keeravad elude ja nende unistuste lõngu, sellal kui ta ise vaatab mujale ja mõtleb millelegi muule, universumitele, mida veel teha võiks, oma suurele laulule, mis ikka veel on laulmata. Sest miks Jumalaga peaks see olema teisiti? Ikka, laulmata. Ükskord tuleb õhtu ja sama hajameelselt paneb ta heegeldustöö käest, värvilised lõngad ripnemas, pooleli, ja tema kass, kui tal see on, tema tujukas ja seletamatu kass võib tulla ja need sassi ajada. Siis pole midagi parata, peab selle asja üles harutama. Või lihtsalt jääbki pooleli. Võetakse uued lõngad. Aetakse kass teise tuppa, karistatakse teda, aga või kass sellest kuulab! Korraks tõmbab nurka, vahib sealt, peksab sabaga. Siis on jälle sõber. Jumal paneb tema kausi täis.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Need hiidkirikud on nagu madalikule puhkama lastud tühjad naftatankerid, kui naftat enam pole.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Kui kodutuid poleks, peaks nad välja mõtlema, linnavalitsus peaks nad palkama, et nad magaksid pinkidel ja uksealustes ja hommikustele tööleminejatele või sellistele, kes tööle ei lähegi (aga on ikka varakult väljas, sest viimane sääsk äratas kella kuue ajal) meelde tuletaksid, et nad on õnnelikud inimesed, väga õnnelikud, sest neil on katus pea kohal, neil on üks uks, mille nad saavad enda järelt lukku panna ja mille taga on nende autonoomne territoorium, kust möödakäijad ja pätid ei saa läbi voorida ja kus puhkuselesõitjad ei saa oma hommikusi ratastega kohvreid nende voodi eest kõrinal mööda vedada!”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

“Seal all, kus kaldapealne jõe kaheks lõhestab ja tumedad vesikasvud ei tea, kummale poole lehvitada, suples täna kaks kajakat. Nad justnimelt suplesid, nagu nad muidu ei saaks vees olla ja nüüd tulid hommikujaheduses kümblema! Aga võib-olla ei saagi. On linnakajakad, töötavad mujal, prügikastidel, kohvikute juures, hoovides. See hommikune kümblus on nende moment suvises linnas. Siis tuleb jälle tööle minna. Linn on töö.”
― Tõnu Õnnepalu, Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem