Hingede öö Quotes

“Kui palju lubadusi jääb täitmata – miks siis mitte täita lubadusi, mida pole kunagi antud?”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Ei maksa tähele panna, mis raamatutes seisab. Inimesed, kes neid sõnu kirjutavad, otsivad sageli ainult ilusaid ja sügavamõtteliselt kõlavaid sõnu, mis palju midagi ei tähenda.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Te pole kunagi siin olnud, te olete ikka veel seal. Ja see ei tähenda lõppude lõpuks midagi, sest seal ja siin on üks ja sama koht - ruum on sama illusoorne nagu aegki.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Mu süda ei jää enam kuhugi kinni, aga ta on väsinud ja tüdinud, liiga väsinud selleks, et olla veel kurb.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Kas pole kõik väljamõeldud kirjandus lõppude lõpuks unenägu, mida nii autor kui ka lugeja näevad, kuigi nad seejuures ei maga.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Sündimine ei tee surma olematuks, need on mõlemad kogu aeg olnud üksteise kõrval, algmisest saadik. Sündimine ei ole midagi muud kui surma algus. Keegi sureb alati, me kõik sureme alati.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Näen sind õhtu hallis vihmas taskurätiga silmi pühkimas. Sul ei ole kahjuks nelja selga, et seda pöörata kõigi akende poole. Sa käid sama teed ikka ja uuesti ja vaatad kogu aeg otsides maha. Aga kui keegi küsib, mida sa otsid, vastad häbenedes: "Ei midagi!"
Ainult siis, kui väike laps, lepatriinu peos, jookseb üle su tee, ei suuda sa ennast pidada, ja nagu laps usaldad sa pahaaimamatult oma igatsuse teekäijale, kes juhuslikult su kõrval käib.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Kuidas nii – me kadestame ju sageli teisi sellepärast, et neil on sama palju kui meilgi, kuigi nad seda pole ära teeninud.

Me kadestame isegi neid, kel on tunduvalt vähem kui meil, aga ikkagi meie arust liiga palju.

Miks on temal ainult natuke vähem kui minul, kui ta pole seda sugugi ära teeninud?”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Mind lohutati, et küll ta tuleb varsti jälle tagasi. Aga ta ei tulnud ja varsti sain niikuinii teada, et teda ei olnud enam. Et see oli esimene kaotus, siis oli mu lein raske, aga lühike. Siis tundus see mulle millegi nii harukordsena, mis võib juhtuda ainult üks kord.

Ma ei teadnud siis veel midagi surmast, kuidas oleksin võinud siis teada, et inimene sureb mitte ainult üks kord, vaid palju kordi – iga kord, kui sureb keegi, kes on talle lähedaseks saanud.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Sa ütlesid, et sa ei kirjuta kunagi tõelistest inimestest, eks ole? Võib-olla muutun ka mina vähem tõeliseks, kui sa minust kirjutad. Mõnikord arvan, et see oleks kergem.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Aastaid ei ole igatahes nii palju, kui on aastas päevi.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist kui äärmust?”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Koostöö on alati võimalik, kui on keegi, kelle arvel saab kokku leppida.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“On lihtne öelda, et me armastasime üksteist, aga mulle tundub, et me sellega kaugeltki kõike ei ole öelnud. On midagi, mida üldse ei saa otseselt öelda - see ongi vist põhjuseks, miks inimesed mõnikord võtavad luule pildikeele abiks ja räägivad hoopis millestki muust, õite leegist, mere pisaratest ja valguse laulust – mõisted, mis on sama ebareaalsed nagu meie tundedki.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Abielulahutus on ju sama loomulik nagu laulatus, see on lihtsalt eelmise järg. Keegi vaevalt julgeb tänapäeval olla nii ebainimlik, et vastupidist väita. Ühelgi inimesel ei ole õigust röövida vabadust ei teiselt ega veel vähem inseeneselt /---/”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“On palju seadusi, mis piiravad absoluutset vabadust, kõige tugevamad neist on loodusseadused.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“/---/ Unistuste kajakad ei tee kunagi pähe...”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Olen liiga vana selleks, et loota, aga liiga noor selleks, et resigneeruda.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Mälestusi on häid ja halbu, aga nad on ühteviisi mürgised mõlemad. Head mälestused teevad mind melanhoolseks. Siin olen ma juba olnud, ja nüüd ei ole see enam mina, kes siin seisab ja vaatleb. See on keegi võõras hall vanahärra, kes meid mõlemaid vaatleb, pealtnäha sõbralikult ükskõikne, aga sisimalt kade ja õnnetu. Halvad mälestused ei tee mind vähem kibedaks, siin näen koguni oma kahekordset kaotust, ja ma pööran selja, korrates üht sõna: hilja!”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Nähtavasti oodatakse minult rohkem, kui mulle on öeldud. Kaunis raske on sedaviisi nõuetekohaselt elada. Kui mitte võimatu”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Mis peab inimene tegema kõikide nende teostega, mida talle nii sõbralikult lugeda soovitatakse, mõnikord isegi koju laenutatakse, mida ta aga ühel või teisel põhjusel ei viitsi lugeda?”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Minge nüüd - ma tahan üksi olla!"
"Ja mina tahaksin lord heameelega mitte üksi olla.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö

“Igast muust osast võite keelduda, aga mitte kuulaja ja pealtvaataja osast.”
― Karl Ristikivi, Hingede öö