Tõde ja õigus II Quotes

“õpilane peab kaine olema, sest õppida on raskem, kui õpetada. Õpetada võib ka siis, kui ise aru ei saa, aga õppides peab tingimata aru saama, muidu pole võimalik...”
― A.H. Tammsaare, Tõde ja õigus II

“„Härra Molotov, teie olete ilus mees, miks te oma välimuse eest sugugi ei hoolitse?“ Mõistate: mees ja ilus. Ütlesin talle: „Mul peeglit ei ole, ilu pole tõde ja tõde ei näe peeglist.”
― A.H. Tammsaare, Tõde ja õigus II

“See tähendab, et kui ühes Jeesuse Kristusega sündis maailma mõni kauge täht — sest ka tähed sünnivad ja surevad — siis võib-olla näeme tema valgust esimest korda alles täna või homme õhtul, aga võib ka olla, alles kümne, saja või tuhande aasta pärast. Ja kui ühes Jeesuse Kristusega suri mõni kauge täht, siis näeme võib-olla veel täna tema viimset sära, kuna ta homme on kustunud, sest tema viimne valgusekiir on maakerale jõudnud. Aga võib ka olla, et see jõuab siia alles kümne, saja või tuhande aasta pärast ja nõnda näeme meie ilmaruumis tähte, mida pole tõeliselt olemas enam Kristuse surmast saadik. Nõnda võivad ilmaruumis liikuda tuhanded ja miljonid tähed, mida meie veel ei näe, ja meie võime näha tuhandeid ja miljoneid tähti, mida pole enam olemaski. Kogu linnutee pole ehk muud kui ainult meeltepettus…”
― A.H. Tammsaare, Tõde ja õigus II

“Sest ilu on see, mis jääb, kõik muu kaob. Hing kaob, vaim kaob, aga ilu ei kao, tema jääb. Sest kui keegi on ilu näinud, s. t. kui keegi on ilu nähes ilu tundnud, siis saab tema ise seeläbi ilusamaks, võtab tuntud, maitstud ilu endasse ja nõnda jääb ilu, kui kõik kaob. Eks ole see jumalik? Jääb see, mida tõeliselt pole olemaski, ja kaob see, mis olemas. Nii et kui Teie pisutki olete tundnud minu silmis ilu, siis elab see ilu teis edasi. Ma olen nii õnnelik seda mõeldes!”
― A.H. Tammsaare, Tõde ja õigus II

“Kui ta poleks toonud asutisele oma ainukest laulu, mille viis oli soolole määratud esimesel poolel kurb ja unistav, teisel poolel aga, kus laulis koor kaasa, otse pühalikult kaebav. Sõnad kõlasid nõnda:
„Ükskord popil oli peni,
Keda armastas.
Peni õgis rasvatüki,
Popp ta uinutas.
Ja maha mattis ta,
Haud kirjatähega,
Et — ükskord popil oli peni jne. jne.”
― A.H. Tammsaare, Tõde ja õigus II

“Ka meie parunid oleksid pidanud siis ise oma viljapäid kitkuma, mitte aga aus ja korralik eesti mees, kelle keskel kõnnib Kristus. Nii oleks see olnud, kui jumal oleks tahtnud. Aga jumal tahtis, et tema poeg oleks juut, nõnda tahtis tema oma armunõuga. Meile saatis ta ainult Jakobsoni…“
Härra Mauruse meel läks nagu nukraks. Hulk aega seisis ta vaikides Indreku ees, nagu jätaks ta kõige tähtsama ütlemata.”
― A.H. Tammsaare, Tõde ja õigus II