“Mul oli kahju ka seetõttu, et nemad polnud unustanud isegi minu joonistusi, mina aga olin peaaegu täielikult unustanud, et nad üldse on olemas. Kui ma aga joonistama asusin, tundus mulle, et ma pole neid siiski täielikult unustanud, et ma siiski veel natuke tean, mida kellelegi joonistada, et ta rõõmu tunneks.”