kui vanus hakkab kahega, siis oled niiiiii vana!

Eile õhtul oli siis see… asi, mille pärast ma üldse Värskasse läksin. Nimelt rääkisin sealses noortekeskuses kirjutamisest, blogimisest ja andsin erinevaid ideid, kuidas nad saaksid kõik koos luua Värska noorte blogi. Lisaks kõnelesin ma sellest, mida kirjutamine mulle andnud on ja mis erinevaid võimalusi on minu blogikene mulle andnud. Neid asju on ikka väga palju! Ma muidugi ei tea, kas noored vedu ka võtsid, aga nad olid minu meelest kõik nii ilusad, mõnusad ja tublid, et kui nad vähegi soovivad ja viitsivad, teevad nad selle vabalt ära.

Väike kild ka eilsest õhtust. Enne kui ma seal rääkima hakkasin, istusime me köögiosas, sõime küpsiseid ja jõime kohvi. Jutujätkuks uurisin ma enda lähedal istuvatelt neidudelt nende vanust.

Neiu1: “16 olen”

Neiu2: “17”

Neiu3: “19 olen”

Neiu2: “Appi, sa oled tegelt ka 19 või???”

Neiu3: “Jah, ma saan oktoobris juba 20!” (endal selline nägu, nagu ta saaks 60)

Neiu2 (kaastundlikult): “Ou mai gaad. Kui vanus juba kahega hakkab, oled niiiii vana!”

Päris lahe oli niimoodi noortega tsillida, ma ei tea väga sellises vanuses inimesi, aga samas ma mäletan ise väga hästi, mida ma siis elust arvasin ja mida mõtlesin. Ilusad ajad! Ma ei ütleks lihtsad, sest probleeme oli ju täiega. Näiteks, et kui ema andis liiga vähe taskuraha, või ei lasknud peole või see kutt, kes sulle meeldis, ei tahtnudki “käima” hakata. Ega see elu tol ajal kerge polnud!

Kui loeng peetud, siis tuli mul pidurdamatu Mariigatsus peale. Pidasin endaga vähe aru ja mõtlesime siis sõbrannaga, et tegelikult pole ju eriti vahet, kas me oleme ühe öö veel Värskas, või lähme õhtul tagasi kodu poole, et täna kenasti kodus ärgata. Ma ei jõudnud ära oodata, et ma saaksin magava Marikese endale kaissu haarata, sest enne tema uneaega ei olnud mul lootustki koju jõuda.

Siia jõudsime umbes 11 paiku ja kodus ootas mind kaks üllatust. Esiteks kui ma siit reedel lahkusin, oli maja seisukord enam kui rõve. Igal pool oli sodi ja musti nõudsid ja hallitavaid puuvilju ja riideid. Casual life meie kodus. Eile aga maja säras mulle vastu. Reaalselt see oli nii korras, et kui veel küünlad ka põlenud oleks, saaksin ma öelda ideaalne. Noh, mulle lihtsalt väga meeldivad küünlad.

Teine üllatus oli see, et Kardo oli Mari hoopis oma emale viinud, et ta rahus koristada saaks, seega ei saanudki ma magavat Marijuushat endale kaissu võtma, vaid pidin leppima Kardo kaisutamisega. Abiks seegi. Ma lihtsalt nii väga tahtsin seda nädalavahetust oma perekonnaga ka jagada, aga õnneks saingi kenasti ära poolitada, et osa läks Värska alla ja teine saab siis pühendatud pool kodusele elule.

Ma tegelikult ei arvanud, et Kardo kogu seda laga ära koristada jõuab, seega ma olin plaaninud, et pean täna ise ka käed külge panema, aga tegelikult ei jää mul muud üle, kui hambad laiali lamada või süüa vaaritada.