i feel like crap

Käisime täna siis Mariga uuesti arsti juures ja nagu eelmine kord juba mainiti, siis Maril on vaja erilähenemist. Nagu ma aru saan, siis ma oleks võinud juba päris ammu aru saada, et ta ei taha päris kõiki asju teha, nagu “tavalised” lapsed, aga kuna mul enne lapsi ei olnud, siis ma ei teadnud ju, mis see norm on.

Jah, ta ei võõrastanud kedagi, talle meeldis omaette tegeleda, ta ei tahtnud, et ma talle nt raamatuid näitan, oli selline omaette hoidev inimene. Ma arvasin, et see on lihtsalt ta iseloom. Jah, ega teda ei huvita, kui teda nimepidi kutsuda, või kui keegi tuleb külla, siis ta enamasti ei pööra sellele isegi tähelepanu. Ja kui teda keelata, siis läheb ikka jube kurjaks kah. Aga ma olin säärase Mariga harjunud ja ma ei arvanud, et see tähendab, et tal midagi valesti oleks.

Nüüd öeldi mulle, et Mari on oma arengult peaaegu POOLE võrra maas. Ehk siis ta käitub ekspertide sõnul nagu umbes aastane laps. Seega ei ole ka ime, et ta rääkida ei oska, sest ta pole oma arenguga veel sealmaal. Asi pole ka otseselt selles, et ta lihtsalt aeglasem oleks, vaid selles, et teda lihtsalt EI HUVITA inimkontakt. Seega peame hakkama temaga käima erinevates teraapiates ja panema ta lasteaias tasandusrühma, kus igale lapsele lähenetakse individuaalselt.

Marivanune laps peaks idee poolest huvituma igasugustest uutest asjadest. Samas huvitavad teda väga vähesed uued asjad. Näiteks see puust värk, kuhu sisse nööri panna. Lapsevanemad vast teavad. Kohe, kui Mari esimese sekundiga aru ei saa, mis sellega teha, siis lendab see raks maha. Ja kui ma proovin teda siis sülle võtta ja näidata, hakkab draama, sest ta lihtsalt ei taha. Kui ta juba hüsteeriasse läheb, siis ei näita ma talle enam nagunii midagi, sest ta nutab ja rabeleb ja proovib ära joosta. Nii on see olnud suht iga asjaga, mida ma talle näidata või õpetada olen püüdnud.

Õnneks on siiski asju, mis teda huvitavad. Legod, pallid, plastiliin, liiv, vesi. Nendega talle meeldib mängida. Ja no valada vett, panna asju teineteise sisse, ehitada torni. Nendest lähtuvalt hakkavad siis eksperdid nuputama, et mida talle meeldib teha, miks ja kuidas kasutada neid meeldimisi, et ta tahaks aina uusi asju õppida.

Selles suhtes, et arstid olid väga lootustandvad ja ütlesid, et kuna ta on nii väike, siis peaks ta “õigetele nuppudele vajutades” juba paari aastaga teistel samal tasemel olema. Aga minul on ikka peas üks suur küsimärk. Et kuidas ma varem aru ei saanud? Kas ma oleks saanud midagi teisiti teha? Miks ma arvasin, et “ta lihtsalt ongi selline”? Aga ega enam pole ju teha miskit. Tuleb leppida ja edasi minna lihtsalt natukene uue hooga ja teistmoodi.

Nimelt tuleb Mari panna lasteaias tasandusrühma ja nagu mainitud, peab ta hakkama käima nendes teraapiates. Sellega on aga üks aga. Ma pean oma lapsele puude taotlema. Ma ei tea miks, aga see kõlab mulle nii hirmsana, et ma tahaks nutma hakata. Arst küll kinnitas, et puude= vajadus lisaabile vms, aga see hetkel mind küll väga ei lohuta. Sest kui ma vaatan talle silma ja ta naerab mulle nii kavalalt ja tahab, et ma teda taga ajaksin ja annab mulle õues ilusti oma käekese ja.. Ma saan aru, et parata pole midagi ja kui ma tahan Marile seda vajalikku abi saada, siis ma pean seda tegema.

Okei, ma ei PEA, aga ilma selleta ei saa me riigi poolt ei teraapiat ega ka seda spets lasteaiakohta. Seega ma siiski suht pean ka.

Ja ma olen nii õnnetu ja kurb, sest mulle tundub, et ma olen oma vaese lapse ise kuidagi persse keeranud. Vaene Mari, et ta just minu juurde sündima pidi, sest ilmselgelt ei ole ma kuigi hea ema, kui ma kaks aastat aru ei saa, et tal midagi viga on. Õudne, kuidas see kõik mul praegu ära kassib.

Ma tunnen ennast nagu maailma kõige suurem läbikukkumine lapsevanemana. Ja see on nii sitt tunne. Kogu see olukord on sitt. Positiivse külje pealt ei ole ju sitt kui Mari ja meie lapsevanematena abi saame ja Mari nõnda järjele aitame. Et peaks olema tänulik, et on üldse selliseid meetodeid ja lasteaedasid ja teraapiaid. Ja see vajalik lasteaed asub meie majast vaid viie mintsa kaugusel. Aga noh…kes on lapsevanem, siis võib ise vast ette kujutada, mida ma tunnen.

Üks asi on see, et noh, laps ei räägi siis ei räägi. Teine asi on see, kui sulle öeldakse, et tehke siis netis taotlus oma lapsele puudeaste määramisele.

I wanna die.