Piirilepingust, Tartu Rahust ja okupatsiooni kahjunõuetest

Piirileping Venemaaga on Eestile vajalik ja kasulik. Kõik muud arvamused tulenevad minu veendumuse kohaselt kas ebakompetentsusest või lausa eestivaenulikkusest, -- nii mõnigi kord transleeritakse otse Venemaa kõige eestivastasemate ringkondade seisukohta, et niikaua kui Eestil puudub piirileping, pole Eesti "päris riik". Ja just seda nad ei taha lubada. Muidugi on Eesti päris riik ka ilma Suur-Venemaa šovinistide loata, aga piirileping teatud määral tugevdab meie julgeolekut. Tõsi küll, väga vähesel määral, kuna meie lepingupartneril on omapärased arusaamad rahvusvahelisest õigusest (nimelt et siseriiklikud regulatsioonid on rahvusvahelistest lepingutest tähtsamad, aga siseriiklikut seadusandlust võib muuta päevapealt, nagu see juhtus Krimmi annekteerimisel). Ning kui neil on vaja, siis rikuvad ka kehtivaid lepinguid üldse ilma mingisuguse juriidilise põhjenduseta.


Teine küsimus aga on, kuidas ja mis tingimustel piirilepingu ratifitseerimise protsess läbi viiakse. Selles osas on mul karvane tunne, et Eesti kavatseb uuesti samale rehale astuda, nõustudes Venemaa tingimustega, et ratifitseerimise protsess peab toimuma paralleelselt. Riigikogu on juba korra piirilepingut ratifitseerinud, kuid Venemaa (loe: Putin) mitte üksnes jättis selle ratifitseerimata, vaid võttis oma allkirja tagasi. Isegi kui praegu parlamendid lepingu samaaegselt ratifitseerivad, sõltub Vene poolel see mitte niivõrd duumast ja ülemkojast, kuivõrd ühe inimese suvast. Ja see inimene on korduvalt oma suva üles näidanud. Nii et Eesti võib jälle jääda lolli olukorda. Minu meelest peaks seekord talitama nõnda, et Eesti alustab ratifitseerimisprotsessi siis, kui Vene pool on selle juba lõpetanud.

Samas tahan klaarida ühe arusaamatuse, mis on Vene propaganda mõjul paraku levinud ka Eestis. Nimelt et Vene pool võttis allkirja tagasi, kuna Riigikogu lisas lepingule omapoolse preambuli. See on kas arusaamatus või otsene vale. Piirileping on rahvusvaheline leping ja Eesti Riigikogu ei saa seal omapoolselt midagi muuta või sinna midagi lisada. Preambul lisati mitte piirilepingule, vaid eelnõule, mis saatis piirilepingu (loomulikult muutmata kujul) ratifitseerimisele. Seega oli tegemist puht siseriikliku dokumendiga, mis ei lisanud piirilepingule midagi ega võtnud sealt ka midagi ära. Mis aga puudutab allkirja tagasivõtmisest, siis juba ratifitseerimise käigus tulid Moskvast negatiivsed indikatsioonid. Riigikogu külastasid Riigiduuma välissuhete komisjoni liikmed ning kohtumisel Riigikogu väliskomisjoni liikmetega (milles osalesin ka mina) teatas delegatsiooni juht Kossatšov, et Venemaa jälgib tähelepanelikult ratifitseerimisprotsessi ja palju sõltub sellest, kas Riigikogu positiivne otsus tuleb ühehäälne või mitte. Samas teadis ta väga hästi, et Isamaaliidu fraktsioon hääletab vastu. Seega poleks preambulit, oleks leitud uus põhjus. Igal juhul Venemaa välispoliitika ei takerdu tavaliselt vaid protokolliliste peensuste taha.
Eestile on piirilepingut vaja, kuid praeguses poliitilises olukorras vajab seda ka Venemaa. Mitte üleliia, kuid siiski. Igal juhul ei tohi me piirilepingule tuua ohvriks oma põhimõtteid, maha vaikida Eesti okupatsiooni ja sellega kaasnenud inimlikku, moraalset ja materiaalset kahju. On väidetud, ja seda paraku ka ministrite tasemel, et kui me nüüd taaskäivitasime piirilepingu ratifitseerimisprotsessi, ei tohi Vene poolt ärritada ebameeldivate meeldetuletustega. Ma arvan, et mitte üksnes tohime, vaid nimelt peame, ja asi pole ärritamises, vaid pidevas mäletamises.

Nagu kokku lepiti, käsitleb piirileping vaid piiriga seotud problemaatikat ning üsna keerulise poliitilis-juriidilise ekvilibristika abil on püütud seletada, et tegemist ei ole Tartu Rahust loobumisega. Tartu Rahuga on aga kummalised lood. Tegemist on rahvusvahelise dokumendiga, kuid paraku opereeritakse Eesti poliitikas sellega vaid siseriiklikult. Mis puudutab välispoliitikat, siis Venemaa (konkreetselt välisminister Jevgeni Primakovi) nõudmise peale eemaldas 1995. aastal tolleaegne Eesti välisminister Siim Kallas selle mainimise piirilepingust. Kuid seda aktiivsemalt hakati seda kasutama sisepoliitilises võitluses, mis jällegi minu meelest on täiesti otstarbetu.

Mis aga puudutab kolme Balti riigi justiitsministrite allkirjastatud okupatsiooni kahjunõuete memorandumit, siis ehkki initsiaatoriks oli Läti pool, on just Eesti kontekstis see eriti asjakohane. Me kirjutame pragmaatilistel kaalutlustel alla piirilepingu Venemaaga, kuid samas anname selge indikatsiooni, et aegumatud kuriteod on tõepoolest aegumatud. Seda ei ole vaja vaid meile, aga näiteks ka Gruusiale ja Ukrainale. Ka nende puhul püüab Venemaa lähtuda loogikast "kes vana asja mäletab" jne. Samas aga kui vaja, siis tuletatakse meelde täiesti meelevaldseid asju, nagu see, et vürst Vladimir võttis ristimise vastu Krimmis või et venelaste salk aitas Bütsantsi basileusel sõdida praeguse Süüria territooriumil. Seega kui vaja, siis "kõik on meie!"