Ettepanek Jaanus Nõgistole

Vestlesin möödunud nädalal ühe oma kolleegi ja hea sõbraga ning jutt libises võimaliku sõja peale. Sõber oli mures selle pärast, et sõjaotsuseid teevad vanamehed, aga surma lähevad noored. Rahvuse säilitamise huvides tuleks ohverdada vanu. Noh, umbes selliseid nagu tema. Ma ei olnud temaga nõus noorte osas. Sõjas hukkuvad alati noored. Selles seisnebki sõja traagika, millest kangelaseeposed laulavad.
        Siin on kaks faktorit. Esimene on psühholoogiline: noored on alati sõjakamad ja neid on raske tagasi hoida. Teine aga üldisem: ajalugu õpetab, et just need rahvad, kus noored ei kartnud oma elu sõjas ohverdada, olid ajalooliselt edukamad.
        See aga ei tähenda, et mul oleks noortest vähem kahju kui mu sõbral. Tegin talle ettepaneku: kui okupatsiooniväed sisenevad, siis noored liikugu omas tempos ja oma käsuliine järgides. Aga meie (st meie kahekesi) oleksime kohal juba enne neid.
        Täna aga lugesin, et Jaanus Nõgisto mõtted mõlguvad samuti selles suunas. Teengi vanema inimesena talle ettepaneku moodustada nö vanade peerude üksus. Las meid esialgu olla kolm, aga olen kindel, et nii mõnigi teine lonkab samuti kohale. Nõgisto ütleb: "Mina, kurat, sellist jama siin ei võimalda ja kui keegi teine seda pauku ei tee, siis mina teen, raisk!" Seda minagi: kui nad veel kord tulevad, siis ainult üle minu laiba. Üle minu neetud laiba.