BO CARPELAN. I nätterna

Puud vulisevad öösel nagu vesi.
Päev suletud silmade taga on õnnelik ja puhas.
Sa liigud vabalt, liugled nagu puri täis tuult
suvel, kui kool on läbi ja oled kahevahel,

ei igatse, ei tea, kas on öö või hommik,
kaljulaid seal kaugemal liigutab aeglaselt veevoolus
ja kerkib valguse kätte, keegi ei tea sinust midagi,
päev on tuuline nagu võilill, keegi ei tea, et sa elus oled

siin, selles salajases selguses, nagu kerge kõrge pilv

År som löv, 1989