Kokkuvõtteks või nii. 2024 läheb ära.

 29.12.2024

Tähendab. See oli üks ralliaasta. Huvitav, värviline, hingemattev, aga kaunis väsitav. Olen olnud kümmekond päeva jõulupuhkusel ja võite arvata, mitut raamatut ma olen lugenud. Null. Null on õige vastus. Kuhjas on neid ootamas aga omajagu. 

Ma olen ainult maganud ja söönud, söönud ja maganud. Et ilm on närune, siis söömise ja magamise vahel pesnud sadu kordi koera poriseid varbaid ja poriseid trakse. Unistan lumest ja kasvõi ühest miinuskraadist. 

Kõigele vaatamata heidan rõõmsa pilgu üle õla. Hetked on suvalised ja ei pruugi olla kellegi teise jaoks maailmamuutva tähtsusega. 

Jaanuar – muuseumis tuli välja meie megailus ja värviline näitus "Euroopa mängib". Nädal enne näituse avamist helises mu telefon, helistajaks oli hea koostööpartner Poola Suursaatkonast ja ta helistas selleks, et küsida, kas Poola kultuuriministeeriumi delegatsioon tohib tulla näituse avamisele. “Muidugi tohib, kõik tohivad tulla, selleks ju näitus saigi tehtud!” ütlesin ma reipalt, hakkasin rääkima, mis meil näitusel väljas on ja samal hetkel avastasin, et … meil on näitusetekstis sisuline VIGA! Hea küll, meil oli veel nädal aega, saime vea parandada, uue teksti trükkida lasta. Hullem sellest oli aga, et Poolat esindas näitusel vaid üks mängukoer ja kolm tibatillukest dekoratiivset puidust lindu. Meile tuleb kultuuriministeeriumi delegatsioon, on pidulik avamine, ja see on kõik, mis meil on ette näidata nende suure ja rahvakultuuri poolest ülirikka riigi kohta. Päev saabus, avasime näituse, delegatsioonigrupis oli ka Poola kultuuriminister. Jõudsime Poola mänguasjade väljapaneku juurde … minister jäi seisma, vaatas kolme väikest lindu, tema silmad hakkasid läikima ja kui ta siiani oli olnud rõõmus, energiline, kergesti vaimustuv ja kogu olemuselt hästi ekspressiivne, siis nüüd otsekui muutus midagi. Ta tõmbas korraks käega üle silmade ja ütles õige vaikselt: “Ma mäletan neid linde…”  
Ja just selliste hetkede pärast tasub teha seda tööd, mida me teeme. 
Veebruar – käisime Mustikaga loodusmajas koertest ja kirjandusest rääkimas. Mustikas sõi nii palju lihapalle, et luksus ja röhitses. Ühtlasi tuli kohale nii palju inimesi, et osad vaatasid Mustika lihapalliballetti koridorist. 

Lisaks oli mul veebruaris au olla Tuul Sepa imelise raamatu "Haki ordu" esitluse vedaja ja küsida Tuulelt ühtkomateist. Nüüd on mul ordu tass. Natuke on tunne, nagu oleksin mingi salaorganisatsiooni liige. 

Märts – Ma lihtsalt ei suuda peale suurejoonelise põskkoopapõletiku midagi eriliselt raputavat märtsikuust meenutada, seega lisan siia mõned seosetud read.

kõnnid omaenese kõrgetel kergetel karkudelõhus ja maa peal ja vee pealon ärevat kevadeootusttali on läinudkui sõnatu südameseisakoled kõndinudhinganudelanudotsekui sootult
põletad palitu loobid minema saapadkevad suudleb sind kuklalekleit kukub kapistaeg on eladapäriseltaeg on lisada liimisüdamesellele servaletalvega lahti misloksunud tapist
30032024


Aprill – trükist tuli minu tõlgitud kufi kokaraamat. Pean tunnistama, et olen tõlkinud kokaraamatuid kaugelt suuremas mahus kui ma ise süüa teen ja kufit mul endal ka pole. 

Mai – mänguasjamuuseum tähistas 30. sünnipäeva ja kogu kuu läks selle tähe all!
Andsime välja Eesti mänguasjaajaloost rääkiva artiklikogumiku "Mänguasjade sajand" ja mina panin sajaga tiraaži arvutades puusse. Mõneti on see ju tore, sest nüüd saame lisatrüki teha ja nentida, et raamat meeldib ostjatele/lugejatele. 
Pidasime õige mitu sünnipäevapidu, neist ühe meeletu kireva rongkäiguga Tartu linnaruumis. 

Juuni – Tegime juunist augustini Hooandjas uue lasteraamatu "Mustikas, kes sa oled?" kampaaniat ja korjasime trükiks vajamineva kokku. Raamatu tahaks trükist kätte saada vähemalt varakevadeks. Igatahes praeguseks on suurem osa illustratsioone juba valmis. Ootajale aeg on pikk, aga peagi saab see ootus läbi, nii et pidage kuidagi vastu!

Juuli – Käisime kolleegide Poolas. Poola on endiselt mu südame kodu, kuhu läheks uuesti ja uuesti. Poole keelele, kuluurile, õnnele ja rõõmule vastukaaluks sain koju tulles tuttuue ishiase. Ütleme nii, et see oli huvitav. Isegi huvitavam kui see, et sain omaenda koduaias hulkuva kassi (olgu ta neetud!) käest hammustada ja olin seetõttu mõne nädala vasakukäeline. 

August – Augustisse jääb kunstikohvik "Käbi ja Haga" taasilmumine Tammelinna kodukohvikute päevale. Ilmselt pole märjemat kohvikut ei enne ega pärast nähtud. 

September – Teatri Kodus esietendus "Rohelise südamega linn", mille lavastas Urmas Lennuk. Minu osaks oli mõne aja eest selle raamatu tõlkimine. Rõõm!

Trükist tuli veel üks minu tõlgitud kufi kokaraamat. Kokaraamatute tõlkimise juures on kõige keerulisem peatada mõtet "ma tahaks nüüd midagi süüa".

Oktoober – Elu pakkus mulle ootamatu väljakutse pidada õpetajate tänuüritusel inspiratsioonikõne. Rääkisin sellest, et nad võiksid minuga ajareisil mänguasjamuuseumisse, garnisoni laste kooli ja Johannes Semperi nimelisse 8. Keskkooli jalutada. Aga ka sellest, et lõpuks saab pea kõigist asja. Hiljem selgus, et pooltel õpetajatel olid saalis silmad märjad. Õnneks ma ei näinud seda, sest mul olid lugemisprillid. 

Rääkisin neile, et oma õpiaastate jooksul, oletatavalt oli neid oma 22, olen kohanud tavalisi ja erilisi õpetajaid. Neid, kes on vaadanud mu pattudele, šlikerdamisele ja teadmatusele läbi sõrmede, neid, kes on jäänud enesele kindlaks ning nõudnud enamat, ning ka neid, kes alul on olnud õpetajad ja hiljem sõbrad. Nende aastate jooksul olen olnud viieline oivik ja ka see, kes iga kolmapäeva hommikul keemiaklassi ukse taga seisab, et järeltööd teha. Olen valetanud endale külge kõhuvalu, et koolist pääseda ja olen hommikul küll kodust koolikotiga väljunud, aga mitte kooli jõudnud. Olen saanud stipendiume ja olen eksameid viletsapoolselt teinud. Olen õppinud ja olen õppimata jätnud. Olen spikerdanud ja olen sõbra eest kooli sisseastumistöö valmis kirjutanud. Olen vandunud, et ei lähe enam iial kooli ja ikkagi siiasamma Tartu Ülikooli paberid sisse andnud. 

Kui olin oma kõne ära pidanud, selgus, et saalis oli mu keemiaõpetaja abikaasa. Mõne aja pärast saabus õpetajalt nunnu sõnum: "Aitäh, et vanainimest meeles pidasid!" :P


November – Tõime telemajast Tartusse nii palju telenukke kui karpidesse mahtus ja juba uuel aastal saab sellest näitus. Püsige lainel, te rippuvate silmadega lindude ja hõreokkaliste siilide austajad! Täna sööme kommi ja homme sööme kommi. Ja käbikuningas on minu taat!

Novembris sai Mustikas juba viieseks! 

Detsember – Sünnipäevakuu, jõulukuu, aasta kokku võtmise kuu. Nentisin rohkem kui ühel korral, et mul on imelised sõbrad ja imelised töökaaslased. 

Elu pakkus mulle veel ühe väljakutse. Rääkisin Hariduse Tugiteenuste Keskuse korraldatud tänuüritusel mänguasjamuuseumist ja mängimisest, mälestustest ja mäletamisest. Kui lugupeetud abilinnapea nägi mind üritusele sisse astumas, küsis ta, et kas ma vahetasin ametit ja räägin nüüd igal suuremal üritusel. Vastasin, et kaalun võimalust. 

Igatahes rääkisin kõige muu kõrval seda lugu: 
Oli üks täiesti tavaline tööpäev. Jalutasin läbi muuseumi, sest mul oli vaja karumajja tagasi panna sinisilmne karu Nässu. Avasin kapi, panin Nässu oma kohale ja minu selja taha ilmusid kaks väikest poissi, endal silmis tohutu uudishimu. Enamasti saab ju muuseumis asju läbi klaasi vaadata. Küsisin, kas nad tahaksid minuga koos karude kappi sisse piiluda. Poisid tahtsid. Rääkisin nendega natuke karudest ja sellest ka, miks asjad peavad olema klaasi taga. Siis panime üheskoos koledal moel kriiksuva klaasi kapile jälle ette. Ma olin juba ära minemas, kui üks poistest ütles:
“Ma tahan sulle kingituse teha. Vaata, mul on siin kalliskivi!” Ja tema peos oli väike sinine plastist mängukalliskivi.
“Oled sa kindel, et tahad selle ära anda?”
“Jah, tahan küll, mul on neid veel terve pakk!” ütles poiss mõnusalt hooletu lohakusega.
“Mina tahan ka kingi teha,” ütles teine poiss ja ulatas mulle sama kujuga lilla kalliskivi. Ja need kaks kivi olid tänuks selle eest, et nad tohtisid minuga koos salamaailma pilgu heita. 

Mõelge nüüd hoolega, millised on need teie kalliskivihetked, mis te endaga sellest aastast kaasa võtate. Küllap on neid rohkem kui üks.

Foto: Sille Annuk, Tartu Postimees