Kokkuvõtteks või nii. 2023 läheb ära.
On üks aasta lõpupäevadest.
Istun köögis nagu tavaliselt. Kohvikruus on käeulatuses. Nagu tavaliselt.
***
Pühad on käes ja peas on kõik nädalapäevad sassis, nagu ikka aasta lõpul. Lumi tuleb ja läheb, jää katab linna, inimesed uisklevad, vehivad kätega ja püüavad pigem tubades püsida. Jõulukinkide hankimise aeg on möödas, pakid on avatudki. Laual on nii palju magusat, et söö või mitu kuud ning käsi sirutub külmkapiust avama, et midagi soolast vahele ampsata. Esimest aastat üle pika aja on olnud selline sügis, mil ilutulestiku peale olen pidanud vaid paar korda turtsuma – põhiline mürgel seisab muidugi alles ees, aga vähemalt ei pea igal õhtul koerale selgitama, et pole vaja haukuda, kohe saab läbi.
***
Enda jaoks võtan sellest aastast kaasa teadmise, et mu saksa keel pole täiesti lootuselt kaotsi läinud. Tõlkisin Vesta Raamatute jaoks saksa keelest ühe moosiretseptide raamatu ja Mira Lobe "Rohelise südamega linna". Sellest viimasest saab saabuval aastal Teatri Kodus Urmas Lennuki taktikepi all ka lavastus ning ma ootan juba kangesti, et näha, kuidas see välja kukub. Lisaks tõlkisin Mira Lobe enimtõlgitud raamatu "Das kleine Ich bin ich", mis sai eesti keeles nimeks "Mina olengi mina". Mõlemate Mira Lobe raamatute puhul oli mul keeletoimetajana (ja üldse) toeks Elina Adamson.
Elina pani komasid ja punkte paika ka Klaveriloomade raamatus, mille kirjutas Katri Rebane ja mis nüüd just värskelt aasta lõpul trükist saabus. Selle puhul sain natuke maitsta toimetajaleiba.
Kui juba korraks Teatri Kodu peale mõte läks, siis sellega seoses meenub, et kevadel etendus Teatri Kodus minu kirjutet "Professor Peni", mille võttis lavastada Teatribuss. Aitüma, see oli põnev retk!
Eks ole omamoodi teater seegi, et aasta jooksul õnnestus lastele üsna mitu korda ette lugemas käia – küll Nässu, küll Mustika, küll muid lugusid. Iga kord, kui kuulajate säravaid silmi näen, tunnen, et kõik pole veel lootusetult kadunud. Veel on lapsi, kes tahavad kuulata, küsida, meisterdada, askeldada ja ise lugeda. Minu eriliseks lemmikuks olid teise klassi lapsed, kellele ma oma vanas koolis ette lugemas käisin. Lugesin neile (lisaks kõigele muule) nii Mira Lobe originaalteksti kui ka enda tõlgitut ja rääkisin tõlkimise vajalikkusest. Ja siis ütles üks väike tüdruk: "Palun loe veel seda saksa keelt!" Ja see "palun loe veel" ongi põhjus, miks ma uuesti kooli, lasteaeda või raamatukogusse lugema lähen.
Selle aasta ilmunute hulka jäid veel "Minu lahe paps viib meid matkama" ja "Parimad päevad perega", mõlemad Vesta Raamatute jaoks tõlgitud. "Parimad päevad..." oli õigupoolest palju varem tõlgitud, lihtsalt ilmus nüüd sellel aastal.
***
Teatri ja ilukirjanduse juurest edasi teiste kaunite kunstide manu minnes tasub meelde tuletada, et kevadel näitasime Anna Ryazanova Mustika raamatu jaoks valminud imeliselt hingematvaid akvarelle Tartus asuvas R galeriis ja samal ajal tegime Annaga tegelikult juba uut raamatut.
Suvel näitasime Anna pisikesi pilte Tammelinna päevadel korraldatud kodukohvikus (aitüma Epule pinda pakkumast ja Annikale ning Maidule kaasa löömast!). Sügisel korraldasime ühe väikese näituse veel Tartu Raekoja galeriis. Aga ise muudkui tegime samal ajal uut raamatut...
Raamat sai valmis hilissügiseks ning esitlemiseni jõudsime detsembris. Mänguasjamuuseumi mängutuba oli just remondist tulnud ja oleks nagu oodanud, et me kastidega sisse tormame. Minu lõpmatud tänukummardused lähevad Anna Ryazanovale imeliste illustratsioonide, Mari Tuulingule keeletoimetuse ja Maarja Roosile küljendamise eest. Ja muidugi Printonile trükkimise eest! Kui poes või raamatukogus raamatut vaatate, ärge unustage kuldset kuud kaeda ;)

Uue raamatu ""See on minu pall!" hüüdis Mustikas" pildid on eelmisest veel ilusamad ning see tundub peaaaegu et võimatu, eksole. Aga kangesti tahaks ka neid näitusel näidata. Eks näe, kuis või kas see õnneks läheb.
Nüüdseks on Mustikast valminud kolm raamatut ning kõik kolm on Alina Paasi poolt ka ukraina keelde tõlgitud. Siiani on Eestis elavatel ukraina lastel neist tublisti rõõmu olnud. Eriliselt tegi mul meele heaks lugu, mida ühelt õpetajalt kuulsin, kes oli alglasside lastele raamatuid jaganud ja kelle juurde astus viiendas klassis käiv ukraina poiss, kes küsis: "Aga õpetaja, kas meie ka saame seda lugeda?"
Samavõrra tegi mu meele heaks väike Sergei, kes pooleteise aasta eest Eestisse elama tuli ja nüüd esitlusel endale eestikeelse raamatu valis. Sest ta juba räägib väga ilusti. Loeb ka.
Ahjaa, musta kassiga loo ja palliraamatu saime ukrainakeelsetena välja anda tänu Integratsiooni Sihtasutuse projektile. Aitäh!

Noh ja nüüd siin koduköögis istudes on mul tunne, et terve aasta on möödunud, nagu oleks proovinud Mustikat tagasi hoida (vt lisatud Ave Põleniku foto). Kavatsen mõne päeva natuke hinge tõmmata, enne kui uuele aastale traksid külge panen, aga küllap tulevad peagi geniaalsed mõtted ja selgub, et vaja oleks midagi ümber ehitada, saagida või lõhkuda, midagi tõlkida, midagi välja anda või midagi kirjutada. Küllap see siis ka tehtud saab.
Vähemalt olen praeguseks enda jaoks üles kirjutanud, millised sõnad said aastaga kaante vahele.
Ja nüüd hakkan molutama!
