Wagnergate'ist

Viimasel ajal on minult korduvalt palutud, et kommenteeriksin EKRE väidetavat seost Prigožiniga. Kuna asi on minu arvates nii ilmne ja olen alati püüdnud valimiste-eelses poriloopimises osalemist vältida, siis ei ole ma seni vajalikuks pidanud minu arvates liigagi lihtsaid asju selgitada. Nüüd aga pean seda paraku siiski vajalikuks, kuna debatt on kiiva kiskunud. Keskendutakse valele asjale: kus on tõendid, et EKRE on Wagneri grupilt või Kremlilt juhtnööre või ka vahendid saanud.On võimalik, et asi on lihtsalt sarnases ideoloogias (antiglobalism, antiliberalism, antiökologism, ksenofoobia jne, mida on ohtrasti vürtsitatud erinevate vandenõuteooriatega) ning tegemist on lihtsalt kokkusattumisega. Ma võiksin seda uskuda.Samuti on võimalik, et need ideaalid viivad konkreetsete tegudeni, alates tänavameeleavaldustest ja sotsiaalmeediakampaaniatest ning lõpetades seadusandlike initsiatiividega. Ka see on põhimõtteliselt usutav.Raskem on uskuda seda, et väidete ja loosungite sarnasus on juhuslik kokkusattumus. Väga sarnaste sõnumitega on välja tulnud erinevad rühmitused Euroopas, kelle sidemed Kremliga on tõestatud. Näiteks et Ukraina abistamine on riigile kahjulik ja koguni ohtlik ning Ukraina põgenikud ei ole need, kes nad väidavad end olevat.Mille juhuslikkust on aga päris raske uskuda, on EKRE sõnade ja tegude sünkroonsus putinistide aktsioonidega üle maailma. Selle tõenäolisus on kaduvväike.
​Niisiis, minu jaoks ei ole oluline mitte see, kas EKRE on saanud Venemaalt (ükskõik kas otse või läbi lääne putinistide) juhtnööre ja vahendeid, vaid see, mida EKRE teeb. Kui EKRE teeb seda omakasupüüdmatult, siis on see ehk halvemgi: nii säästab ta Venemaa vahendeid.
​