BO CARPELAN. Så klär dagen av sig

 













Ja päev riietubki lahti, seab end ööks valmis:
kahtlused riputab aeda tuulduma,
rahu kogub lambi kõrvale toolile kokku,
vaatab end peeglist, nägu nagu kõigil teistelgi –
ikka kaks silma, nina, suu, sugu,

 

ta kummardub, et sõlmida lahti oma üksluised rajad
piki tänavaid, üle platsi, treppidest üles.
Nõjatub, paneb silmad kinni,
laseb õhtul saabuda nagu soojal tekil, mis libiseb üle keha
vaikse hingamisega, lapse häälega.

I det sedda, 1995