vana arm ja viha ei roosteta vist

Mõelge korraks oma suurima südamevalu peale, mida te tundnud olete. Ilmselt, kui see juhtus lähiajal, siis ei ole üllatav, et see vastik tühi tunne ja kurbus ja viha sees alles on, aga mis on imelik, on hoopis see, et see ei kao vist mitte kunagi ära? Või on asi minus? Ei, ainult minus ei saa ka olla, sest just rääkisime sõbrannaga, et üli imelik on fakt, et mingisugused kohad, laulud, lõhnad meenutavad aeg-ajalt SEDA inimest, kes kunagi meie väikse noore südame võttis ja selle mõnusalt peos lömastas. Ja kuigi aastaid on möödas ja elu on edasi läinud ja mitte ükski osa meist ei sooviks selle hirrrmsa inimesega koos olla, siis ikkagi tekib korraks sisse selline tunne, et tahaks kerge pisara maha panna ja dramaatiliselt maha põlvitada ja karjatada: “Peeeter! Miks sa mulle nii tegid?!”.

Natukene ajab naerma, aga natukene on tõsi ka, eks ju? Ma ei teagi, kas see on siis selle pärast, et sellised tugevad emotsioonid jäävad kuskile ajusoppidesse ja keharakkudesse kinni? Minu meelest sama moodi jääb armastus su ajukurdudesse. Armastad kedagi ja see ei kao mitte kunagi ära. See lihtsalt mattub uute kogemuste ja armastuste ja elu alla, aga see ära ei kao. Ja jällegi ootab ta mingisugust tuttavat kohta, lõhna või mälestust, et oma pea supsti liiva alt välja pista, et juhhuuu, mäletad ikka mind v? Ma endiselt siin, hehe.

Minuga võttis ühendust üks kutt, kes reaalselt miljon aastat tagasi mu südame veits katki tegi. Jumala casually kirjutas, et jou, kuule võiks välja minna ja paar drinki võtta. Ma reaalselt surin seest sekundi vältel ära, sest ma pigem hüppaksin poole Rootsi kruiisi pealt merre, kui temaga kuskile välja tahaks minna. Mitte, et mulle ikka veel maru haiget teeks, kuidas ta käitus, aga mul on sees selline solvumine ja viha ja pettumus alles, et ta noore Mallu vastu sellline siga oli, et ma päriselt ei taha teda mitte kunagi näha. Ikkagi imelik lugu, et umbes 10 aastat hiljem ikka see tugev emotsioon sees on…

Mõnes mõttes nagu nõme kah, sest tahaks hea meelega sellised sitad kogemused ära unustada, aga samas on natukene tore ka, et aju selliseid asju meelde jätta tahab. Sest äge on mõelda, et kui sa kedagi armastad, siis mingi osa sellest jääb igaveseks sinuga. Ja kõik, kes sind kunagi armastanud on, meenutavad sind aeg-ajalt terve oma elu vältel. Seda on tore tunda.

On teil ka nii? Et kui mõtlete mingisugusele südamevalule, siis see emotsioon, et käi sa ka persse, on ikka veel alles? Ja arrrrmastus on ka kuskil alles? Selline pehme ja mõnus ja soe väike tunne sügaval sees. Et jaaa, teda ma olen armastanud, see oli tore?

The post vana arm ja viha ei roosteta vist appeared first on Mallukas.