minu hirmus elu

Huvitav, millest see oleneb, et mõnikord lähevad kõik toimetused lausa ludinal. Muudkui kütan tööd teha ja kõik saab nagu lennult valmis. Ja siis on aegu, kus kõik asjad venivad, jäävad millegi taha kinni, jään ise haigeks ja lõpuks keeb kõik nii üle pea, et tekib tunne, et ah, mul pole mõtetki millegagi enam alustada, sest ma olen juba kõigega NII hiljaks jäänud ja üldse, mis point sellel kõigel üldse enam on. Asja parim osa on see, et tegelikult olen ma enamasti omadega ikka kenasti järjel, lihtsalt ma olen üldiselt harjunud kõik kiiresti niks-naks valmis tegema ja kui asjad natukenegi venima jäävad, siis nad hakkavad mind konkreetselt PAINAMA ja ma ei taha neid enam teha.

Selle pärast ma töötlen alati pildid ka kohe ära, sest muidu kui nad mind mitu nädalat kuskilt kaustast vahivad, hakkab mul lausa halb, et keegi minu pärast niiii kaua oodanud on ja siis jälle mõtlen, et ah, mis ma siis üldse… (olgu öeldud, et mul vist ükski klient üle nädala ootanud pole, huh!).

Kell viis käisin, kella kaheksaks olid kliendil pildid käes. Nice!

vaatab sama näoga, mida mina nädal aega tegemata töid…

Ma tegelikult tean, mis selliste mõõnade vastu aitab: täiel rinnal uuesti moti kokku korjamine ja pihta hakkamine. Lihtsalt tee ja tee ja tee ja lõpuks on kõik valmis. Nii elu mulle õpetanud on. Ainuke asi on see, et siis võib juhtuda see asi, et kütad mitu päeva jutti ja lõpuks on jõud 100% otsas ja hakkab jälle mõõnaperiood.

Okei, ma kõlan nüüd juba nagu max skiso, kes absull oma elu ja tööga hakkama ei saa, tegelt asi nüüd nii hull ka pole. Lihtsalt mulle tundub, et ma pean valima päriselu ja blogielu vahel, sest kui ma päriselu elan, jääb blogi tagaplaanile. Ala kui kuskile läheme, siis paar päeva oleme ära, siis ikka blogida ei viitsi (kui just midagi ette kirjutanud pole spetsiaalselt, aga seda ma ei viitsi eriti) ja kui tagasi tuleme, olen reisist nii läbi, et kuidagi nagu ei saa lainele tagasi.

Mulle muuseas tundub, et see koroonaaeg on inimesed nii vihaseks ka teinud. Ükskõik mida ma teen või ütlen, siis saan insta puid alla, ei tihkagi millestki eriti kirjutada, sest ma ei viitsi mingite võõraste vihastega vaielda või enda elu valikuid põhjendada. Ükspäev siin sain sõimata, et miks mul Marta ikka mähkmetes, et kas ma tahan, et ta mul ka “puudega lapseks kasvaks”. Mida sa vastad sellisele, ah? Lihtsalt kehitad õlgu ja kustutad ära kommentaari, mis muud. Aga viimasel ajal on selliseid palju. Ja siis kihvatabki, et miks ma ülde peaksin nn vaeva nägema siia kirjutama tulema, kui saan aint sõimu selle eest.

SIIS meenub, et 99% inimestest ei sõima mind, vaid on vastupidi, alati positiivsed ja toetavad ja toredad, isegika siis, kui ma ise ühtegi nendest iseloomuomadustest parasjagu ei näita. Ja see ongi tegelt äge, et just teie pärast, just need enamus inimesi, ma ikka tulen siia vahepeal suva lobajuttu ka ajama, olgugi selleks kasvõi ainult hala või suvaline: mida ma täna tegin- jutt.

Näiteks tänane “mida ma tegin” jutt:

Täna ma ärkasin, Kardol oili 37 palavik, mis tähendab seda, et ta oli automaatselt suremas, vingus ja ebakardolik. Mulle ei meeldi sellised päevad, sest siis ma automaatselt tunnen ennast nii, et appi, ma ei pea elama oma elu sellise külma ja vihkava inimesega (kuigi ta vist tavainimesele ei tunduks tol hetkel külm ja vihkav