sügavad mõtted ja uut kodukraami

Küpsetasin eile leiba nagu korralikule abielunaisele kohane (hämmastavalt hästi kukkus välja, nüüd saan juuretist paremale ja vasakule jagada) ja hakkasin mõtlema, et KUIDAS keegi kunagi leiva välja mõtles? Sest esiteks on vaja juuretist, aga seda saab teha… leivaviilust. Ja no isegi kui kellelgi täiesti juhuslikult kuskil mingi rukkijahuollus käärima läks, siis kuidas jumala lambist mõtles ta, et ooo, sellega võiks ju midagi teha? Et ma võiks sinna segada juurde rukkijahu ja soola ja suhkrut ja kardemoni ja köömneid ja panna vormi ja lasta vormis kerkida ja siis susata kogu see gemööse 250 kraadisesse ahju, siis kohe see 200 kraadi peale langetada ning küpsetada 53(!) minutit – ohhoo, saingi leiva. Kae perra…

See pani mind mõtlema, kui imelikud on pooled asjad, mida me teeme ja kuidas küll keegi seda esimest korda tegema sattus?

Ooo, sellel imelikul muugival loomal sündis poeg, huvitav, mis siis saaks, kui ma ise ta tissist tilkuvat vedelikku kaaniks?
Hmm… see uhke lakaga loom jookseb nii kiiresti, ma parem istun talle selga ja hakkan edasipidi temaga punktist A punkti B liikuma.
Ohhoo, milline mõnus lokkis loom. Kui ma ta karva maha ajaks, mingit moodi sellest pika nööri valmis  teeks ja kahe pika pulgaga selle kallal pusiks, siis kuidagi peaksin ma sellest ju midagi kampsunilaadset saama?

Ehk siis jah, nagu näha, siis mul on palju huvitavaid ideid, hehe. Kahjuks oli leiva ja pasteedi tegemine väga suur viga, sest esiteks on mu äsjakoristatud köök jälle mega sassis ja teiseks on seal ilmselt neli miljonit kalorit, mida ma süüa ei tohiks. Nimelt hakkab mul homsest katse vol miljon, sest ma endiselt võtan usinalt kaalu juurde ja ma pean mingisuguse muu rütmi endale kätte leidma, sest see läheb juba naeruväärseks. Mulle kirjutas Monika ja küsis, kas ma tahaksin tema kuuenädalast Hourglass programmi proovida ja ma mingis hullushoos lubasin seda teha. Seega ma pean täna kõik leiva ja pasteedi ära sööma, sest see programm nõuab MyFitnessPal’i kasutamist ja konkreetselt see on õudne, kui palju kõikides asjades kaloreid on. Ainukene asi, mille kalorikogus mul rabandust ei tekitanud, oli hapukapsas, niiet järgnevad kuus nädalat toitun ilmselt sellest.

Mis paneb mind mõtlema, et…Kunagi oli inimene, kes mõtles lambist, et oo, ma riivin selle kapsa ära ja lasen hapuks minna. Äkki on hea? Kuigi jah, ma pean tunnistama, et on hea küll jah, mulle meeldib.

Rääkides veel kaalust, siis täna näitas kaal 67.6 (alles ükspäev olin 66.6 niiet jee, jälle kiloke juurde õgitud) ja ainukene liigutamine, mida ma teen, on epoodides klikkimine ja parimatel päevadel koristamine ka. Kardo käib lapsega mingi kümnekildistel ringidel ja ma istun arvutis ja kütan blogisid ja vlogisid teha. Nagu öeldud, tere tulemast 876555 kilone elu. Ok, ok, ma tean, et see 67.6 pole nüüd ka mingi megasuur number (kuigi mu kaal kuvab mulle alati peale kaalumist vaalapildi