Ilma netita on kodukontor-koduõpe palju efektiivsem

Siin aga lugu, mis ilmus aprilli alguses Eesti Naise veebiküljel. Jätsin siia oma blogisse algse pealkirja ja ilma toimetamata versiooni.

Kuhu kaob aeg ja kust tekib tolm? Need igavikulised küsimused on saanud koroonakriisi-koduelu valguses uue hoo.

Laps(ed) on kodus, täiskasvanud on kodus. Me peame koolist koju jäetud lapsi õpetama. Me peame oma palgatööd tegema. Me(ile tundub, et) peame pideva uudisvooga kursis olema. Ja me peame kevadtöid tegema, aknalauale seemned panema, majanduskriisi isemajanduseks valmistuma… Sinna see aeg lähebki. Hommikust on saanud õhtu nii, et pole saanud segi tubadesse korras käimiskoridorigi tekitada… Oleneb muidugi ka koolis käivate laste arvust ja vanusest ja sellest, kui intensiivne on meie oma palgatöö.

Aga kust tuleb tolm? Tolm on seotud ruumis ringi liikuvate inimestega. Loomulikult tulenb tolmu rohkem, kui lapsed koolis ja vanemad tööl ei käi ning hoopis koduseinte vahel oma päevi veedavad.

Minu kogemus kodukontorist

Ma olen aastaid olnud kodukontori armastaja. See algas kaksümmend aastat tagasi, ajal, kui ma töötasin ajakirjanikuna ja armastasin tööle saabuda argipäevadel kella viieks õhtul ja veel parem, nädalavahetuste päevadel. Enamiku aja kirjutasin kodus. Minu jaoks said juba toona selgeks mõned tähtsad reeglid.

Üks aina olulisemaid reegleid tänaseks päevaks on: ära ole saadaval. Lülita telefon välja.

See ei kehti muidugi igasuguse ameti kohta. Aga mina olen oma strateegilised ja taktikalised tööd sisulises mahus kõik nii teinud. Netist väljas. Mõeldes, lugedes, kirjutades. Netiühenduse ja sageli ka telefoniühenduse panen ma sisse nagu praeahju: kui vaja kasutada, siis kasutan, seejärel lülitan välja. Kui keegi vahel küsib, “kuidas sa nii palju jõuad?”, siis on mu stampvastus olnud just see: “ma ei ole saadaval.”

Teine oluline reegel on seada prioriteedid. Igal hommikul või vähemasti igal esmaspäevahommikul soovitan ma endalt küsida,  soovitavalt kirjalikus vormis: mis on mul vaja ära teha? Kodu on ju tegemata tegude ahvatlusi täis ja pea läheb kiirelt segi. Kui ma saan tehtud selle, mis on prioriteet, siis võin ju ka teisest, igaks-juhuks-listist midagi ära teha. Aga oluline on kodukontoris kulgedes teada, mis on prioriteet, Mina saan sellele vastuse hommikuti meditatsioonilaadses seisundis oma elule vaadates. Oluline on olla aus ja vastata enda vajadustele. Eriti on see ausus oluline nüüd, koroonakriisis, kus sageli on mugavam olla kastis ja teha midagi ära inertsist, sest kunagi on niimoodi otsustatud. Praegusel ajal, kus kõik muutub nii kiirelt, on mõistlik eneselt üle küsida: mis siis ikkagi on prioriteet? Ma olen näiteks nii mõnegi raamatutoimetamise praegu kõrvale pannud. Võibolla ei saa me neid veel lähiaastal avaldada. Võibolla on praegu olulisem isikliku päeviku kirjutamine ja praegu käsil olevate ajalooliste nädalate väärtustramine? Minu meditatsuooni vastus tuleb igatahes selline.

Kolmase oluline kodukontoritöö reegel:  ma ei ole perfektne.

Mulle meenub üks ameeriklasest keskkonnaaktivist ja kirjanik, kellele ma kord koju külla sattusin ja kes teatas tuppa sisse juhatades: “Ära pane tähele, et mul siin kõik segi on. Ma olen oma identiteediga rahujalal. Ma olen üle keskmise tervisesportlane ja kirjanik, aga alla keskmise koduperenaine.” Väga lihtne. Energia jookseb ühendatud anumites ja kõikjale ei jätku maksimaalselt. Kui valida ideaalse majapidaja roll, siis jääb kodukontori töö lihtsalt tegemata. Ma olen sellele leidnud isikliku vastuse lainete näol: näiteks tund arvutitööd, tund füüsilist kodukorrashoiutööd, samal ajal prioriteete silmas pidades, nii et reaalsus võib ka olla kaks tundi arvutit ja pool tundi koristamist.

Nüüd on aga pildil lisaks koduõpetajatöö.

 

Minu kogemus koduõppest

Aasta tagasi (kevad)talvel oli mu laps koduõppel, tegin teoks oma ammuse unistuse, see õppestiil ära proovida. Minule meeldis see aeg väga, olin indu täis nädalate kaupa teemasid kavandades ja olin rahul sellega, et võisime hommikuti oma une täis magada.

Aga mu toona 7-aastane tütar polnud päris nii rahul. Ta igatses eakaaslasi. Seda kompenseerisid külalised ja hobiringid, aga ikkagi, õppeaasta lõpuks soovis ta kooli tagasi saada ja kui ma uuel õppeaastal hommikuti teda vahel üles ei saanud, siis ütlesin naljaga pooleks: “Kas tahad jääda koduõppele?” – “Ei, kooli!” Ja üleval ta oligi.

Nii et selline oli foon, millega me koroonakriisi sisenesime.

Kui olukord maailmas oli läinud igale suure pildi vaatajale kahtlaseks, võtsin ma ta siiski uuesti koduõppele – see oli mõni nädal enne ametlikku koolide sulgemist ja distantsõppe väljakuulutamist. Sain meile kuupõhise õppekava ja asusime tegutsema.

Sain ka üsna kiirelt aru, et me hakkame koduõpet tegema mitte rida realt õppeprogrammi järgi, vaid epohhipõhiselt ja prioriteedipõhiselt.

Üks olulisemaid asju, mis lapsevanem lapsele saab õpetada, on minu meelest planeerimise kunst. Nii olen ma koos oma 8-aastasega teinud hommikusi koosolekuid, eriti esmaspäeviti. Mis on meie prioriteedid sel nädalal? Mis me soovime saavutada ja mis me selleks samm-sammult ära peame tegema? Ja me paneme need prioriteedid paberile kirja ja korktahvlile seina, terveks nädalaks endale silma alla, nii et võimalusel saame siia-sinna ka mõne rasvase juti tõmmata: tehtud!

Kui ta köhis “kopse välja”, nagu uuel ajal öeldakse, siis panime prioriteediks terveks saamise. Enne köhast täielikku paranemist ei ole mitte mingit teoreetilistki võimalust kellegagi kohtuda, ka mitte naaberkülas karanatiinis elevate sõpradega. Kuidas köhast vabaneda? Panime kõik punktid kirja. Näiteks ka ravimtaimeraamatud lektüüriks.

Üks priorieet tekkis meie listi saabuva kevade sunnil: nädala jooksul oli vaja panna paprikad, tomatid ja kurgid pottidesse kasvama. Ka sellest sai meie ühisprojekt, kus 8-aastane õppis seemnepakkidel olevaid märke dešifreerima. Selgeks said ka näiteks kuid tähistavad rooma numbrid ja ladina keele roll maailmas.

Prioriteediks sai lapse soovil ka lihavõttepühadeks valmistumine, selleks oli vaja meil näiteks keldriruum koristada, sibulad sorteerida (osa sibulaid ajatada), sibulakoori koguda, kanalast tulevaid valgeid mune eraldi koguda… Lisasin nii paganlikku kui kristlikku lugemist kevadpühade tausta kohta. Peale selle sai ta omamoodi kogemuse selle kohta, et kui miski on kadunud, siis tuleb asju sorteerida niikaua, kuni leidmiseni jõuame. Otsisime nimelt taga kadunud munavärve, sahtel sahtli haaval koristasime, kuni leidsimegi.

Aga üles antud koolitööd? Haakisin enamvähem meie programmi sisse. Korrutamine ja jagamine klapivad imeliselt igapäevaeluga. “Bullerby laste” lihavõttepühade tükk lugemikust oli kui kirss tordil ja sahtlukoristamine haakus suguvõsa uurimise kodulootunni-projektiga.

Tunnistan üles, et peaageu kõik meie koduõppetunnid olen ma läbi viinud omakasupüüdlikult ja rööpräheldes, üritades samal ajal ära teha kodumajapidamises olulisi asju. Ka siis, kui me võtsime kuu lõpus ette õpetaja antud ülesanded, siis istusin samal ajal kõrval, parandades katkist pesu või koorides kartuleid. Aga mõned ülesanded jäidki tegemata ja saabus juba uus kuu uute normidega. Meenutasin sel puhul õpetaja Lauri ütlust: “Kui tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool!” Sest lisaks kõigele muule on mu laps vahepeal õppinud… näiiteks haududuvat kanaema kolima, tibudel korpas küüsi puhastama, kuldnokapesakastide jaoks õigeid ilmasuundi leidma, metsas põdrasammalt korjama… Ta on saanud väärt elutarkusi, mida võib, aga ei pruugi kooli õppeprogrammist saada.

Ja mul on nii kahju neist lastest, kes on selle kevade veetnud aheldatuna interneti külge. Mitte et nad ise sellest aru saaksid, et selles midagi valesti on. Dopamiin mõjub nii mõnusalt. Vahendu

 

Kas olla koduõppe perioodil “online”?

Minu vastus on kindel ei.

Nagunii tuleb sellele vastusele teha reaalses elus erandeid, ja just seepärast soovitan ma lähtepositsiooniks võtta “ei”.

Põhjusi selleks, miks pidevast veebist hoiduda, on mitmeid. Alustame dopamiinist, ajumõnust. Peaaegu kõigil lastel ja lastevanematel on tänaseks päevaks nutitelefoni või mõne muu ekraani sõltuvus. Mina ise ka võitlen sellega ja üritan asendada tervislikemate sõltuvustega: paberraamatu lugemine, offline kirjutamine, potipõllundus… samamoodi ahvatlen ma neile radadele oma last. Iga tund, mis on veedetud sõltuvusest eemal, tundub mulle tervislik töövõit ja sisemist õnnitlust väärt.

Miskipärast räägitakse praeguses viiruskriisis väga vähe immuunsuse hoidmisest ja tõstmisest tehnoloogiasõltuvuse kontekstis.

Ma mäletan veel aegu, näiteks kümme aastat tagasi, kui peavoolumõte oli kindlalt see, et lastele ei anta nutividinaid ning wifid ja telefonid lülitati ööseks välja. Netiaega piirati, võitlust peeti teleka liigvaatamisega, soositi kogukonniti koos mängimist… Tasapisi nägin aga üha enam endisi kogukonnaentusiaste… eks ikka sealsamas, sotsiaalmeedias. Ka mina ise olin seal, liiga palju.

Ja sel kevadel ei saagi kogukonnad koos mängida. Meil tuleb lahendada ristsõnamõistatus: kuidas jääda ellu ja terveks, kuidas hoida oma immuunsus kõrgel ja kuidas samal ajal siiski harida oma lapsi.

Minu jaoks on vastus väga selge: paberraamatud ja õueõpe. Ning emadele-isadele kodumajapidamises töövarjuks olemine.

Paraku on peavooluharidus läinud teist rada pidi. Igas koolis veidi omasoodu, aga tundub, et ebamvähem kõikjal on võetud elementaarseks lähtepositsiooniks see, et kodudes on internet ja lapsed istuvad netis, vähemasti aruandluseks, aga vahel ka videokoolitusteks ja videogrupisessioonideks.

Mida see nende laste kukaldega teeb? Heake küll, sama asja, mis paberraamatud. Kukal jääb valusaks.

Mida see teeb üldise immuunsusega?

Kuna telekom-maailmas liiguvad suured rahad, siis ei ole eriti kellegi rahahuvides rääkida sellest, et wifi tekitab kiirgusfooni, samamoodi nagu telefoniga “mis iganes G” võrgus rippumine. Alles hiljuti elasime maailmas, kus me suhtusime tehnoloogiasse kahtlusega, me ei lasknud väikelapsi teleka lähedale, me ei andnud lastele telefone… Ja nüüd oleme järsku maailmas, kus lapsed suhtlevad vanavanematega ja sõoradega ja õpetajatega läbi ekraanide. Ja kui neil saavad koolitööd tehtud, siis on meil vaja enda kodukontoritöid teha ja anname lapsele ülesande “ära sega”, ja laseme ta taas… ekraani taha? Meelelahutuseks?

Olen kummalises positsioonis, ma saan aru, et niimoodi areneb maailm vääras suunas, aga ma ei soovi enda arusaamade toetuseks palju teadusinfot juurde guugeldada. Igasugune veebis istumine on minu enda aja ja immuunsuse arvelt, ja teiseks: sel kevadel on kõik andmemahud ületatud ja ma soovin hoida kokku, mitte aina juurde gugeldada, nii nagu ma ei soovi või aina uusi pilte, videosid ja otseülekandeid läbi oma andmemagu saata. Kõik see netiliiklus tuleb kaudselt meie tervise arvelt, mobiilimastid peavad suurendama koormuseid, sest me aina tarbime veel ja tarbime rohkem…

Ma panen oma telefonis nn “data” sisse iga mõne tunni tagant, muul ajal saab mulle ainult vanamoeliselt helistada. Tean teisigi, kes niimoodi säästvalt meie mobiilimastide koormusesse suhtuvad. Meiesuguseid võiks olla rohkem.

Ja koolid võiksid anda rohkem võimalusi ja otsustusõigust lastevanematele. Stress kogu selle korioonakriisi pärast on nagunii suur, lisaks on lapsevanemad järsku lõa otsas, kus kangastub paljudele justkui vana kooliaeg, kus pidi aru anda, pidi tegema asju nööri mööda, pidi alluma, õigeks ajaks esitama… Kas me saaksime korraks elada “Dire Strait” laulu järgi ja anda haridus kriisiaja puhul vabamaks? Mitte midagi halba ei juhtu, kui me selle kriisi veedame “vanemate töövarjuna” ja “suguvõsalugude tundma õppimisega”. Pigem juhtub head, seda usun ma enda kogemuse kohaselt kindlasti.

Ja kui ka üldine vool seda mõtet kuulda ei võta, siis võib igal juhul arvestada sellega, et omal soovil koduõppele saab oma lapse igal ajal vormistada, nii nagu mina seda märtsi hakul tegin.

The post Ilma netita on kodukontor-koduõpe palju efektiivsem appeared first on Epp Petrone.