räägime siis ausalt asjadest

Kui alguses oli iga päev vana koroona mõttes, siis nüüd ausalt öelda, ei tule ta enam pähegi. Kuidagi normaalseks on saanud see, et kuskil ei käi ja passid ainult kodus ja kui poes keegi köhatab, siis saad südamerabanduse ja jooksed poe teise otsa. Ma käisin ükspäev kodurimis ja seal jalutas minust mööda maski ja kinnasteta teenindaja, kes köhatas alguses niisama, siis pani käe suu ette, kui märkas, et ma teda õudusega vaatasin (ise hinge kinni hoides, nagu see aitaks) ja läks siis kiiruga selle käega tomateid kohendama. Ütleme nii, et ma tomatit ostma enam ei kippunud.

Üldse, telliks kõik kaubad koju, aga mul on tunne, et lihtsam oleks Koroonaravim leiutada, kui keskööl e-poodides lolli mängida. Ma nii vana mutt (issand, ma automaatselt kirjutasin t asemel n