ma ei suudaks ilma epoodideta elada…*

Ma olen avastanud, et karantiin mõjub mulle miskipärast samamoodi nagu rasedus. Ilmselt on see vist seotud mingisuguse teadmatusega tuleviku ees ja et enda sisemist ärevust maha suruda, otsustab minu aju, et kõige parem variant on teadmatuseks valmistuda pesa punudes. Et kui ma vaid saaks enda kodu täpselt selliseks, nagu ma tahan, siis on kõik hästi ja siis ma saan nagu korraks rahulikult hingata ja edasi mõelda, et mida teha.

Muidugi mängib siin ilmselt rolli ka see, et ma ju… olen kogu-freaking-aeg kodus! Kus mul veel olla. Ja nõnda ma tahangi, et igal asjal oleks oma koht ja kõik oleks puruvaba ja ilus ja hubane. Nii olen ma päevi veetnud asju ideaalselt sahtlitesse lappides, hunnikute viisi asju ära andes ja müües, vidinaid sorteerides, asju ümber tõstes ja välja vahetades. Ütleme nii, et Kardo ei ole selle üle just kuigi rõõmus, sest umbes iga tunni aja tagant on mul vaja, et ta midagi kuuri tassiks, kuskile kruvi seina laseks, midagi kuskile lohistaks ja muud sellist.

Kardol on vist suva, milline TÄPSELT meie kodu välja näeb. Tema meelest on ammu kõik enam kui hästi ja ainukesed asjad, mis tema meelest vaja teha oleks, on majale soojustus + fassaad+ terrass lasta ehitada ja siis oleks tema meelest juba kõik ideaalne. Aga tema ei saa aru, et mul on VAJA, et esikusse tassitud kollasel kummutil oleks justnimelt kuldsed sulekujulised sahtlinupud ja ma ei saa elada, kui kõik asjad pole ära sorteeritud täpselt ühesugustesse karbikestesse. Iga väike detail ajab mind hulluks, kui see ei klapi.

Mida teie mõtlete, kui te seda pilti vaatate? Mina mõtlen, et issand, see soojapaneel ei sobi ÜLDSE sinna tuppa (tellisin juba uue, valge, ei suutnud seda taluda