karantiinipäevikud ja debiilikud

Ma enne kogu aeg mõtlesin, et hull asi see karantiin. Et mulle ju meeldibki kodus olla ja me oleme harjunud pidevalt kõik ninapidi koos olema. Mis praegu on, päev kuus, ning mul on juba tunne, et see olukord on kestnud 337373 aastat. Ma nimelt unustasin selle osa, et ma olen harjund kodus olema PÄEVAL. Aga mitu korda nädalas läksin ma õhtuti sõbrannadega kuskile sööma, teineteise poole veinitama jne, et ma sain nagu sellist oma aega, kus ma sain lihtsalt olla. Täpsemalt – olla KUSKIL MUJAL!

Ma armastan oma lapsi ja Kardot, aga ma ei tea, kas asi on karantiinis või milles, aga nad seisavad alati kõige-freaking-kitsama koha peal ees. Nagu 24/7. Ja kui ma tahan kuskile minna, on keegi seal raudpolt ees. Näiteks lasen vanni vett täis. Viskan vannipommi sisse. Lähen üles, et enda hommikumantel tuua ja kui ma alla tagasi jõuan, on seal sees juba nii Marta kui Lende, kes muuseas veel ahastavalt karjub: “Emme, tita KAKAS!”. Mida ta ka otseloomulikult muidugi ka tegi.

Mitte, et mul kodus veini ei ole, aga ma tahaks lihtsalt kuskil mujal, kellegi teisega veini juua, kas seda on palju palutud või?! Ja kui ma juba sellel lainel olen, et ma häbitult paljastan selle, et ma ei suuda 24/7 olla see “tsill ja rahulik ema”, siis täna (nagu ka eelmised miljon ööd) harrastas Marta oma uut magamajäämiserutiini, mis hõlmab endas 2 tundi täiest kõrist röökimist.

Okei, alguse otsa ma pean enda kaela võtma. Ma määrisin talle Hustagil geeli peale ja ulatasin sama käega talle mõni aeg hiljem luti. Ja siis imestasin, et miks ta lutti ei taha ja aina juua nõuab. Et nagu ta alati enne magama minekut küsib, aga täna jõi pool liitrit ära, et mis värk sellega on. Kuni ma lõpuks otsad kokku viisin, uue luti tõin, talle surtsu õunamahla andsin, hambad pesin ja uuesti voodisse tõin. Ta oleks võinud ju magama jääda, aga eiii. Kena tund aega pani seal veel seda tuletõrjealami, kuni ma lõpuks lihtsalt vaimusilmas juba ette kujutasin, kuidas ma lihtsalt täiest kõrist: “ISSAND, JÄÄ VAIT!” karjun. Ma muidugi ei teinud seda, aga samal ajal on rõve mõelda, et ma üldse sellise asja peale mõtlen, sest ilmselgelt ta ei istu seal ja mõtle, et krt, see emakene, kullakallis on viimasel ajal vähe kannatanud, las ma karjun talle meelega kõrva. Aga no niii pingesse ajaks.

Varem oleks ma selle pinge kenasti alla surunud, nagu normaalsele naisterahvale kohane, kaaninud Bellu juures pudeli veini sisse ja siis sõbrannadele nuttes välja purtsatanud, et omg, ma olen NIII SITT EMA!!! Aga noh, nüüd ma teen valikus järgmist asja, ehk siis olen purukaine ja purtsatan selle blogis välja.

Üldse on imelik mõelda, et alles kaheksa päeva tagasi me käisime Kristinaga restoranis söömas. Kui me seal olime, siis hakkaski suurem paanika pihta. Bondisime seal kõrvallaua daamidega ja vahetasime infot, et mitu juba Eestis nakatunud on jne. Ütlen ausalt, oleks see päev varem olnud, ei oleks ma kuskile läinud, aga väljas me igatahes olime. Ja kui nüüd öeldakse, et peiteaeg võib olla ka 25 päeva, siis.. . Ee, näiteks kõik inimesed, kes mu sünnal käisid? KÕIK inimesed, kellega ma olen viimase 25 päeva jooksul kokku puutunud. Neid on ju massiliselt! Selle loogika järgi on meil kõigil raudselt viirus juba olemas, sest paar nädalat tagasi oli ju fine väljas ja kinos jne käia. Piisavalt kokku puututud inimestega.

Ahastama ajab, sest konkreetselt mulle tuli täna pakk. Aia taha, nagu kord ja kohus. Ma pidin näpuga kuskile näkasele telefonile andma allkirja, vastu sain paki. Ma jätsin meelega välisukse lahti, tulin tuppa (ilma ust puudutamata), pesin käed, panin pusa pessu (sest ma surusin seda pakki enda vastu), võtsin paki lahti ja viskasin ümbrise ära, pesin uuesti käed ja desosin ära kraanikausi, nupud ja ukselingi. Üks osa minust ütleb, et ilmselt on juba hilja, et nädalaid oleks pidanud nii käituma, aga teine osa minust mõtleb, et vähemalt ma annan endast praegu parima, et me midagi koju ei tooks ja nt Leale annaks. Või lastele (praeguseks juba ka vastsündinutel seda diagnoositud). Aga nii kaua, kuni on neid, kelle jaoks pole see tõsisem kui “suvaline gripp, mida ma nagunii ei saa” levib see nagunii igal pool. Suva, mida ma teen, või ei tee. Ikka leidub neid, kes riskipiirkonnast tulnuna karantiini mitte millekski ei pidanud ja näiteks väikelapsega taisse põrutasid, sest hea hinnaga sai, yolooooooo!  

Täna voodis köhatasin ja kohe oli selline tunne, et nojah, nägemiin, mul on nüüd minek ka, on koroonaaeg. Aga no isegi kui ta mul oleks, siis ega ma ju kuskil selle suhtes ennast nagunii testida ei saaks, seega tuleks ta nagunii üle elada (täpsustuseks: kohatasin 3x ja muid tunnuseid ei ole…samas paljudel ei pidada olemagi).

Vastikud hirmutavad ja tüütud ajad. Hea, et ma rase ei ole. Just lugesin, et kuigi WHO soovitab sümptomitega ja karantiinist tulnud naistel kohe rinnaga imetada, siis Eestis paigutatakse laps ja ema eraldi, kuni emale test tehakse. See tundub NII hirmus