omakasupüüdlikult hea inimene

Tegin lausa kaks testi, ühe eile õhtul ja teise täna hommikul, aga mõlemad olid üsna konkreetselt negatiivsed. Jumal tänatud, nii mitmel põhjusel. Esiteks, kas te kujutaksite ette kõiki neid, kes juba nagunii arvavad, et ma olen mõttetu, paks, loll, kole, näen vana välja ja mida kõike veel, mida need inimesed siis veel minu kohta rääkima hakkaksid, kui ma peale oma abikaasa vasektoomiat rasedaks jääksin. Ütleme nii, et hella käsitlemist sealt oodata ei oleks.

Muidugi ega kellegi rääkimise või rääkimata jätmise tõttu last saama või mitte saama ei hakkaks, aga ma ausalt ütlen, et mul oli selline kivi südamelt, kui ma negatiivseid teste nägin. Kuigi sama kindlalt teadsin ma ka seda, et kui ma rase oleksin, siis mis muud, kui saaksin neljanda lapse, aga see tunduks mulle pehmelt öeldes kohutav, niiiiii paljudel põhjustel.

Näiteks see, et ma alles pääsen sellest titendusest (kuigi mu beebi niii armas!) ja ma alles saan tasakesti oma keha endale tagasi. Ja meile koju ei mahuks rohkem lapsi! Ja Kardo ei suuda ka enam kodus passida, tahab ka tööl käia ja suur poiss olla. Ja no üldiselt tahaks ka seda, et iga perereis ja spatripp ei maksaks kogu perele neeruhinda (mida ta juba viie liikmegagi teeb