kopp ees jamast

Kas pole naljakas, et mõne inimesega suheldes tunned sa kohe nagu mingit äratundmisrõõmu, et oh, no TÄPSELT minu tüüpi inimene. Selliseid ei satu mulle just kuigi tihti ette, aga elus ikka on õnneks jopanud, et kohe saad aru, et okei, nice, see nüüd on minu inimene, minu sõber ja selleks ta enamasti jääbki.

Siis on selliseid inimesi, kellega sõprus on kuidagi muul pinnal alguse saanud ja seega võib vabalt olla nii, et ei ole selle sõbraga küll “sama inimene”, aga hindad tema juures mingisuguseid osi nii palju, et see ei olegi oluline, et ta täpselt sinusugune ei ole. Mul on näiteks päris palju sõpru, kes on minust täiesti vastandliku iseloomuga. Et kui mina olen selline pliuh-pläuh-kärts-mürts-ütlen, mida tunnen, siis on mul samal ajal sõbrad, kes on tasasemad, ei ütle kunagi midagi välja, mis võiks tekitada konflikilaadse olukorra ja muud sellist.

Tegelikult on see ju hea, sest mina saan enda ellu hoopis teise nurga alt ideid ja mõtteid, samas ehk saan mina siis vastu panna seda, et näitan, kuidas veits vabamalt võtta ja enda eest ka seista. Või siis saan neile pakkuda võrratult ebameeldivat sõpra nende ellu