fitlife ja penskaritest uued sõbrad

Eile õhtal, kui blogima tulin, istusin siin terrassil ja mõtlesin, et krt võiks kuskile trenni minna. Kuigi noh, olgem ausad, siin on ükskõik kuhu minek paras trenn, sest siin on niii mägine (sõbranjed, kes siia tulemas – mugavad jalanõud kaasa!), aga ikka mõtlesin, et kle läheks hulluks ja otsiks mingi trenni.

Ainus, mille ma leidsin oli jooga, mis toimub neljapäeviti ja esmaspäeviti. Eile õhtul olin härga täis – ai, kus alles homme kell 9.30 ronin trenni, aga hommikul oli huvi juba leigem. Kuigi ma ärkan iga päev nagunii 8 paiku, siis ikka tundus ahvatlevam mõte lebada ja endale selle uue rannamaja episoodid osta ja rahus hommikust süüa. Kui ma aga kargu alla ajasin, mõtlesin, et pekki kah, lähen siis. Ja läksingi.

Kohal oli umbes 20 naist, keskmises vanuses umbes 60-70. Tundsin ennast sellise noore säluna nende vahel, et kohe lust. Muidu ikka trennides on need fitid ja painduvad piffid, seal aga kõik tudisesid samamooodi nagu mina ja tundub, et ma olen leidnud lõpuks ometi endale eakohase trennivariandi.

Ma arvasin, et mis see jooga ikka on, veits painutad paremale-vasakule, aga tegelikult oli päris mõnus treening. Päike paistis, linnud laulsid, igal pool kõrgusid kaunid mäed ja kohe lust oli ennast seal kringliks käänata.

ma eakaaslastega treenimas

Pärast tellisin endale ühe värskeltpressitud apelsinimahla ja tundsin ennast fitina, kui märkasin, et ülejäänud grupp sättis ennast suure laua taha hommikust sööma. Tundsin ennast juba väljajäetuna, aga lõpuks ikka üks tudises minu juurde ja kutsus mind seltsi.

Nüüd kõnnin ma mööda gigantest ja lehvitan penskaritele. Ikkagi trennikaaslased. Mis teha, kui muid sõpru leidnud pole