Marta, söök, rinnapiim ja RPA*

Mäletan, et kui Mari, meie esimene laps sündis, oli mul kindel eesmärk, et ta hakkab sööma esimesed viis eluaastat vaid enda kasvatatud ja valmistatud toitu, kus pole grammigi soola ega suhkrut – no selline klassikaline “minust saab parim ema ja ma ei tee iial midagi valesti” tüüpi värk, nagu esmastel emadel ikka mõnikord on. Paraku kõik nii ideaali lähedaselt siiski ei läinud ning praegu tagasi vaadates saan kindlalt öelda, et tegelikult oleks võinud ju veel paremini.

Lende ajal olin ma esiteks juba teadlikum, ilmselt ka veidi vanem ja targem kah. Sest ma alles hiljaaegu mõtlesin, et Mari oli viiekuune, kui me Kardoga kaheks ööks Saaremaale puhkama läksime mu sünna ajal. KAHEKS ÖÖKS! Viiekuuse lapse kõrvalt? Ah, ma ei tea, kas ma olen ajaga kanaemaks läinud, aga no Lende kõrvalt oli see mõeldamatu, sest ta ju ei võtnud luttigi, pudelist rääkimata. Kui ma väga mööda ei pane, siis ta oli ikka umbes kaheaastane, kui ma esimest korda öösel tema juures ei olnud (ja ilmselt oli ta Lea juures, ehk siis 5 meetri kaugusel ). Ma tegelikult üldse ei kritiseeri emasid, kes nii väikse lapse kõrvalt peavad/tahavad ööseks eemal olla, ärge saage valesti aru, eks. Ma lihtsalt ise enam ei kujutaks ette, et ma nii teeks, aga näed tol ajal kujutasin küll ja ei pidanud seda üldse suureks asjaks. Nojah, ma olen aru saanud ka, et ma olen iga lapsega aina kanaemamaks läinud. Hea, et ma neljandat ei saa, seda ma vist kussutaks ja tissitaks 20da eluaastani, sest ta on mu viiiiii-iiiimane beebi.

Sedasama “minu VIIMANE beebi” mõtet mõtlen ma iga kord, kui ma Martat hoian ja vaatan. Ei, ma ei ole loomulikult veel ühekski ööks temast eemal olnud, kuigi sõbrannad on korduvalt pakkunud, et minge Kardoga kuskile spasse, et me hoiame lapsi jne. Ma EI SAA. Füüsiliselt ei suuda. Isegi nii on olnud, et Marta magab Lea juures ja me tassime ta ikka keset ööd koju, meie voodisse, sest mul hakkab nii kahju mõelda, et see väike nohisev beebi minu kaisus ei ole.

Aga okei, räägime nüüd teemast ka. Toit. Nagu öeldud, siis mul oli kunagi illusioon, et ma olen selles toiduvärgis hästi hea ja kõik orgaaniline ja blaablaa. Marta on praegu üks ja loomulikult on ta ammu kommi ja jäätiski saanud. Olgem ausad, esimesed magusad ampsud tulid mitte minu, vaid hoolitsevate õdede käest. Ja no loomulikult ei ole ta neid mai tea mis kogustes söönud, lihtsalt ütlen, et ta on saanud, kuigi kunagi mõtlesin, et nii beebile ei annaks KUNAGI. Aga näed, siin ma olen