Teadusraha ja rahapuu

Kahetsusväärne lugu TalTechi grandirahade väärkasutusega on tegelikult jäämäe tipp. Ma ei hakka siin kedagi õigustama: see, et teised teevad ka, ei vabanda seda välja. Probleemi tuum on aga Eesti teaduse krooniline alarahastamine või õigemini, kahvel meie ambitsioonide ja rahaliste võimaluste vahel. Me tahame olla edumeelne, haritud ja innovatiivne ühiskond, aga unustame ära, et need väärtused ei tule taevast või, kasutades ühe ministri sõnavõttu, ei kasva puu otsas.

Eesti teadusarengu kontseptsioon on projekti- ja grandikeskne (ka nn baasfinantseerimine on tegelikult varjatult projektipõhine). Kui tekib uus perspektiivne teema, pannakse kokku uus innovatiivne teadlaste grupp, kes saab (või ei saa) sellega tegelemiseks grandi. See on hea, kuid see ei saa olla teaduse jätkusuutliku arengu põhivahendite allikaks. Ka kõige innovatiivsemad projektid on tavaliselt seotud teadus- ja haridusinstitutsioonidega, mille raames neid teostatakse ja mis tagavad tööks vajaliku keskkonna. Ja mis siin salata, ka õppe- või teadusasutuse prestiiž ei ole siin vähetähtis faktor. Samal ajal peab struktuuriüksuse juht aga otsima vahendeid, et üleval pidada ka neid teadlasi (kes võivad olla väga mainekad ja asutuse jaoks vajalikud), kes sellel aastal granti ei saanud. Siin on väga kerge astuda libedale teele ja kasutada selleks mitteotstarbeliselt teiste grantide vahendeid. Igaks juhuks ütlen veel kord, et ei taha siin kedagi õigustada ning selline praktika on minu meelest väär.

Enne valimisi lubasid hiljem koalitsiooni moodustanud erakonnad tõsta teadusrahastust (Keskerakond ja Isamaa 1%ni SKT-st, EKRE koguni 2%ni). Pärast valimisi aga selgus äkki, et Eesti rahaline olukord ei ole nii roosiline kui valimislubaduste andmise ajal, ning otsustati, et vähemalt sellel aastal jääb teadusrahastus tõstmata: see jääb 0.79% juurde. Pean tunnistama, et mul on väga raske sellest loogikast aru saada. Protsendinumber ei sõltu absoluutarvudest. Ükskõik kui palju või vähe on raha laekunud ja ükskõik mis allikast (kas või rahapuu otsast), on seda ikka 100%. Väike teadusrahastuse kasv näitaks aga ühiskonna orientatsiooni – kas stagneerumisele või edule.
​
Toon nüüd orienteerumiseks mõned näiteks võrdluseks. Kõige suurem SKT protsent teadusele on Iisraelil ja Lõuna-Koreal, mõlemal üle 4%. (NB! Mõlema riigi julgeolekuolukord on selline, et nad peavad pöörama suurt tähelepanu riigikaitsele. Sellegipoolest on mõlemas ühiskonnas konsensus, et tegeleda tuleb mitte üksnes tänase päeva kindlustamisega, vaid ka homse päeva eduga.)

​Edasi tuleb grupp riike, mis kulutavad teadusarengule 3 kuni 3,5% SKT-st: Šveits, Rootsi, Taiwan (millel on samuti suured kaitsekulutused), Taani, Jaapan, Austria, Saksamaa. Minu meelest peaks just nende riikide hulka kuuluma ka Eesti. Seejärel tulevad riigid, kes kulutavad 2-3% SKT-st: USA, Soome, Prantsusmaa, Hiina, Austraalia, Belgia, Madalmaad, Singapur.

Eesti aga oma 0.79 protsendiga kuulub nende riikide hulka, mis kulutavad 0,5-1%: Türgi (0,88%), Leedu (0,88%), Marocco (0,73%), Serbia (0,71%), Valgevene (0,67%). Isegi Venemaa oma 1,1%ga pöörab meist olulisemalt rohkem teadusele tähelepanu.

Minu arvates on pidulikult lubatud 1% miinimum, millest ei tohi taganeda. Kuid perspektiivis peaks olema järjepidev ja iga-aastane tõus kas või kümnendiku protsendi võrra, kuni jõuame nende riikide hulka, kuhu me tahaksime ja kuhu oleks meil loogiline kuuluda.
​ Crassula ovata e rahapuu