Lõputu armastuse janu vs hirm intiimsuse ees (haavunud sisemine laps)

Tänapäeval on levinud suhteprobleemide põhjustajateks armastusest puudu jäämise tunne või vastupidi hirm läheduse ees. Naise puhul: mida rohkem ma armastust mehelt otsin, seda rohkem ta minust eemale tõmbub. Ja mehe puhul jällegi: ükskõik kui palju ma ka ei annaks, naisel pole minu lähedusest kunagi küllalt. Antud olukord võib esineda sooliselt ka vastupidi või ka samasooliste suhtes. Et aga antud postitust mitte liiga keerukaks ajada, siis lähenen ma teemale just seda pidi. Mis võis juhtuda meiega lapsepõlves, mis kahjustas meie sisemist last nii väga, et armastusdünaamika tulevikusuhetes on selle tulemusel nihkes? Kuidas seda korda saada?

Foto – Siiri Kumari

Disclaimer: Ilmselgelt ei ole elu must-valge, vaid viiskümmend halli varjundit. Et aga lugeja leiaks ennast antud värvigammas, siis kirjutan ka väheke äärmuslikult. Poleks realistlikult oodata kõiki võimalikke variatsioone ja näiteid neist. Postitus on suunatud eelkõige vaimselt avardunud mõtlejatele. Antud postitus on sündinud suuresti Teal Swani õpetustest, kes on Ameerika vaimne õpetaja ja eneseabi raamatute autor.

 

Naise seisukohalt

Me oleme kadedad ülilähedaste suhete peale, kus mees hoiab naist nagu kullatükki. Me sooviksime endale tõelist rüütlit nagu muinasjuttudes või seebikates, kes hindab meid täpselt sellistena nagu oleme nüüd ja praegu. Kes on piisavalt maskuliinne, et meie eest hoolt kanda, et mitte tunda end meie edust ohustatuna ja et haarata suhtes ohjad. Aga miks me siiski komistame meeste otsa, kes pole päris all-in, kes on meie suhtes apaatsed, kes ei pööra meie tunnetele ja vajadustele piisavalt tähelepanu ja kui otsime neilt armastust, vastavad: “Me oleme ju niigi koguaeg koos. Kas sellest siis ei piisa sulle?”

Ja nii oleme me kinni oravarattas, kus püüame teda inspireerida meile rohkem tähelepanu osutama, kus püüame end muuta, et talle rohkem meele järele olla, kus püüame teda oma välise iluga rohkem kütkestada ja kus püüame talle ise aina rohkem läheneda, et lähedust vastu saada. Me püüame nii palju, et me lükkame ta hoopis eemale. Ja nii, olgugi, et oleme mehele füüsiliselt lähedal, tunneme end nii üksikuna. Me ei tunne end enam armastatuna (nagu ta ehk suhte alguses meid armastas), me tunneme end suisa meeleheitel. Soov tunda lähedust, armastust ja vastuenergiat on nii suur, et me tunneme end suhtes jõuetult. Ja jõuetu tunne ehk kontrollimatu olukord tekitab inimeses frustratsiooni, halvimal juhul viha.

Selle tulemusel hakkame mehe kallal näägutama. Number üks asi, mida mees ei kannata, on just näägutamine nagu oleks ta veel väike poiss, kellega ema kurjustab. See tekitab temas tunde justkui sina ei ole enam temaga rahul, ei armasta teda enam vanaviisi ja ootad, et ta muudaks end. See tõukab teda meist eemale. Ja kui mees kaugeneb veelgi, siis näägutame me veel rohkem. Ja mida rohkem me näägutame, seda eemale mehe tõukame. Ja mida rohkem ta eemale tõmbub, seda vihasemaks me muutume.

 

Mehe seisukohalt

Mees otsib endale stressivaba naist, kes ei lähe pöördesse pisiasjade pärast. Naist, kes annab talle piisavalt vabadust, olles samas armastav ja hooliv. Naist, kes vajab teda mehena enda kõrvale, kuid ei ole tema külge klammerdunud. Naist, kes teeb ta oma naiseliku energiaga õnnelikuks ning heaks meheks. Ning viimaks ka naist, kes austab teda sellisena nagu ta on siin ja praegu. Kes näeb mehes rüütlit ning ei alanda teda.

Aga mis on reaalsus? Mees leiab endale naise, kellele koguaeg miski ei sobi. Naine, kes kritiseerib ja näägutab. Naine, kes põhjustab mehele hoopis stressi, sest mees ei suuda olla kunagi talle piisavalt hea, piisavalt lähedal, piisavalt hooliv, piisavalt armastav. Mehel tekib tunne justkui ükskõik, mida ta ka ei teeks, ta ei suuda naist õnnelikuks teha, seega hakkab ta eemale tõmbuma. Ja see ajab naise veel enam marru. Ja seda enam mees eemale hoiab.

 

Lapsepõlves peitub vastus

Üks asi, mis ma olen psühholoogide ja vaimsete õpetajate käest suure lugemuse tulemusel õppinud, on lapsepõlve märkimisväärne mõju kogu meie elule. Seda ei saa eitada. Varajases eas, mil meie identiteet on alles kujunemas, kogeme me traumasid, mis kujundavad meie arusaama elust, meist endist ja suhetest kogu eluks. Lapsepõlves õpime me toime tulema valu, armastuse ja vihaga. Ning ma ei taha sugugi öelda, et lapsevanemad kunagi sooviks lastele halba. Vaid enamik vanemaid kasvatavad lapsi teadmatult. Ja iga laps kogeb traumasid – kes väiksemaid, kes suuremaid, kes vähem, kes rohkem. Olgu traumaks surnud linnu nägemine tee peal või vanemate lahutus. Me kõik oleme omamoodi traumeeritud.

Miks aga mõne täiskasvanu sisemine laps on tervem kui teisel? See tulenebki kasvatusest. Kuna vanemad on meie elu allikaks, siis me seostame lapsena oma vanemaid üks-ühele ellujäämisega. Lapsena me sõltume oma vanemate armastusest. Mida rohkem ja tervemalt meid armastati, seda tervem on meie sisemine laps. Mida rohkem meid eemale tõrjuti, mida vähem meie jaoks aega leiti, mida rohkem meid karistati ja mida vähem meid mõisteti, seda rohkem oleme me traumeeritud.

Me ei õppinud tulema toime oma valu, viha ja armastuse väljendustega läbi armastuse. Ja nii me õppisime neid osi endas mitte tunnistama, peitma ja ignoreerima. Aga see ei kaota kunagi neid osi meis ära. Me õpime osa endast kinnisesse ruumi lukustama, et ta jumala eest ei saaks välja ja meid (vanemate) armastusest ilma ei jätaks. Kuid see katkine osa meist sellega ei lepi. Ta soovib tähelepanu ja pistab pea välja kõige soodsamatel hetkedel – kui me oleme haavunud, väsinud, depressioonis, alkoholi või narkootikumide mõju all, emotsionaalsed vms.

Kui romantiline suhe kannatab meie sisemise lapse haavade pärast, siis võib see olla meie suhte pärast oma vastassoost vanemaga. Kui naine ei suuda mehega tervislikku suhet luua, siis tuleb vaadata ta lapsevanema dünaamikat isaga ja vastupidi. Suhe meie partneriga on otsene peegel suhtest meie (enamasti vastassoost) lapsevanemaga. Meil on raske seda näha ja endale tunnistada, sest oleme selle valu matnud nii sügavale endasse, et sellega toime tulla. Tihtipeale me ei suuda isegi näha, kui palju valu vanemate eemalolek meile põhjustanud on. Me ei märka kui haavunud meie sisemine laps on, kuni see info jõuab meieni pärast mitmeid põrunud paarisuhteid. Kuni me lõpuks ise näeme (või meile manatakse see silme ette professionaali poolt), et see on täpne peegel meie suhtest lapsevanemaga.

Me ei ole aga kunagi lahti lasknud soovist tunda vanema armastust, sest lapsele on omane idealiseerida oma vanemaid. Me kannatame seda sama valu igas suhtes ning ihaldame tunda vanemate armastust nii palju, et ise arugi saamata, kutsume me sama situatsiooni oma ellu romantilise partneri näol. Ja soovides seda valu lahustada ning lõpuks tunda oma vastassoost vanema armastust, me lämmatame hoopis oma partnerit. Me süüdistame teda meie hülgamises, me ootame temalt kõike, millest me lapsena ilma jäime. See pole mitte terve romantiline suhe, vaid meie hüljatud sisemise lapse tähelepanu järele karjuv suhe lapsevanemaga.

 

Naise seisukohalt

Meie isa ei suutnud meiega sidet luua. Ta ei teadnud meie kohta suurt midagi ning ei tundnud meie tunnete, mõtete, tegemiste ja hobide vastu huvi. Tal oli alati midagi olulisemat teha – töö, meelelahutus, sõbrad, kodused kohustused või ta armastus oli suunatud ainult meie ema vastu. Me ei veetnud oma isaga piisavalt kvaliteetaega ja ta ei õppinud meid tundma. Ta ei kaitsenud meid emotsionaalselt ega füüsiliselt. Me püüdsime ta tähelepanu nimel silma paista oma sooritusega spordialadel, hinnetega koolis või vastupidi pättuste, vingumise ja karjumisega.

Me ei saanud isa tähelepanu. Me hakkasime uskuma, et me peame ta tähelepanu ja armastust välja teenima. Ja välja teenitud tähelepanu hoidmise nimel peame me veel enam vaeva nägema. Me ei tundnud end armastatuna. Me tundsime end hoopis üksiku ja väärtusetuna. Me hakkasime uskuma, et me pole armastust väärt ja armastuse nimel peab võitlema. Need on mõned näited võimalikest suhtetüüpidest isaga, mis võisid lapsepõlves mõjutada meie suhtumist tuleviku intiimsuhetesse.

Tavaliselt ongi nii, et kui me pidime oma isa vähese saadaoleva tähelepanu nimel võitlema oma ema või õdede-vendadega, siis me kutsume oma ellu partnereid, kelle tähelepanu on samuti mujal – liigselt oma perekonnal (tavaliselt just emal), sõpradel või hoopis teistel naistel. Kui võitlesime isa tähelepanu nimel tema tööga, siis kutsume ligi partnereid, kes on mattunud töösse ja ei suuda meile aega leida.

 

Mehe seisukohalt

Mehe ema oli nii klammerdunud, et ei lasknud tast kunagi lahti (võib juhtuda, et ka täiskasvanu eas mitte). Mehe ema lämmatas teda liigse lähedusega. Mehe ema eksitas liigset muretsemist armastuse pähe. Meest kritiseeriti tema elu valikute pärast ning ema arvas ikka, et teab paremini, mis talle hea on. Ema hoidis teda eemale sõpradest ning purustas ka võimalusi romantilisteks suheteks. Ema hoolitses selle eest, mida mees selga pani, kus ta käis ja kui palju aega nad koos veetsid. Ta oli pidevalt emaga telefoni otsas ning nad jagasid üksteisega kõiki hinge-, suhte- ja elumuresid. Kui mehe tähelepanu läks mujale nagu töö või uus suhe, siis ema süüdistas teda hülgamises ja ema õnnetuses. Mees tundis ennast süüdi ema kurbuses. Mees ei suutnud emale anda kunagi piisavalt tähelepanu ja armastust. Mees tunneb ema õnne eest vastutust ning kuna me oma vanemaid idealiseerime, siis ta teeb kõik, et ema õnnelikuks teha, lõhkudes nii ka oma lähisuhteid. Need on mõned näited võimalikest suhtetüüpidest emaga, mis võisid lapsepõlves mõjutada mehe suhtumist tuleviku intiimsuhetesse.

Kui mehe isa oli perekonnas veel passiivne, apaatne ja/või sõltuvussuhtes (alkoholist, narkootikumidest vms), siis seab ema pojale veel ka abikaasa rolli. Sel juhul ootab ema oma pojalt emotsionaalset tuge, et eluga toime tulla. Tihtipeale laieneb emotsionaalne tugi ka finantstoeks. Selline suhe ema ja poja vahel on mehele mürgine ning mehe sisemiselt lapselt on röövitud lapsepõlv. Mees seatakse juba varakult isa rolli ning mees õppis suhtest emaga, et intiimsus on ohtlik. Intiimsus tähendab vabadusekaotust, mistõttu hindab ta vabadust kõige enam. Mees õppis, et naist on raske õnnelikuks teha või see nõuab temalt kogu aja ja energia. Mees tahab veel laps olla, mistõttu on mehel raske naisega commitida ehk tõsisesse suhtesse astuda ja pere luua.

 

Mida teha?

Kui see olukord tuleb sulle tuttav ette ja näed, et võiks kehtida sinu puhul, siis pead seda endale esmalt tunnistama, et muutust oma ellu tuua. Me peame 100% ausalt vaatama endale silma, heitma kõrvale võltsarusaama oma õnnelikust ja toredast lapsepõlvest ning mõtlema tõsiselt järele, kas meie intiimsuhe peegeldab meie suhet vastassoost vanemaga. Seejärel peame tegema esimesed sammud tervema suhte suunas (või sellest üldse lahkuma). Kolmandaks me peame tervendama oma sisemist last.

 

Naise seisukohalt

Et seda lihtsustada, võid küsida endalt:

Kas ma püüan oma apaatset meest muuta armastavaks, kaitsvaks ja hoolivaks (isa)figuuriks, keda ma olen alati soovinud oma ellu?

Kui see nii on, siis ainus asi, mida reaalselt teha, on lahti lasta. Lase mehest lahti. Tõmba oma energia välja püüdlusest teenida välja tema armastust. Anna talle küll teada, mida sa paarisuhtes vajad, kuid seejärel suuna liigne energia tema suunast taas iseendasse. Saa vahelduseks sõpradega kokku, hoolitse enda eest, arenda ennast. Loo suhteelu kõrvale ka isiklik elu.

Kui seda tehes suhe närbub ja mees lahkub, siis ta ehk ei peakski su kõrval olema. Kui ta hakkab aga ise suunama oma energiat sinu suunas ja annab sulle vabal tahtel oma armastust, hoolt ja kaitset nagu ta teab, et seda vajad, siis sa lõpuks saadki tunda seda tunnet, millest oled alati unistanud! Kuni sa seda aga taga ajad, siis jääb sulle alati mulje, et ta ei anna seda sulle. SEST sa ei anna talle võimalust seda iseendale anda. Sa lämmatad teda oma lähedusega nii palju, et tal puhtfüüsiliselt polegi ruumi sinu suunas liikuda ning ta tõmbub hoopis eemale, et hingamisruumi saada.

Kui mees tahab su elus olla, siis ta ka on seal.

 

Mehe seisukohalt

Et seda lihtsustada, võid küsida endalt:

Kas sa püüad oma külge kleepuvat naist muuta stressivabaks, õnnelikuks ja sinuga rahulolevaks (ema)figuuriks, keda sa oled tegelikult soovinud oma ellu?

Eemale hoidmine on valik. Kui sa prioritiseerid tööd, perekonda, sõpru, meelelahutust ja hobisid oma naisele, siis pead endalt ausalt küsima, kas sa üldse tahad suhtes olla? Kui sa tahaksid temaga koos olla, siis sa ju oleksid. Sa pead olema endaga aus, kas sa üldse tahad suhtes olla või tunned sa seda sama vastutus- ja süütunnet naise ees, mida tundsid suhtes emaga? Küsi endalt, kas sa oled selleks suhteks täielikult valmis või mitte?

Kui ei, siis tead, mida teha – lahku. Kui jah, siis pead tunnistama endale hirmu intiimsuse ees. Hirmu vabadusekaotuse ja vastutuse ees. Kui paned tähele, et tõmbud naisest eemale, kui ta sult lähedust otsib, siis pead end n-ö “teolt tabama” ja käituma risti vastupidi, kuidas oled harjunud. Ehk eemale tõmbumise asemel hoopis õppima ise pakkuma lähedust. Õpi oma naist armastama ning nägema, et armastus ei pea olema lämmatav ja vabadust rööviv.

 

Kuidas tervendada sisemist last?

See on juba märksa keerukam teema. Kui mõistad eneseanalüüsi käigus, et su sisemine laps on tõeliselt haavunud ning vajab märksa rohkem tervendamist, siis soovitan pöörduda professionaali poole või lugeda antud teemal eneseabi raamatuid (Mai-Agate Väljataga on antud teemal palju kirjutanud ja meditatsioone läbi viinud). Kui aga usud, et sisemine laps kriiskab vaid mõnes kohas tähelepanu järele, siis just seda peadki tegema – andma talle tähelepanu.

Ära unusta, et KÕIK osad sinust on tõesed, põhjendatud ja kehtivad. Olgu see avalikkuse silmis “halb” või “hea”. Kõik osad sinust vajavad tähelepanu ja armastust. Seega sinu ülesanne olekski näha seda last, kes vajab näiteks võimalust väljendada pettumust. Lase tal seda teha, tunnista seda tunnet ning siis vasta armastusega. Ole lapsevanem oma sisemisele lapsele. Armasta seda osa temast, mis armastust ei ole saanud. Räägi oma sisemise lapsega. Ütle talle, mida ta on kuulda soovinud: “Sul on täiesti õigus olla vihane ja nutta, kuna ma olen olnud tööga nii hõivatud, et pole sinu jaoks aega leidnud. Kuidas ma saan sulle tähelepanu anda? Kas sa sooviksid lülitada muu maailma välja ja minna minuga jalutama? Või sooviksid sa vanni minna? Raamatut lugeda?” Sisemise lapsega rahu sõlmimine tähendabki tegelikult iseendaga rahu sõlmimist. Mõistmist, miks sa tunned end nii nagu tunned. Mitte selle vastu sõdimist.

Sisemist last tervendades, õpid enda KÕIKI tundeid aktsepteerima. Õpid neid kuulama ja neid mitte ignoreerima. Õpid nendega enda sees tegelema. Kui sa õpid kuulama oma TÕELIST mina ja oma tundeid, siis võid avastada väga palju uut enda kohta. Traumasid, mille oled maha matnud ja mis sinu elu dikteerivad. Haavunud sisemist last, kes ei lase sul tervet suhet nautida. Polaarseid isiksusi, kes sinu sees möllavad, põhjustades meeltesegadust jpm. Loodan, et vähemalt kellelgi avas see postitus silmi ning aitas suunata paremale rajale iseenda tervendamisel.

The post Lõputu armastuse janu vs hirm intiimsuse ees (haavunud sisemine laps) appeared first on Paljas Porgand.