Isa Vello

Minu kadunud isa on kord öelnud, et hea inimese surm on isegi kõigi traagiliste asjaolude puhul omamoodi ilus: ta elutee on õpetlik ja mälestus helge.

Inimese eluloos tuleb vahet teha elul ja lool: viimase puhul tuleb silmas pidada retoorilisi võtteid ja narratiivseid strateegiaid.

Minu jaoks on Vello Salo seotud kolme narratiiviga.

Neist esimene on täis seiklusi ja ootamatuid trillerielementidega pöördeid. Siit leiame riskantseid ülemere paadisõite, eri mundrites ja kahes sõjaväes sõdimist, metsas redutamist, Tšehhi põrgust pääsemist vms. Seejärel järsk pööre: intellektuaal, teadlane, tõlkija, eestluse hoidja, preester. Nagu seiklusromaanis ikka, esineb peategelane suurema osa ajast valenime all. Nii sai Eesti gümnasistist Endel Vaherist itaallane Vello Salo: "Ma hakkasin itaallaseks!"
Teine narratiiv on hoopis lihtsam: Vello Salo elu oli nagu nähtamatu amburi lastud noole lend, mis liikus kõrvalekaldumatult ja tabas oma sihti ülestõusmise ööl. Vello Salo on tunnistanud, et kogu oma elu vältel kulges ta trajektooril, mida ta pole ise määranud.

Kolmas narratiiv on vabaduse ja loomingu narratiiv. Vello Salo elu oli vaba inimese elu. Tõeliselt vaba inimene ei ole mitte see, kes kasutab ära kõik avanenud võimalused, vaid see, kes loob ise enneolematuid võimalusi. Selline on kunstnik. Isa Vello oli hingelt poeet ja kõigel, mida ta tegi, oli mingi esteetiline varjund juures. Ta oskas üllatada ning ka kõige tõsisema teoloogilise teema juures võis ta lisada ootamatu humoorika nüansi. Kuid see ei olnud kunagi nali nalja pärast: iga kunstnik on looja ja sõltumatult oma religioossetest või hoopis ateistlikest vaadetest järgib ta ühel või teisel moel Loojat. Selles mõttes ei ole ka kõige vabameelsem või mässulisem kunstnik päriselt vaba. Kunst on askees. Kunstniku kõrgeim vabadus sisaldab paratamatult ka enesepiiranguid. Isa Vello oli preester ja tema teadis, mis on selles maailmas kõige ilusam. Ja ta teenis seda ning püüdis seda teostada.